Märka Märki

Kati Saara Vatmann

Mina ja ebausklik? No andke andeks! Olen sügavalt usklik, Algallikaga alandlikult ühenduses inimene, kes püüab võimalikult tundlikult Märke märgata. Neid Märke ja märkamisi tavatsetakse eestikeeli aga nimetada ebausuks – järelikult tähendb maarjamaine semiootika, et märgimärkaja on ebausklik jah!

Oma särk on kõige ligedam – nahk on märg ennete ja tavade järgimisest. Enne kui väidame, et pole ebausklikud – jälgigem oma päeva ja tegevust!

Minu majapidamises oli ümberehitus juba alanud, kui avastasin, miks sisetunne mul seda teha käskis. Tarberehkendus ütles, et halvastiehitatud kõrvalhooned tuleb lammutada ja nende asemele rajada varjualune, mille kolm seina on heinarullidest ja üks puuriit ning keskel hobustega aastaringselt tegelemiseks sisemaneež. Senisest saunast-aidast ning tallist sai ümberpaigutatava ehitusmaterjali kogum. Et kõrvalhooned lammutada, oli vaja esiteks mulle elumaja teisele korrusele magamistuba ehitada, siis mu senisesse magamistuppa uus saun tekitada ning seejärel esmalt praegune saun lammutada, sellest saadud materjalist uus tall elumaja juurde kaevu taha niimoodi luua, et automaatjootja saaks ühtlasi mu argielu säästvamaks muuta.

Ebausu seisukohast aga tähendas kogu mu senises magamistoas ja majapidamises kulgemine ärkamisest saadik üleüldist vasakpööret. Voodist vasaku jalaga välja, pööre vasakule, väljudes vasakule – aina vasakule! Magamistuba ees, tall järel on kõik paremale pööranud – voodist välja paremale, majas sees puha parempöörded, väljudes samuti paremale ja paremale.

Sellepärast ilmselt Härjapõlvikud mu kodus toimunud ilukirurgilisest projektist Katus sõidab nii vaimustunud olidki, et läksid õhinal kihama ja osalesid nii projekteerimisel, tööde reastamisel kui tehnilistes pisiasjades. Asi oli olemuselt kohe eos õige – õhk rõõmsast saginast tiine.

Ebausk, tõsi küll, Härjapõlvikutest kõnelda vist ei luba. Näitlejanna Silvia Laidla ütles kord, et kui väga helladest asjadest rääkida, siis päkapikud lähevad ära. Aegajalt, kui oma koduleheküljel www.aabramihobulausujad.ee Soone talu päevaraamatus plaane pean ja rõõme jagan, kahtlusi sõnastan ja ennast julgustan, küsin ka eneselt: ehk annan selle avameelsusega relva reptiloidide kätte? Ehkki mõtlen, et olen päeviku aususega teekaaslastele toeks ja järgijatele hoiatuseks, võivad mustad jõud ju iga hambusaadud sõna selle lausuja vastu pöörata. Eks ma siis veenan end – vastupidi! Anna asjale nimi – ja see juhtub!

Mu poeg Aleksander hoiatas äsja nooremat õde, kes päeva alustades jaki tagurpidi selga tõmbas: ära keera seda ümber, nüüd peadki kogu päeva pahupidi jakiga olema, muidu läheb jamaks. Ka mina ise kannan hommikul nihu selga sattunud vesti kuulekalt, taskud seespool. Ebamugav on küll – telefon on sel kombel sügaval korseti vahel – ent telefonile vastates jõuad sel moel esiteks tunnetada, kes helistab, teiseks end positiivselt häälestada, mitte õõõh!ägada, vaid helistaja suhtes hõissa-hoiaku riiete seest üles otsida. Ja see toimib.

Nagu tundub toimivat ka loendamine.

Ma loendan üsna kõike. Pesumasinasse pandavaid riideesemeid. Söödatopsikutäisi. Harja-mopi-lapitõmbeid. Labida- ja kärutäisi. Samme ja sülemeid. Ühest küljest võib seda pidada neuroosi tunnuseks. Teisalt laeb loendamine siin-ja-praegu olekusse. Mida on väga keerukas saavutada – rääkigu Eckhart Tolle, mida tahes, õpetagu oraaklid, kuidas tahes – inimene planeerib ja haletseb ennast ikka minevikus ja tulevikus. Ja hobuste bokse puhastades – tingimata tagumisest boksist esimese poole ja uksest välja suunas, nii nagu ka elumaja puhastatakse tagant ette, uksest välja – laen end just tänu loendamisele maha, pääsen meditatiivsesse seisundisse ja saan tühjaks-puhtaks – misjärel tekkinud kergendus on kena hobustega kallistades värsket väge täis pakkida.

