Mai-Agate praktilised nõuanded

Oma tegelikust east mitukümmend aastat nooremana näiv ja toimiv Mai-Agate Väljataga on mahlaka eluterve huumoriga inimestele neid endid vahendanud ja tõlkinud juba pool sajandit. Tema reibas vestlemine abivajajatega – ja seda oleme siin maises hingeravilas-lasteaias me kõik, ta ise kaasa arvatud – on sedavõrd oodatud ja kutsutud, et vabu õhtuid säde-daamil pole. Sellepärast, et tema moodus inimeste ette neid endid laotada on praktiline ja rõõmus.

Ookeanipiiskade viharavi

Mai-Agate soovitab igal hetkel – nii rõõmus kui mures, haiguses kui ärritudes – meeles pidada, et me kõik oleme piisake ookeanist. Igaüks meist on osana Jumalast see ookean – ja igaüks meist on ühisvälja kaudu ookeaniga ühenduses – ning iga teise inimesega sarnane: „Mida erinevam või hullem meile keegi tundub, seda kindlam – ikka samasugune. Seda enam, et oma sadade kehastumiste käigus oleme jõudnud läbida ja sooritada suure osa neist näotustest, mida nüüd teistele ookeanipiiskadele ette heidame. Ja ärritudes karmat korjame – mille klaarimine omakorda on meie ülesanne siin maises kehastuses.

Peame meeles pidama, et kellele iganes me hästi või halvasti mõtleme – sellele oma energia saadame ning kedagi kirudes teda tahtmatult laeme ja toidame. Ei taha ju? Ärme siis nuuma soovimatut!“ manitseb Mai-Agate. „Minul käib pidev hekikääride viharavi. Mu suvekodu naaber tuleb alati hekikääridega minu elupuu kallale, kui see mõne kasvu ja lehekese üle aia sirutab. Ja mina tänan naabrit tekitatud viha eest, sest viha aitab mu vaimse arengu järgmisele tasandile. Muidugi juhul, kui ma vastava taotluse teen: aitäh, viha, et aitad mul vaimselt kasvada!“

Tänulik on selgeltnägija ka neile vapratele ja ilusatele, kes klantsajakirjades kuulutavad, et seks on elu edasi viiv jõud – need silmapaistvad isikud näitavad teistele teadmiseks ja hoiatuseks, kuidas vaimset arengut latentses seisundis hoitakse ega areneta. Seegi pole halb, vaid õpetlik!

Teleris näeb Mai-Agate uskumatult palju punamusta auraga valetajaid. Poliitikuid, kes naeratades meie tubadesse lausvalet paiskavad. Ärritudes tänab Mai-Agate taas peegli eest: näeme kõigis ainult ja üksnes ja alati iseennast – kui miski ärritab, vajab puhastamist-vabastamist. Enne me sellest ei pääse kui koristustöö tehtud. Karmaseadus on selline. Tekkiv viha kogub karmat – vabastatud raev aga põleb parinal olematuks, nii et võime rõõmsa lapseliku imestusega küsida: kuhu ta jäi?

Kui äärmiselt heas toonuses daamil enesel on kohtumisele saabudes paistes hamstripõsk, teatab ta rahulikult, et hulk viha on veel vabastamata ja tänuga oma teed saatmata. Ühtlasi juhib teadja tähelepanu tõsiasjale, et kui mõni õigluse hammasrataste vahele jäänud poliitik satub südamega haiglasse, siis selgub – ikkagi inimene! Ja kui ta on enne jala kaotanud, siis see omakorda jutustab poliitiku ülimast vastumeelsusest keskkonna suhtes, kus ta elab.

