19. november 2015
Kaido Pajumaa – yang-kandilisest mehest vabas armastuses kulgejaks
Kaido (37) on oma elukaarel läbinud arengu, mida seniste mustrite järgi ei saaks justkui päris tõupuhtaks edulooks nimetada – uue hea ilma reeglite kohaselt aga on ta just selline „juhtum“, kelle loo pealt spikerdada ning keda nii koolitama kutsuda kui tema kodulehekülgedelt www.motivaator.ee, www.vabaarmastus.ee ja www.sisekosmos.ee lugeda.
„Sisekosmose blogis ma tänaseks oma mõttepäevikut enam ei täida – see aeg oli ära. Koos selle arenguperioodiga, mil tavatsesin üldtunnustatud loogika järgi arvata ja väita, et kõik, mis meiega juhtub, on õppetund, millest tuleb järeldused teha. Ja kõik, mis meiega juhtub – see peab juhtuma, sest vaba plasmana voogav kvantväli näeb külgetõmbeseaduse järgi ette, et meil on vaja seda ja teist kogemust.
Täna ei tahaks ma end enam seostada ühegi tahu ega arenguetapiga – jah, see on olnud „minu” senine Lugu, ent tänaseks püüan kõigi nähtuste eest võimalusel ära võtta sõna „minu“. See on lihtsalt Lugu, mida olen kogemas.“ kirjeldab Kaido. „Või veelgi täpsem oleks öelda, et on sündmused, mis muutuvad kellegi „looks”, kui sinna „minu” ette panna. Enne seda on need lihtsalt sündmused. Ilma „minu-mind-minule-minult„ jne lisandita on ka asjalik Motivaator ja spirituaalne Vabaarmastus kenasti ühitatavad. Kumbki nendest pole tegelikult mina ja minu looming. Ma ei saa end kiita või laita selle eest, mida ma teha oskan ja millest inspireeritud olen. Mulle lihtsalt meeldib kirjutada ja see kukub mul hästi välja. Sama kehtib koolitamise kohta. Järelikult pean seda tegema. Pärast tekstide väljakirjutamist ja teekaaslastega jagamist, või koolituse lõppu voolan edasi ning olen ju igal hetkel uus ja järgmine mina. Või täpsem oleks öelda, et ma olen lihtsalt osake järgmisest hetkest. „Mina” lisamine ei olegi vajalik (kuigi harjumusest kipume seda alati lisama). Tegelikult on see aga ainult tõkkeks vabale kulgemisele. Julgen isegi öelda, et enamus tõkkeid ja probleeme elus ilmnevadki sellest, et asetame „mina”-mõtte kõigele ette. „Minu elu. Minu kaaslane. Minu töö. Minu riik. Minu, minu, minu ..”. Me peame neid kõike „minu”-omaks. Aga see on absurd. Ja see absurd kehtib ainult meie peas. Kui keegi julgeks kasvõi proovimise mõttes mõnikord selle imeliku „minu”-mõtte nende asjade eest ära võtta, muutuks elu hetkega palju kergemaks ja nauditavamaks.
Seepärast ei tunne end meeskonnakoolitajana ka kahjustatuna, kui näiteks spirituaalsetest blogipostitustest välja kasvanud raamatukese „Jalutuskäigud sisekosmoses” välja andsin. Vastupidi! Kui koolituste alguses keegi nende laual lebavate raamatute vastu suurt huvi üles ei näita, siis päeva lõpuks on üldjuhul mitu inimest, kes seda ka endale soovivad. Sama on teise raamatuga „Vastused sisekosmosest”, mis oli algselt tellitud kirjastuse poolt üldsegi põhimõttel „inglikaardid meestele” (täpsemalt küll inspiratsioonikaardid meestele”). Need asjad ei ole omavahel vastuolus, vaid täiendavad teineteist. Tunnen täna, et olen ühtaegu nii mitmesugune kui mitte keegi ning kui mu elu esimene pool on olnud äärmuslikult kandiline ja mehelik yang, siis tänaseks tean, kui oluline on seda kandilisust pehmema ja paindlikuma yin poolega terviklikumaks muuta.
