Minu Makita
Kati S.V. Murutar

Mul on olnud üks salajane hirm.
Kardan mürisevaid, haisvaid, käes vibreerivaid ja arutult raskeid tööriistu. Ma pole kunagi valinud, milliseid töid teha tahan või ei taha. Ent karjakopli karjuselintide aluseid, kust hobused heina kätte ei saa ning traatidesse kasvavad kõrred maandavad elektri – teede ääri ja põõsaaluseid hooldades olen pidevalt selle haisva-lõugava hirmuga silmitsi seisnud. Ja valinud vikati.
Poolteist kilomeetrit jalutuskäiku vikati ja luisuga on tore. Sportlik ja romantiline. Kui aga tegemist on mättalise pokumaaga, peab osa matka hekikääridega tegema.
Paar aastat olen igatsevalt akutrimmereid pilguga silitanud. Kuna telesari Kodutunne teeb koostööd Makitaga, tutvusime sarja raamatut kirjutades Imre Rammuliga. Ei ole ju tavaline nimi – aga neid on tõesti kaks! Makita-Imre saatis meie kui teadlikult töötavate ja suurt pilti aduvate maasoolaste juurde demo-fakiir Christopher Semjonovi. Makita ja Saage rüütlimõisa Altweski ühendasid corona-eriolukorra ajal väed. Et hirmuküllases elus oleks üks hirm vähem, käin mina nüüd akutrimmeriga.
Jagan läbi suve sündmusi ja seiklusi, et k a teisi nafta põletamisest väsinuid inspireerida ja parimas mõttes 21. sajandisse kutsuda.
Let’s rock’n’trim!

Poetasin majaseinte ja puude ümber oma salajasi pisi-peenraid.
Till tärkab ja hernes tahab keppi seal, kus keegi teine ei tea. Mina vaid. Koerad oleksid istutatu-külvatu üles kaevanud, kassid peale pissinud ju. Nüüd on nii, et seinaääri saan trimmerdada üksnes mina. Mees ega lapsed ei tea, kes-kes sinn-seal müüri ääres ja jõe veeres elab 😀
Jalutan vaikselt suriseva akutrimmeriga kikivarvul – ja kus ma luusin, mitte keegi ei tea 😉
Tuju nii hea – linnud laulavad häirimatult, mõtted voolavad segamatult…
Don’t rush in, where the angels do toed – ära mürgelda seal, kus inglidki kikivarvutavad 🙂

Et tare-tareke kaela ei kukuks, sae sosinal!
300aastase majaga juhtub. Kliima ja pinnas muutuvad – Emake Maa kerkib ja vajub. Muinasmajad koos temaga. Saage rüütlimõisa Altweski peamaja põranda all kanalis avariitöid tehes õmbleme betoonvöödega ühtlasi seinad üksteise külge tagasi… Iidne külalistall pole muinsuskaitse all – üksnes miljööväärtus. Seega on meie endi asi, kuidas 20 tonni kivikatust äravajunud vundamendi peal püsib. Ei mingit lärmi, põrutusi, vibratsiooni! Oma pere autodega hiilime sosinal maja tagant, lapsi sellesse hoonesse ei luba. Võõraid autosid mööduma ammugi mitte. Kuidas siis seal ees niita ja sees saagida? Akutrimmeri ja -saega loomulikult. Ühe ja sama akuga – neid käib panka 4 – töötab 300 erinevat tööriista. Kui niidetud, muudkui pista – ja sae või kruvi. Tööta, inimene, leebelt ja puhta rõõmuga!

