Mediteerimine on üks kohmakavõitu sõna. Meelerännak kõlab paremini. Oletus, et rännakuil käivad vaid vaimsete huvidega esoteerikalembid, on ammu kitsukeseks osutunud. Pea kõik inimesed rändavad – paljud teadmatult, ent ikkagi. Meditatsioon pole üksnes spetsiaalse muusika saatel hämaras ruumis Ära hõljumine. See võib juhtuda ka poesabas, kus meelisklev teismeline pole kaugeltki siin ega praegu, vaid mujal. Või vaikses laudas, kus perenaine tavatseb lehmi lüpstes sõõrutussõrmetäisi loendada, kuni mõtted peatuvad ja… tagasi tuleb lihtne ja ehtne inimene, kui ämber täis ja udar tühi. Nii mõnigi loendab trepiastmeid või labidatäisi just alateadlikust äratundmisest, et niimoodi muutub teadvus. Muutubki – ka juhitud meditatsiooni puhul loendatakse hingetõmbeid või lihtsalt numbreid, et siiasinna siblivad mõtted peatada ning päevateadvuse tasandilt alfalainele libiseda. Nii saabubki heinavedaja põllult või saemees metsast kerge ja selge meelega, märkamata, et oli kogu päeva paralleelmaailmades. Sellepärast ei märka, et keegi ei küsi, mida tegijainimese meeled sooritasid, kuni käed töötasid. Ta mediteeris. Kaunilt kaua.

Õigupoolest on see sõna kohmakas. Ainult Eckhart Tolle, siin-ja-praegu-olemise-kunstimeister ütleb seda nii pehme ujedusega, et mediteerimine ei tundu pastöriseerimise ega kultiveerimisena. Transtsendentaalne meditatsioon kõlab nii massiivselt, et jääb vaid õnne tänada, et inimesed paarikümne aasta eest, mil toimus jõuline pööre vaimsusse, taipasid juhendajate ette arvukateks saalitäiteks koguneda. Oleme ammu harjunud teadmisega, et Margaret Thatcher mediteeris, Urmas Sõõrumaast on saanud vägede valitseja ning peenenenud tajuga turd talunik tervendab oma lehmi reikiga, ilma et seda sõnagi teaks.

Mina kogesin teadlikku meelerännakut aastate eest Luule Viilma seansil – olin temaga ajakirjalugu loomas, sellest kujunes koostöö tema raamatute toimetamisel ning me ei nimetanud kehavälist matkamist elude ja dimensioonide vahel mitte kuidagi – eriti mitte meditatsiooniks. Ajakirjanikuna Lille Lindmäe käte all osalusvaatlust tehes sain kingituseks pildirea, mis osutus Värava läbimiseks. Nüüd oli ilmne, et oma tekste olen alati kanaldanud ehk siis taevast alla laadinud – pildiread muutusid tavapäraseks ning juhused, mida pole teatavsti olemas, viisid erinevate meistrite juhendatud meditatsioonidele. Enamasti olen neid kogemusi kasutanud selleks, et meistritest adekvaatseid, omal nahal kogetud isikulugusid luua. Amet selline põnev mul.

Meelerännakute teekaaslased on olnud Ulvi Michelle Saar, Kalev Veskimägi, Leo Tikerpuu, Bruno Braun – Holistika Instituudi üks kahest ainsamast mehest – ning Mai-Agate Väljataga. Korduv ja sage, ülimalt inspireeriv ja käivitav lemmik. Plaatide kaudu ka Kreet Rosin ja linkide vahendusel oraakel Pargivaht Wiimatimineja.

Kui juba teadlikult, mitte juhtumisi transsi heljudes mediteerida, lubada oma kõrgemal minal kõvakettalt vastuseid küsimustele noppida, on saatjaks võimalik valida kas delfiini- ja kosehääled. Nagu tavatsetakse teha Teresa Mängeli Kristallitemplis Tulika tänava Taevas&Maa-keskuses keset kristalle-soola-aroome-õielehti-lambanahku. Või sõnalised-muusikalised CD-d, mis saadavad analoogselt ühismeditatsiooni-seanssidega su teekonda sellisel lainepikkusel, et ühest küljest kuuled ja mäletad küll, mida sulle räägiti – teisalt jooksevad pildiread omasoodu. Kui Bruno Braunilt pärast rännakut südametubadesse küsisin, mil moel selleks ajaks oma hingelinnu juurde südamekotta naasta, kui linnupojad munadest kooruvad, oli vastus lihtne. Tuleb kas järgmisele esmaspäevasele meditatsioonile tulla – või endale ise teekond linti lugeda.