Pahalastele pai

Mai-Agate tuletab meelde, et meie kõrval tegutsevad kolmanda ja neljanda dimensiooni vahel sebivad pahalased. Mustadele jõududele on tema kogemuse põhjal kõige talumatum, kui neid tänatakse ja öeldakse, et nad on armsad. Lisaks armastuseavaldusele õppis naine oma enese kodus mürgeldanud poltergeistile, kes perenaise seitse kassi kapi alla ajas ja lokkavaid toataimi tuuseldas, ütlema: sind oodatakse nii paljudes kohtades – ära raiska siin aega, mine sinna, kus sind kardetakse!

„Tasub teada, et telekas on Nende parim tööriist. Nii suur osa inimesi on silmi-meeli-pidi teleris, mitte iseenda ega ligimestega – ülilihtne on ärritades-hirmutades sundida meid negatiivsusele ja seega meie avanemist julmalt maha tõmmata,“ hoiatab Mai-Agate mustade jõudude eest. „Keda ärritavad tuvitädid, keda tühjalt naftat põletavad atvd – igal juhul on need ärritused meie parimad õpetajad ning nii mõnigi, keda ümberkaudsed mõista ei suuda, peavad just täpselt nii elama, nagu elavad. Eelmistest eludest kogutud töökäsk on selline. Olgu see siis kooselu purjekate, puuetega inimeste või loomadega – selles elus elab igaüks meist oma rajal sellepärast, et peab ning kuidagi teisiti ei saa.

Meil on oma hingeparve kaaslastega sealpoolsed lepingud. Kui kellegi isa joob – siis ta täidab oma teispoolset eellepingut ning annab lapsele kogemuse ilma, et kumbki mäletaks, mida kõrgemad minad kokku leppisid. Kui kellegi ema varakult sureb, annab temagi lapsele aegsasti-küpsemise kogemuse, nagu enne kehastumist kokku lepiti – järgmisel korral mängivad meie kõrgemad minad need rollid vastupidises olukorras läbi. Usaldagem!“

Rännak iseenese eludelukku

Kui Mai-Agate viib loengutele-tervendusele-tulnud nõu ja juhatuse otsijad regressiooni meetodil rändama, siis satutaksegi just sellesse eelmisse ellu, mis pani tänasesse kaasa praegusel hetkel kõige põletavama küsimuse. Regressiooni suubudes tehakse taotlus – minnakse siin ja praegu tugevaima tunde juuri otsima.

Rännakule saadab reibas naerukil emand auditooriumi leebelt ja turvatunnet sisendavalt tagurpidi tosinat loendades – ja toob publiku ajuvõnke alla 14 hertsi. Alfalained näitavad vajalikku, ilma et mõtted rändajat kuhugi egotrippidele eksitaksid. Lisaks oma toonasele teekonnale, mis tänase valupunkti meile ülesandeks õhku jättis, saab näha sealt elust tänasessegi tulnud teekaaslasi, kelle rännakul ära tunneme.

Eelmisse ellu suubudes juhib Mai-Agate rändajate tähelepanu nende rinnale – sealtkaudu tuleb teadmine, kas oldi mees või naine. Edasi uuritakse oma riietust ja välimust ning saadakse teada aastaarv, kus viibitakse – oma enese vanus ning amet ja tegevus. Inimene või loom, kes järgmiseks rändaja kõrvale saabub, annab selgelt teada, kes ta inimese praeguses elus on.

„Sageli arvavad sündmusi, arve ja teekaaslasi nägevad rändajad, et mõtlesid selle loo välja. Ei mõelnud. Nii andekad me ei ole,“ naerab Mai-Agate. „Lapsed reisivad eelmistesse eludesse oluliselt ladusamalt, sest erinevalt täiskasvanutest ei püüa nemad kramplikult midagi näha.“

Lisaks tookordsele sõlmsündmusele, mis praeguse probleemi tänaseks töövihikuülesandeks jättis, juhatatakse sügavas meditatsioonis viibijad nende toonasesse surmahetke. See selgitab sageli tänaseid hirme ja aistinguid. See võtab ära surmahirmu – reeglina vaadatakse kehast lahkudes tänuga oma kehale kui hingekodule ning tuntakse vabanemise kergendust. Ühtlasi nähakse surmahetkel juures olnud inimest, kes on üks võtmeisikuid tänases elus.