Sünni- ja sündmuskuupäevade ristsummasid arvutan. Ning iga oma käitumist valides pean silmas, et mul on vastavalt sünninumbrile 11 käituda nii Meistrina kui taanduda ristsummas 2-ks – mis pole ka paha, aga on kergem vastupanu ja nõrgem lahendus.tugevate lahenduste heaks kasutan alateadlikult numbrimaagiat – liigutusi-samme-koormaid peab saama 7, 9, 11, 21 – mitte 6 ega 8, saatanlik ega lõpmatu arv.

Päevapidi edasi edenedes – olen õppinud nii telerist kui teatrist-kinost-kontsertidelt Märke saama.

Isik või teema, lause või assotsiatsioon kannab palju sügavamat sõnumit kui pindmine-näiline. Sama kehtib ka esimese vastutulija kohta, keda kodust väljudes näeme – olgu see külakass või akadeemik, ta kannab väge. Nii, nagu kannavad sõnumit meie kohta ja näitavad meie olemuses arendamist vajavat, muutmist eeldavat ka meie naabrid – keda me justkui valida ei saa. Aga nende sattumine meie kõrvale on Alu hingenõustaja Ulvi Saare sõnul kõnekam kui kestahes kaasteeline-hingesugulane.

„Mine sa…“ tahaksin pahatihti noorele alalismäägivale utele röögatada.

Olen käratanud ka. Ja õpetuse saanud. See utt, kes mul pidevalt kannul ja köögiakna all, mind jälgides aia taga ja kõrva ääres lõugab, sai niiskel-tuulisel talvel külma. Oli ise samal ajal esmakordselt tiine ning ühtlasi alles kasvas – ja jäi haigeks. Veetsin väga vaikse nädala seda kisakõri sooja päevalilleõli, glükoosi ja vitamiinidega poputades. Nüüd, kus ta jälle reipalt määgib ja tema kerekene kenasti kasvavast tiinusest räägib, ma enam seda mine-sa-käratust ei harrasta. Lähebki!

Samamoodi ei võta ma enam sõna musta vana mära peale, kes oma viimast tiinust kannab.

Varem tavatsesin tänu sellele, et ta on teiste hobustega õel ning samas vanusest kõva kuulmisega, end tema peale tühjaks pröögata. Ent kui ta täku juures käies vahetult enne kojutulekut teise mära tagumiste kabjaraudadega hullu kitli sai ning mu väike tütar teda jalutades-poputades ta tagasi elule ja kenasse sisukasse kosumisse tõi, lõpetasin teisi hobuseid kolkiva-terroriseeriva vanamoori sõimamise.

Pihta saab. Katki läheb.

Aga mina? Kuhu siis laadida ärritus igapäevasest jurast – lapsel on pidevalt prillid kadunud, sest ta ei taha neid kanda, ta kipub raamatulugemise asemel telekat vahtima, sest see kõnetab teda selgemalt, ta unustab hambad pesta ja püüab hommikusöögist kõrvale hiilida… Füüsiline töö – puudevedu, lumekühveldamine, heinarullide haldamine – aitab ärrituse maha laadida ilma sajatust, kasvõi kogemata needmist õhku paiskamata. Tegus väljaelamine ei lase vihal ka iseseisva vabanenud kehandina ringi luusima jääda, et siis kedagi giljotiinina või mind ennast bumerangina tabada.

Kui kaos ja hääled, pidev põhitegevuse katkestamine telefonikirjade-sõnumitega inimese halvab ning ootamatud tõrked-muudatused-kuhjumine ajab keskmest välja ja ärritab, siis tulebki olla halvatud. Nagu ütleb eestikeelne sõna.

Halvatud olemine õnnestub mõningase harjutamisega meditatsiooniks keerata.