Bemarivõtmetega bambuses
Kaido loodab, et on tänaseks välja kasvanud ka sellest Ego eputamise tasandist, mis järgnes väga-yang-mehe pöördumisele vaimsusse – ka esialgne vastsündinud vaimlemine on sageli Ego laks. Vähemalt minu jaoks oli see nii. Kui kõik algab ärkamisega vaimsusessse (sest avastame, et senine ainult-materialistik lähenemine ei teinud meid õnnelikuks), siis sageli järgneb sellele ärkamine vaimsusest (new age’ist ja esoteerikast, sest avastame, et ka sellist tüüpi äärmuslik lähenemine ei aita meid tegelikult). Ja sellele võib järgneda ärkamine oma olemusse – kogemusse, kus ei olegi enam oluline, kas pead ennast materialistiks või vaimseks, sest need mõlemad kogemused ja määratlused on vaid kogemused ja määratlused meis endis (meie peas). Edasi tuleb ärkamine teadvelolekusse ehk tegelikku kontakti Iseendaga.
„Usalda – ja kõik juhtub!“ on tänane hinnatud ja kutsutud motivaator avastanud. „Usun siiralt, et inimesi teeb õnnelikuks oma olemise ja tee leidmine. Ja just selles järjekorras see üldjuhul aset leiabki – kõigepealt mõtlemisest olemisse (südamesse) ja siis olemisest oma Tee ära tundmisse. Meie ühiskond õpetab aga vastupidist – see õpetab meid asju välja mõtlema, ära otsustama ja elu detailideni ära planeerima. See aga ei toimi, sest olemine on kõrgemal mõtlemisest. Pealegi veab mõtlemine meid pidevalt alt ja on liialt ebausaldusväärne, et sellele kogu oma elu usaldada”.
Kaido jaoks kujuneb oma olemine sageli pikkadel autosõitudel koolitama ja tagasi. „Need on tunnid, mil kuulan loenguid, tunnetan, mõtisklen ja avastan. Põhjalikumad oma olemise ajad, mil seedin-setitan ja ka professionaalses elus asju uuele tasandile viin, on igaaastased kuni paarikuised reisid Aasiasse. Sedapuhku oleme koos elukaaslasega teel Filipiinidele ja Balile.”
Kui enamasti olen oma mõtlustes üsna üksi ja ise, siis viimasel ajal olen ootamatult – õieti küll oodatult – juhtunud kokku vestluspartneritega, kes kõnelevad sama „korruse“ keelt. Sama parve lindudega koos veendun üha sõnastamise tähtsuses, kui oled inimene – see on sama oluline kui oma keha valdamine ja kasutamine. Jagamisel toimib seaduspära, et kaks pluss kaks on palju enam kui neli – keegi meist on sõnastanud ühe, mõni teise aspekti ning summa saab paljukordne.
Võtan ka väga tõsiselt ja pühendumisega tõsiasja, et suur osa minu koolitatavaid on ühiskonna võtme-grupist – näiteks õpetajad, arstid. Nad ise on kogukonna haavatavaim kiht ning nende hooles on kõige õrnem rahvas – lapsed ja haiged – ning tunnen, et nendele teistsuguste eluvaadete tutvustamine ja mõne jaoks isegi „müüride” lammutamine üsna püha missioon.
Tean hästi ka seda, mis tunne on koolitajana kõnelda nn seinataguse saaliga, kellega lihtsasti ühendust ei saa. Üldjuhul on siiski saalis mõni avalam ja võtulisem silmapaar – mõnikord aga ei sedagi. Pärast sellist koolitust on väsimus. Siiski koos teadmisega, et see raske päev oli eriti oluline.
Kapitalistlikus ilmas, nagu ta meil praegu veel on, ei pääse me veel niipea käivitavast sõnast „peab“. Nii nagu jääkaru peab jääl päevast päeva ellujäämise nimel hülgeid jahtima, ei pääse ka meie oma kohustustest – midagi peame laste kasvatamiseks ja enese elatamiseks tegema. Ühelt poolt on see väga arendav (sõltumata, kas valitud amet hetkel meile meeldib või mitte), aga teiselt poolt mõnikord ka ebamugav ja isegi ebaõiglane. Ja nii on tegelikult Elus alati – võime endast kõike lubada ja Elule end pakkuda, aga vastu võime sageli ikkagi saada seda, mida kõige vähem ootasime. Miks? Ei tea. Aga nii see on, ja kui jällegi sellest valemist „minu raske elu” „minu” ära kaotada, jääb alles vaid kulgemine ja tegutsemine vastavalt olukorrale.