Ning kaasa tuleb kolm tugevaimat tunnet. Edu töövihiku ülesannete lahendamisel ligi tuhandes kehastumises, enne kui saabub Pühitsus!

Hirm ja võitlus

„Kolm tugevaimat emotsiooni, mis enamusel meist siin maises ravilas üha kaasavarana lahendamisel, on viha, hirm ja millegi vastu võitlemise vaim. Vaadake, kuidas te millestki unistades ja mõnd ettevõtmist kavandades toimite. Nii kui külluslikule universumile, kus on meie kõigi jaoks absoluutselt kõik olemas, oma unistusest jutustate, võtate kohe kustukummi ja nühite kõik oma kavatsused ja soovid maatasa. Aga. Mis siis saab, kui. Ei saa, ei jaksa, ei oska. Valmis! Kustutatud!Hirm kustutab – ja mure närib energiaid blokeerides ja vereringet häirides südame ka veel läbi. Ookeanis on olemas kõik-kõik-kõik, mida piisake vajab. Pruugib selgelt ja kindlalt küsida – ja ookean ise tuleb koos kõigi universumi jõududega appi seda soovi täitma. Piisab ebatäpselt kõikuda ning kahtlustustes vett sogada – ja ookean ei oska sind aidata. Mõtle välja ja ütle täpselt, mida tahad – taha seda kindlalt ning ära torpedeeri ise ennast oma kustukummide ega magnetitega!

Hirm, mure ja viha – kõvad magnetid kõik. Kes midagi vihkab – selle saab. Töövihikuharjutuseks. Ikka ja jälle. Olgu see peaparanduse järele tulnud joodik või lipitsev energiavampiir – kuni vihkame, seni saame. Hirm tõmbab ilmtingimata kardetava külge – ega siis hirmutundmine tühja lähe. Ja tõeline edenemine ei saa kunagi käia millegi vastu võitlemise tehnikas. Kes sõja vastu võitleb, see saab sõja – kes rahu armastab, pälvib rahu,“ õpetab Mai-Agate. „Mõnikord satume ka tursimireisile selleks, et oma varjatud-unustatud elud ja hirmud, vihkamised ja katkised kohad teada saada. Mõnele retkele läheme sisetunde järgi rõõmu tundma. Mõnel reisil, kus kogu ülejäänud grupp naudib ja õnnest õhkab, on meil väga hull olla. Regressiooni minnes saame teada, mis lahti.

Šveitsis end kohutavalt pahasti tundes sain näiteks teada, et olin viimati seal palverändur, kes oma kuulutuste eest pimedaks pisteti ning kui ta ikka vait ei jäänud, ka keelest ja teejuhist ilma jäi. Kuidas sa end ikka sellises kohas hästi tunned, kus eelmisel korral nii täbarasti läks…“

Mai-Agate rõhutab, et me kõik õpime ja avastame siin maisel matkal ennast. Ainult ennast. Veel ennast. Kõik, mida regressioonis kogeme ja mida praeguses kehastuses lahendame, on meie enese kõvakettal. Sellepärast tunneme ootamatult ära ka need, kellega oleme saja või seitsmesaja aasta eest koos olnud. Sellest ka deja vu elamused – mida osavamad vaimsuses kulgejad oskavad ümber väestada. Kui deja vu hetk lõppes möödunud korral kehvasti, saab seekord kõik teisiti pöörata. Sama on ka unenägudega – neidki on võimalik suunama õppida ja seeläbi oma kõvaketast puhastada.