Salvestatud meditatsioone on asunud Youtube’i lisaks tuhandetele seal juba üleval olevatele, üles laadima ka Pärnu meistritar Helve Pärna. Muusik Arne Lauri looming sobib kenasti meelerännakuteks. Ning Holistika Instituudi perel on tänaseks loodud neli Salasõna-cd-d. Igal plaadil viis meditatsiooni. Mille puhul tasub arvestada sama, mida ka Rosina-Väljataga salvestuste rüpes rändama minnes – su käsi ei pruugi tõusta ühe matka lõppedes plaadimängijat sulgema – heljud kõik viis minemist jutti. Kusjuures reeglina selle ajatult kulgetud tunni jooksul magama ei jää. Laed ja noorened. Täitud ja korrastud. Tuled päevateadvusse tasakaalu ja harmooniasse kõbituna. Ja kuna inimühiskond on teatavasti üksteise õpperada ning lennutab meid iga päev igal võimalikul moel parlanksist taas ja taas välja, mediteerivadki arukad iga päev.

Holistikute Salasõna-plaatide autorid on kooli juht ja õpetaja Marina Paula Eberth, Jana Reidla, Margit Ivanov, Kadi Kütt, Iris Meigas ja Kadi Toom ning saatemuusika looja tema kaasa Glen Pilvre. Enne esimest tutvumiskuulamist ma autoreid plaadiümbriselt ei lugenud ning pärast kuulamist Kadi Toomi nime lugemine oli mitmekordne ahhaa-elamus. Esiteks tutvusime temaga Malaisia džunglis robinsonaadil ning oleme mõlemad nüüd erinevat teed pidi üsna sarnasesse energiasse kvanthüpanud. Teiseks annab Kadi teekond – analoogselt Marilyn Jurmani omaga – nii mõnelegi noorele inspiratsiooni kutsevalikuks. Kolmandaks selgitab Salasõna-sari, miks inimesed vaistlikult Leelo Tungla sõnadele loodud muusikat ja lavastusi armastavad – need on ühisväljas holistikute pulseerimisega hea energia linikuks kootud. Neljanda, lapse-rõõmu-plaadi muusika autor on ka Priit Pajusaar.

Salasõna sarja esimene plaat – Parim päev: Hea elu loomise praktika – selgitab Salasõna tähendust: Sõna abil väljendame end, suhtleme ja mõtleme. Sõna salajase väega loome iseennast ja elu. Meelerännakud on loodud õpetaja Eberthi ja tema õpilaste poolt. Rännakud setitavad meie elamusi ja kogemusi, toovad Väljast vastuseid küsimustele, mida me pole taibanud teadlikult esitadagi. Väljume paralleelmaailmast tundega, et oleme hoitud ja armastatud.

Plaat „Parim päev“ juhatab sellise suhtumise väesse, et täna on elu parim päev. Homme on teatavasti uus täna – ja ikka jälle parim. Selleks, et see homne täna saabuks, on loodud turvalise autosõidu meditatsioon – rahulikult kulgedes jõuad turvaliselt kohale. Pakutakse mõnusat puhkust keset päeva ning kingitakse toidu õnnistamise palve. Loogiliseks lõpetuseks päeva lõpu meelerännak.

Teine plaat – Keha kiituseks kinnitab kogemuslikult, et meditatsiooniplaadid on korduvkasutuseks. Igal korral käivitavad nad täiesti erineva kaemuste ja setitamiste pildirea. Autorid on plaadile loonud rännakud Kuula oma keha, Hääle äratamine, Varbavaatlus, Oma maja ning Keha kiituseks.

