Kati Murutar koostas teksti aastal 2022 õpilaste esseede ainetel

Mask on kui päästerõngas, kui ma poes käin: keegi ei tunne mind ära.
Mask on vaimne kaitse, millega tõmbad oma tõelistele tunnetele katte peale. See kaitse on vaimse tervise häirete all kannatajale oluline.
Lihtsaim on kanda naeratavat maski, et mitte tõelisi tundeid näidata.
Võin sisimas olla laip, aga nende seas, keda armastan, naeratan püüdlikult. Eriti pingutan, kui neil on hea tuju, mida ma ei raatsi rikkuda.
Naeratuse taha peidame oma valu ja viha ning kardame, et võõrad võivad meie nõrkusi meie vastu kasutada. Maskikandmise tagajärg on samas üksildustunne. Pandeemia sundis meid lisaks koju ja jättis vaktsineerimata inimesed ilma elamusteta.
Hiljuti utoopilisena tundunud „metaverse“ on uus tegelikkus.
Tegelikus koduarestis inimene on päeva lõpuks oma tööd teinud ja kolleegid ära näinud ilma, et oleks kusagil käinud. Kui tahad olla füüsiliselt ära käinud, pead taluma õhupuudust. Süsihappegaasi pikaajaline sissehingamine on aju kahjustav, kogu keha nõrgestav ja seega eluohtlik.
Mis siis, et see on su enese toodetud mürgigaas.
Ma ei tea, kas tahan, et see ülemaailmne maskiball lõpeks, sest minu identiteet ja suhtlemise võime on juba muutunud.
Näonahk on samuti rikutud ja punniline, nagu identiteetki.
Olen võibolla juba lõplikult maski taha kinni jäänud. Tugevaks peetud inimene võib olla salaja õrn ja haavatav. Sellist peitusemängu ei peeta pettuseks ega kahepalgelisuseks. Teame oma kogemusest, kui katki võib õnneliku maski kandja olla.
Õnneliku maskikandja tõeline pale tuleb varem või hiljem tingimata ilmsiks. Nii unes kui ilmsi tunneme teeskluse ära.
Nii silmavaade kui kehakeel reedavad omakasupüüdliku teeskluse. Tundlik inimene näeb selle läbi ja tal hakkab pea valutama, sest hapnikupuudus on tal ka. Ta kibeleb koju, et seal endale vistrikevastane näomask teha ja tõelise iseendana kasvõi kaelast saadik paljajalu olla.