Mehed kapist – Makita-riistakapist välja enam ei tule!
Raha teenimiseks nii, et tegelikult teenib raha parimal moel sind, peab olema motiiv. Kodurahu ja töörõõmu eeldus on korras-puhas-tasane tööriistapark. Ei pea olema nõnda, nagu olnud aegade mustrites: kõigepealt otsin vanarauahunnikust riista, putitan-õlitan, tiba töötan, vannun ja parandan, sutsuke tööd – ja sõit alevisse juppide järele… No ei pea niimoodi olema!
Makita akutööriistu on 300+ – kõik käivad sama akuga. 2Kohalist laadijat täiendab 4kohaline akupank. Iga riist kaalub vähem kui ämber – tühi ämber! – toetub mugavalt puusale ja pihku, mitte kannatustes karastunud närvikavale – ja kui üks selline asi juba on, tahad veel ja veel. Neid kõiki. Kõigest 😀

Maša Makita tuligi koju.
Olin teda, nagu kadunud või sündimata last mitu aastat oodanud ja tema arenemist eemalt jälginud. Igasugused bensiiniga räusk-riistad tükkis Emakese Maa põuest musta auku põletatava naftaga jälgid ju.
Seni lasin haldamist vajava halja džungliks – palkasin viimaks töömehe või painasin oma lapsi ja meest. Aga eemaltki oli piretõre vaadata, kuidas pereliikmed haisupilves piinlesid. Ja lindudelt mitu tundi jutti mitte üks piiks.
Ja tuligi Mašake koju!
Koorus karbi seest, laadijad-akud-kettad-katted-rihmad kaasavaraks. Ja sai hetkega pereliikmeks.
Meil on kõigil autodel ja kodumasinatel nimed. Mašakene astus Juula, Teodori, Twiggy-Piggy-Hipsteri, Kärna Ärni ja Klaara kõrvale.
Tere, kullake!

Jagasin juba Christopher Semjonovi muheda demopäeva järel vaimustust heast masinast kallite kaasteelistega. Nii olemus kui amet mul sellised.
Vaikse, kerge, mugavalt beebina puusal istuva kauakestvate akudega Maša Makita ma oma tööd tehes endale ju teenisingi.
Skeptikud jaurama: aku-krt kestab veerand tundi-rsk, laeb tunni – istud temaga karjakopli tagumises otsas – särtsu pole, putkede ega võsaga toime ei tule, trmaivõi!
Mehed! Mašal on nii metallist ketas kui lend-teradega imevigur, 2 akut korraga tagapalgeteks – akud laevad tunni, töötavad oluliselt üle tunni – ja pangas on teine vahetus kaasas.
Jätaksin pigem meenutamata hetked bensukanistri ja võpsikusse lennanud poldiga pärakarjamaal – pane ennast põlema! – või katkise vikativarre ja kadunud luisuga võsas sääskede käes. Aitäh!!!
Kuna üks tubli perenaine veedab tunde trimmeri, tolmuimeja ja teiste majasõpradega, on rivaliteedi kiivaste emotsioonide ennetuseks mõistlik uusi vaimustajaid aegsasti armsamale tutvustada 😉

Iga mees teab: naist ja riista ei laenata!
Mina, naine, tean ka. Kogesin juba esimestel päevadel Maša Makitaga, et ei taha teda kellegi teise kätte anda – kdunt ära lubamisest rääkimata. Pereliige. Kehaosa. Tahte pikendus. Visiooni teostaja.
Mitte ühegi kõrvalise kätepaariga oma partnerit ei reostata.
Omadega jagatakse kahtlemata – ilusad tütred nõtke Mašaga on minu enese 20, 30 ja 40 aastat nooremad variandid – päriselt ka!
Ning kogukas karvane kallim moodustab kelmika koduabilisega tandemi MAŠA & KARU.