15aastasena oli noorhärra Pajumaal väga täpne ettekujutus edumudelist. Ta pärineb põlvkondade kaupa poksimist harrastanud väga kandiliste meeste dünastiast ning kasvas neist kõigist veel ehk kõige kandilisemaks ja veendunumaks, et elu ainukeseks eesmärgiks on rikkaks saada. Ja selle toob meile nii yangilik lähenemine elule kui üldse olla saab. Samas kõnetas teda juba varases puberteedieas miski hääleke kukla taga – ehk võis see olla kõrgem mina – ja soovitas igaks juhuks Buddha-kujusid ja krutsifikse koguda. Tartu Ülikooli majandushariduse pealt lookles noor eduhärg Hansapangast ehitusärisse, hing aina rabedam ja tähtsusjärjekorrad sassis. Üleinivesteerimine, autode ja uhkuse peale rõhumine viisid pankrotti.
28 aastasena jõudis mees Ralfini.
Ralf Neemlaid on endine elukutseline sõdalane, kes koolitas välja tipp-poliitikute ihukaitsjaid, kuni rajas nullist võpsikusse Hagal-õpetust järgiva Pesa-talu. Koondas enda ümber jüngrid, kes ehitasid sulle-mulle reegleid järgides üles nii elumaja kui iluaia, panid mitmest Eesti paigast kokku veetud palkmajad uuesti püsti ning viib neid lisaks kodustele tervendustele legendaarsetele ERNA-retkedele – maastikumatkadele, kus inimesed kohtuvad… iseendaga.
„Ka mina olen küll ja küll matšeetega Ralfi talu taga võsa raadanud ja mitmeid teisi jõulisi töid teinud – aga kõigepealt kutsus ta mu kohvikusse, et neutraalsel pinnal teada saada, kes ma selline olen ja kas minust üldse enam asja saab,“ meenutab Kaido. „Bemarivõtmeid ümber sõrme keerutav kandiline, kelle suurim häda ei seisnenud mitte finantskrahhis, vaid iseenda väärikuse ja raja kaotuses. Hääleke sosistas võtmeid kõlistavale mulle, et Ralfil on tegelikult õigus, ehkki segaduses ja hirmunud kandiline bemarimees mögises esiti veel vastu.
Tänaseks olen kümmekond aastat vaimsel teel käinuna näinud, et kõige suuremadki kaotavad mõnikord sihi ja unistused – ja õpivad uuesti unistama. Sest jõgi aina voolab ja me oleme igal hetkel taas ja taas puhtad lehed. Selles veendusin 2 aastat tagasi Peep Vainuga kohtudes – jällegi kohvikus, nagu Ralfigagi! – trehvates. Ikka juhuslikult – aga väga siiralt ja avalalt, lihtsalt ja ehtsalt.
Kolme poja isa
Tänaseks olen armastajana mõistnud yini-yangi tasakaalu olulisust elus ja eneses ning autasuks leebeks ja intiimseks kasvamise eest pälvinud suhte Kathleeniga, kellega jätame teineteisele palju ruumi, milles kohtudes tänulikult koos areneda.
Ka laste kasvatmisel püüab Kaido kandilised ja ümaramad poolused tasakaalus hoida – vajadusel laseb ta neil rahulikult autos tühjaks kakelda ja leppimiseni nutta – need kümme aastat abielu traditsioonilise yang-patriarhina, kes masinlikku edurada rühkis, on teda teel tänasesse õpetanud väga teistsuguseks Isaks. Nagu ka Kathleeni-eelsest tulisest suhtest sündinud pojale.
„Kui pisut üle 20aastase joogaõpetaja Katleeniga kohtusime, oli ta vast-avanenule tüüpilises väga esoteerilises mullis – tänaseks aga paljudes aspektides minust küpsemgi. Meil on ideaalne kooslus.
Selle – nagu igasuguse harmoonia – eeldus on tänulik teenimine ja alandlik loobumine. Millessegi ei pea kiinduma. Klammerdumisest vabaneme koos „minu“-epiteediga.
Poeg ja kaasa, kodu ja karjäär ilma omava „minuta“ on imelised külalised ja kingitused, keda meil on au teel kohata ja teenida. Sama kehtib isegi meie endi keha kohta. See on keha. Mitte minu keha. Teeni seda väärikalt. Egole nii meeldib kõike „minu omaks” teha. See on lausa lapsik.
Olen juba mõnda aega olnud peaaegu taimetoitlane. Peaaegu, mitte päris vegan seepärast, et kui igasuguse loomse proteiini ära jätan, muutub keha näljaseks ja norib šokolaadi. Eelmisel Aasia-perioodil olin kaks nädalat täielisel taimtoidul ning kui keha näljaselt protesteerima hakkas, rõõmustasin teda krevettide ja teiste mereandidega. Kala ja muna on minu sõbrad. Selles kehastuses veel ma päris prana-toiduliseks õhust ja armastusest elajaks ilmselt ei saa,“ naerab Kaido.