Meenutatakse, et keha on meie sõber, kes juhib tähelepanu, kui tervikuna puhkust ja restarti vajame. Ta on abivalmis hinge koda koos kõigi tubade, pööningu ja keldriga. Nii nagu inimkeha kopeerib planeeti ja universumit, on ka Feng Shui lähtunud inimkeha ülesehitusest. Kui teejuht palus mul kujustada loodusse oma maja, nägin muide karavani-tüüpi auto-elamut – kõik eluks vajalik kenasti-kasinalt-käepäraselt korrapärastes karpides-korvides toosides, ei midagi liigset, puhtus ja korrapära.

Armastusega iseendale viib kolmandal plaadil äratatakse tingimusteta armastuse tunne, meenutades soojust armastatu vastu ning suunatakse see iseenda poole, et saada suuteliseks kogu maailma armastama.

Olen ise oma õnne sepp vajab igapäevast meeldetuletamist, et lõpetaksime pideva süüdlasteotsimise. Mina olen mina – see matk aitab siltidekleepimisest ja enese võrdlemisest teistega puhtama ja kuivema tundega väljuda. Sõbraks sisemise kriitikuga saab ühenduses andestamise kunsti valdamisega. See on pikk teekond tulvil alalist analüüsi – mida ja miks ma hetkel tunnen ja kogen – ning lõpeks on selline enesest lähtuv valgustöö suurim kingitus meie lastele.

Lapse rõõmuks on neljas praeguseks loodud plaat, mis toetab lapsevanemaid oma järglaste juhatamisel armastuse teele. Meie lapsed on teatavasti meid ise oma vabal valikul oma vanemateks kutsunud. Meie vastutus seisneb mitte nende omamises, vaid nendega oma teadmiste ja kogemuste jagamises.

Vaikivad varjutatud ajad on möödas – mida ausamalt vanemad koos lastega oma tundeid ja elamusi arutavad, seda parema hingetöö stardiasendi nad järglastele annavad. Plaat aga annab meile ühistegevuse – saame koos võsukestega seigelda tarkade kivi otsingul, olla tugevad puud, kohtuda hiirekesena võluriga, tantsida üht ägedat vihatantsu, kogeda mureliku lohutust, tunnetada päikest oma põues, kuulata unejuttu võlukarbist ning laulda unelaulu. Aitäh!

Meelerännakud viivad sammsammult mõistmisele, kui võrratult sünkroonis paika sobituv, vääramatult reastuv ja tükkhaaval paika asetuv pusle on meie hingeteekonna kosmiline pasjanss. Eeldusel, et me muretsemise-kahtlemise-kurjamisega Jumala ettehoolt pidevalt ei segaks.

Kohtume elust elusse teekaaslastega, kellega meie kõrgematel minadel on lepingud – nende täitmine ei pruugi alati meeldiv olla. Ent oma kõvakettalt küsimushaaval vastuseid noppides tekib leppimine. Nõustumine. Tänu selle eest, mis on. Taas ja taas kohtame oma lapsi, kes on eelmistes eludes olnud… Kogete ise, kui mediteerimise lõputule imedemaale sisenete.

Kreet Rosina juhitud meditatsioonis võtsin Maaemaga lepingu sõlmimisele oma ema kaasa. Ta tuli väikese tüdrukuna end karuna näitava Maaema juurde. Väeloom võttis mu tillukese emme enda hoolde – ja seal nad nüüd Maša ja Karuna oma asju ajavad. Ma ei sekku, sest on nagu on. Ning aega on. Sest aega kui dimensiooni tegelikult ju pole – seda on kõik uuema epohhi õpetliku kingitusena kogenud.

Ärgem muretsegem ega omagem teisi inimesi – armastatu ja lapsed on meie parimad õpetajad, mitte kinnisvara. Iga laps, teisest täiesti erinev, on otsekui kallis külaline. Kingitus.

Maalastega aga on selline lugu nagu eesti keelega üldse – see tähendab nii maalapsi kui maalasi. Ning maalased oma korda nii maal kui Maal elajaid. Ehk siis meid kõiki. Hoidkem ennast ja üksteist – lepingupartnereid ja elukoolikaaslasi – mediteerimine aitab sammhaaval sellele lähemale.