Nime väesse pühitsemine – oh sina püha ristivägi! – tõi väe kohale ja saatis sõna laiali.
Rääkisin Makita õukonnale, et lähen uut pereliiget Terje „Vallatud kurvid“ Luigele Mahtrasse tema imede aeda tutvustama – ja maestra oli esimene, kes sotsiaalmeedias tema peale ohhootas. Kuna näen Emil Rutikut oma tulevase filmi „Hipiratoorium – teekond tviidülikonnani“ meespeaosas, kujutlesin end talle käsikirja tutvustamise ja võtete alustamise kõrval siin Saage rüütlimõisa Altweskil Maša Makitat tutvustamas… ja juba ta küsis: said ka soodsalt?
Soodne ja moodne muidugi! Me veel loome ja laulame, võrgutusvõimlemiseks rock’n’trim.
Saagu-saagu-saagu see film siin Mašaga silitatud muinasmaal!
Koos trimmeriga tulevad majja väärika pika seeliku ajad. Kuidas sa ka ei püüa – paraku ikka kivikesi ja tigusid, rebaseäkat ja konnafileed mõnevõrra lendab. No ei ole seksikas miniseelikus kenitledes koivad sellise seguga katta. Põll ette, prouad!
Püksid? Need olgu majas mehe jalas!

Samavõrd, kui hobud-lehmad-lambad on koos metsalindudega rahul, et õue-olmlemine aku-trimmeriga on vaikne nagu mesilaste tolmlemine, tuleb koertele-kassidele-kanadele selgeks teha: ta niidab, rahvas!
Siingi kehtib püha kaksainsuse reegel 2×2 – 2 meetrit ja 2 tegijat – emand ja Maša Makita!
Lapsemeel, eluteel püsi veel – laulis mu papa Harry Vasar ning ma ise ka laulan igal võimalusel sama laulukest. On mõjunud.
Papa on Sealpool, ma siin nii lapsemeelik kui üldse võimalik. Usume imedesse ja võluväesse. Võlume kevadet ja sooja.
Näe, Päike – meil on õuemööbel lehtlas ja metsmaasikmaatrium, pesud ja jalgrattad õus – paista! Kallis soojus, palun aita lehed-pungad avali – praegu on lokkamisväge vaid nõgesel ja naadil, võilillel ja konnatatral.
Las tulla parmud ja sääsed – palume sooja hapnikku. Las vohab ka seal, kus ei pea – meil on tutikas trimmer Makita hea 😉
Sooja-sooja-sooja palume, hea Looja!

Kui mina olin 14, nagu mu noorim tütar täna, töötasin Pärnu sanatooriumis Estonia sanitarina.
Hiljem igal suvel lisaks palatite kasimisele aednikuna ka. See oli norm. Kui nüüd maaelu minister täiesti arukalt ütles, et koolilapsed peaksid coronts-maivõi järel põllumeestele appi minema, hoopis hüüti appi. 21. sajandi lapsed nõuavad äppi ja pappi, mitte päris tööd. Ometi olid meie kooli- ja tudengiaegsed kolhoosi- ja malevaajad parimad.
Kuni tänase 14aastasega jutuks lapp ja mopp, pole ma oma indigote seas majapidamise tööjaotuse jutuga olnud just ülearu popp. Võin rääkida, et füüsiline töö nii tallis kui kuuris on meditatsioon – teismeliste meelest ikka ropp.
Ja siis tuli Maša Makita. Displeiga, mitte luisuga, nagu mõni vikat. Vana hea Mark Twaini Tom Sawyeri nipp töötab siiski! Perepea õpetas ühele tüdrukule töö selgeks – ja teised tahtsid ka. Nagu Tom peibutas muiste kogu tänava kutid planku värvima 😀
54. aastat käiv laps – ma – jäänud mööda maastikku eemalduvatele plikadele järele vaatama…
Mis siis ikka – puhata ja mängida!!!

Mesilane vaatas, kuidas tüdrukud elus esimest korda trimmerdavad.
Niidavad – ning tasast surinal sujuvat, kerget ja haisuta masinat kiidavad. Ning avastavad: justkui polegi töö.
Mesilane küsib hääletult: mida mina nüüd söön?
Kui hoogu lähete, kõik kiilaks kütate…
Pidage piiri väheke!
Just!
Me trimmime nii, et oleks ilus ja loomulik. Et rästikud näeksid meid – ja meie neid. Möödukalt kaldaid, pervi ja teid – metsikuks kippuvaid naate ja nõgeseid…
Aga kuivalt kollaseks kõrbeks või pori-kiilakaks – mida just taevas annab – oma kodu meie ei tee.
Maarjamaale ja planeedile piisab lageraietest.
Mõistlikult ja tundega. Loovalt ja südametunnistusega.
Mätaste-pokude-kivide rütme jälgiv maastiku soeng las võimalikult ehe ja loomulik saab!
Ja Maša Makita naeratab 😉 😀 🙂