Tuhande kehastumisega pühitsuseni

„Kõige täpsem vastus küsimusele, mida me siin Maa peal teeme, on – pürgime pühitsusele. Ent see võtab tuhatkond kehastumist aega. Kõrvakuju järgi on eemalt näha, kes on oma 600, kes 800 ringi siin ära teinud. Mida suurem ja peast eraldi asetsevam kõrvalest, seda edenenum hing,“ teab Mai-Agate. „Me pidurdame oma vaimset arengut ja määrame end veel rohkem naasma, kui võtame oma otsuste ja valikute aluseks mis-külarahvas-arvab. Vaba valik on meil endal, mitte ühiskondlikul survel!

Mina sain 41aastasena emaks mitte sellepärast, et ei pidanud enam suguharu survele vastu – mis naine sa oled, kui last pole, ei ole võimalik, et mõni naine tuleb siia midagi muud tegema. Mina sain sellepärast poja, et tema tahtis väga tulla ja mina vajasin temaga taaskohtumist.“

Mai-Agate õpetab iga füüsilise – aga ka psüühilise ja vaimse – häire puhul seda praktiliselt ja loogiliselt kasutama kui atlast. Teejuhti hirmude-viha-mure-sunduse vabastamisele.

Lihtne on võtta tablett, sellega valu vaigistada ja ennast uinutada – ent tegelikult jääb probleem lahendamata ja seda üha ligi tõmbav magnet teadjatari sõnul alles. Vastumeelsuse ja sundusega tegutsev inimene tõstab märkamatult õlad, saab ebaloomulikust asendist pea ja käte valud, liigesed haigestuvad – ning valuvaigistid kahjustavad lisaks magu, kui inimene oma vastumeelsust ja sundust ära ei seedi.

Kui ema-isa-armastuse asemel antakse 21.sajandi lapsele pihku nuhvel ja arvutimängude konsool, hakkab ta leevendust ja lähedust otsima tänavalt ning saab hingevalu ja tühjuse vaigistuseks valge pulbri. Kui inimene ennast ei armasta, tekib laktoositalumatus – piisab Armastuse äratamisest ning seeditavaks saab ka piim kui elueliksiir.

Ka apaatia kui eluisu vähesus tuleneb vastumeelsusest. Mida vähem inimene elada tahab, seda jõuetumaks ta muutub. Mida kauem jõuetuna lebab, seda enam mürke temasse koguneb. Mida saastunum ta on, seda raskem on südamel kui armastuse organil sogase jõena laisalt loksuvat verejõge edasi suruda. Tuleb liikvele minna ja süda tööle saada, leida motiveerivad hingelised – ja toetuseks foolhapet, B9 vitamiini krõbistada – elab see, kes tahab!

„Aina peale voolavad kohtumised ja äratundmised annavad eluisu, tekitavad uusi unistusi ja hoiavad värskena uudishimu. Ehkki minu iga võiks juba eeldada väsimist ja äraminekut, ei ole mul selles elus kaugeltki kõik nähtud ega tehtud. Ma tahan veel! Ka pärast praegust kehastust tahan rõõmu ja tänuga teel pühitsuse poole veel ja veel kehastuda. See on nii vahva!“ õpetab Mai-Agate ka õpilastele elutahte toitmist. Vaatamata tervendajate üha kasvavale arvukusele on selle naise loengud ja rännakud, nõustamised ja seansid nii vajatud, et tal pole aegagi maha käia ega lakata elust vaimustumast. „Enesehaletsus on kindel kurss mahakäimisele. Ei taha? Aga palun! Su rakud kuulevad seda, kukuvad pikali ja surevad maha. Teadvelolek, ühenduses olemine, siin ja praegu hetkes püsimine – see on kunst, mida üha juurde õppida. Ja kuni ennast kui ookeanipiiska arendada soovime, kestab elu – kuni elu – seni on kõik lahendatav ja parandatav. Kui ei jõua, saame kaasa ülesande järgmiseks eluks, ei hullu siiski midagi. Jätkame matka!“