Mediteerides saab teada, millest kaos tekib, mida pidevad häirivad hääled tegelikult ütlevad, miks põhitegevust katkestatakse. Kes ei saa aru, sellele saadetakse haigus. Liigeste valu paneb iga liigutuse üle mõtlema ja jälgima, millised sooritused ja milliste assotsiatsioonide tõttu haiget teevad. Allergia näitab immuunsuse ja vastupanuvõime kadu kaugele – et kõik näeksid. Ja allergik ise läbi tunnetaks, mida tema lööbes-kestendav-paistes nägu tema eest kogu maailmale hüüab ja näitab.

Haigus pole häbiasi. Väga isiklik asi on.

Üksteisele oma tõbedest pihtides esitame selle näiliselt süütu kõneainega tegelikult üksteisele visiitkaardi – mul on sellised ja sellised sisemised kärisemised, mis avalduvad nii- ja naasuguste haigustena.

Kas ja kes meiega säärase visiitkaardi peale koostööd tahab teha, sõltub tema enese visiitkaardist – sama värk nagu naabritega. Haigused ja naabrid näitavad meie hirme ja tegelikku kulgemist kõige võltsimatumalt.

Meie loomadega toimuv samuti. Selles jõudsin veel selgemaltki kui oma kodus toimuvat jälgides selgusele siis, kui toimetasin Heli Künnapase uut raamatut „Minu ilus elu maal.“. Ta kirjeldab seal, kuidas nii elumaja kui kõik tema peetud loomaliigid kinnitasid üks samm edasi kaks tagasi tehnikas, et miski peab olemuslikult ja põhjani muutuma. Tahtes endale ja kogu maailmale tõestada, et kirjanikul-poliitikul-sotsiaaltegusal naisel on võimalik lasterikast loomakasvatustalu pidada ja vedada põrkab naine kokku küülikute taudide ja elumajas üha peale tungivate vee- ja elektrijamade, vammi ja ahjude terroriga, oma enese koer murrab lambaid, hobuse hinnaline paaritus päädib varsa surmaga… Ja naine koos nelja väikese lapsega läheb Soomes raha teenivale mehele järele, et vähemasti pere ses vastuvoolu kroolimises koos oleks.

Hinge matab. Sõnastamine raiub teatud protsessid ja õppetunnid otsekui kivisse. Enamus meist õpib oma kogemustest ja vigadest – teiste katsumustest õppimine on õpik edasijõudnutele. Ja ebausu aspekti ses õppetunnis võiks sõnastada juutide armastatud väljendiga: ärgu käigu see teie kohta – mingu teil paremini.

Kuivõrd ma üha loendan ja tegelen lakkamatu numbrimaagiaga, vaatan oma enese igapäevast blogi pidades tiba murelikult 800.sissekande lähenemise poole. Selleks ajaks pean olema osanud praegu hirmutavalt lõpmatuna tunduva 8 õnnelikuks igavikuks kodeerida. Saabub lõpmatu õnn ja küllus.

Mida ei tohi narrida ebausule risti vastu raiudes: leiba ei tohi pilduda – ei üle aia hobusekoplisse ega ammugi mitte aknast välja – ka mitte siis, kui leib lendab lammastele. Peost tuleb anda.

Mida aga rahaga jällegi kunagi teha ei tohi. Ei anta peost pihku, vaid pannakse letile. Ent ridiküli ja selles sisalduva rahakoti põrandale panemise suhtes ollakse jällegi eriarvamustel. Kui Inglikaitse Rita Kaljus jälgib hoolega, et ükski terariist ruumis ei jääks teravikuga ühegi elusolendi poole – mitte ükski, mitte kunagi! – ning et ridiküli koos tengelpungaga põrandale ei pandaks – raha solvub! – siis mesindustalu taimetark Ene Laur väidab vastupidist: maa seest tuleb vägi – tahad vägist kotisisu, pane ka kott põrandale, et ta täis saaks tulla!

Sisetunde asi, arvan ma.

Sisetunne ütleb, et haigeks end hädavaletada ei tohi – jäädki.

Ka õilsa eesmärgi nimel ühtki energeetiliselt musta tööd oma kodus teha ei tohi – keegi kallitest võib pihta ja viga saada.

Viimaste aegade kogemused näitavad, et mida küsid, selle saad – pisihirmud täituvad hetkega, ent õnneks täituvad ka palved ja unistused täpselt ja kohe. Tuleb vaid taevasest kataloogist tellimisega väga täpne olla.

Saagu, saagu…