Kas teie perepoeg või -isa oskab kerge käepärase akutrimmeriga ninja kombel vägesid valitseda?
On aeg õppida. Uue Hea Ilma – UHI-tööd ja riistad on ainult puhtad, keskkonda ning inimeste ja teiste loomade meeli säästvad, taastuval energial põhinevad ja positiivset vaibi loovad.
Et nendega hullamine ei olekski nagu töö.
Richard Murutar võib teile õpetada, kuidas elust tõeliselt sportlikku ja turvalist rõõmu tunda. Ta on judo ja vabavõitluse MMA, Brasilija jujidzu ja purjetamise alal sama Tegija kui Ajujahi võitjana Sprayprinterite ja ronirobotite kultuuri kogu maailma viija.
Robots for Humanity ristiisa on Mindvalley võtmeisik Vishen Lakhiani. Suured muralid – Albertid – ja väikesed Leonardod kannavad professionaalide loodud, ekspertide heaks kiidetud ning Richard Lõvisüdame juhitud ettevõtte pakutava terviklahenduse kataloogist leitavad. Aga ka teie enda poolt sinna lisatavad, kui te ise olete end ülemaailmsesse avaliku ruumi kunstilise kujundamise võrgustikku lisanud.
Kunst kuulub rahvale nii suurtel kui mõõdukatel pindadel. Nii vabrikukorstendel kui kodusel lõuendil. Nii büroohoonetel kui korterelamutel. Tarbima-raiskama ahvatlevate reklaamide asemel kannavad roni-robotid ehk muralid avalikku ruumi Tartus ja Malaisias, Horvaatias ja San-Franciscos, Miamis ja Pärnus kunsti, mille valik on äpi abil avanevas kataloogis.
Kes väikese Leonardo soetab – neid on hetkel Tartu Ülikooli Teaduskeskuses valmimas 300 – see saab ninjaks. Kunstipiserdaja valdaja õpetatakse välja ning ta saab ise hakata muralistina teenima ja Teenima.
Kui teie 0-tarbimisega majapidamine toimib tuule-hüdro-päikeseenergial, ei kuluta te akutööriistadega tegutsedes samuti sentigi oma raha ega Emakese Maa ressurssi. Soetamine on ainus kulu – edasi tuleb ainult tulu. Kunst ja esteetika, olmekultuur ja eetika sinu ümber puhub, voolab ja paistab. Tuul-vesi-päike ju! Toidavad nii tööriistu kui autosid, soojust kui valgust.
Sina saad mõtestatud, tarku lihaseid treeniva liigutamise ja rütmilise hingamisega treeningu.
Sedasi ju lausa peab õnnelik olema – isegi kui sa eestlase kombel nii Makitasid kui Leonardosid muretsed, mitte ei rõõmusta 😉

Ja siit meie lugu jätkub – täna-homme lähen esimesele 2kilomeetrilisele koplilintide aluse niiduringile – misjärel läheme Maša Makitaga külla Terje „Vallatud kurvid“ Luige imedeaeda – ja siis tuleb Brigita Murutar Mašaga duetti laulma, kuni liitub Emil Rutiku…

Salahirmud

Niidan ja naeratan

Sae sosinal

Mehed kapis

Beebi puusal

Fossiilskeptikud

Akupangaga võsas

Kerged käigud

Kaitse on peal

Kilpkonnkettad

Salakaval siristaja

21. sajandi Tom Sawyerid Maša Makitaga

Elu esimene trimmerdus

Makita meets Robots for Humanity