Siin ja seal pool Seina
Kaido seni-ilmunud raamatutele, mille autoriks ta end tegelikult ei pea, on teatud mõttes peagi saabumas lisa, mille autoriks ta end veel kohe eriti ei pea – iidsest Hiinast pärinevast I Chingist kui eluolukordadele vastuseid ja juhatust pakkuvast süsteemist, energiamustreist ja -meridiaanidest kõneleva teose kaanele tuleb tema teise teejuhi-tervendaja Polina nimi. Polina masseerib ja kuulab ära, teab ja juhendab ning paneb vajadusel ka kaarte. Lisaks sellele, et Kaido ise käib end Polina juures regulaarselt maha ja täis laadimas, saadab ta sinna sageli ka inimesi, kes pingetele elus lahendusi ja juhatust otsivad, või lihtsalt „müüri” tagant välja pääseksid.
„On hämmastavate kääride ajad. Ühes äärmuses peavad eluvõitlust näljapiiril vaesed, kellest paljud peavad ennast nn vaimseteks (ja vähemalt väljapoole ütlevad, et nendele meeldibki niimoodi elada). Teises äärmuses prassib karistamatult edurahvas, kes spirituaalses mõttes on kaugele seina taha, lausa müüri sisse takerdunud. Seal vahel on üha täienev koolitajate ja esoteerikute turg, kes neid kääre koomale üritab tuua. Sisekosmose ajal olin isegi vist üks nendest. Ja just tõdemus iseendale, et ma ei soovi ja ei saa võtta sellist vastutust ning rolli, mind Motivaatori suunas viiski. Motivaatoris ei õpeta ma kedagi kuidagi elama ega ka rikkaks ja õnnelikuks saama. Jagan lihtsalt oma isiklikke ja tööalaseid kogemusi ning taipamisi, mida täiendan ülemaailmsete ekspertide ning teadlaste avastustega, kuidas elust ja tööst rohkem rõõmu tunda, kuidas meeskondades suhteid ja koostööd parandada ning juhtidena oma töötajatest rohkem hoolida (loe: neid motiveerida). See on väga põnev töö, sest lisan traditsioonilistele lähenemistele oma koolitustel ka uuema aja mõtteid, avastusi ja meetodeid. Lähenen oma tööle ja klientidele väga mitte-formaalselt, sest kõikide formaalsuste taga oleme lihtsalt inimesed. Ja usun, et see ongi Motivaatori eduvõti. Ma ei püüa kedagi õpetada ja korda teha – vaatame lihtsalt üheskoos, kas ja kuidas saame üksteist aidata. Seni oleme saanud ja mõlemad osapooled on rõõmsalt lahkunud.”
Kui keegi siiski minult kirja või telefoni teel otsest juhatust või õpetust palub, saadangi nad reeglina edasi – kas Ralfi, Polina või Ingvar Villido juurde Lilleorgu,“ nendib Kaido. „Nemad on õpetajad. Mina olen lihtsalt õpilane, kes jagab oma teekonda blogides ning koolitustel. Kui meestele suunatud „inglikaartide” loomine pole minu jaoks üldsegi Motivaatorile vastu töötav julgustükk, siis teise inimese õpetamiseks ja tema valikute suunamiseks ma veel valmis pole.”
Meeskondi lahti rääkides tuleb üldjuhul paar tundi neid häälestada ja siis saame alles päris asjadega edasi minna. Inimestel on lihtsalt koolitajate ja koolituste suhtes eelarvamus ja madal usaldus – tundub, et inimesed pelgavad, et keegi tuleb neid nüüd õpetama ja korda tegema. Kui nad aga paari tunni jooksul näevad, et mul pole plaanis nendega seda teha, muutub olukord mugavamaks. Õhtuti lahkume üldjuhul ikka naeratades ja teineteist tänades. Ja neil harvadel juhtudel, kui seinatagune jääb peale ja koolitatavad ei tulegi blokist lahti, möönan alistunult: seekord siis sedasi – ja saadan arve. Väärikalt. Õnneks on seda vaid mõned korrad olnud.
Siin ja praegu – olen elus ja teen seda, mida olen tulnud siia tegema.
Usun siiralt, et kõik, absoluutselt kõik, mis meiega juhtub, on karma ehk meie seniste valikute tagajärg – ise tehtud, hästi tehtud. Ja mõnikord ka mitte nii hästi.
Mõnikord on selle mõttega raske leppida, sest keegi ei soovi oma ellu valusaid ja ebamugavaid kogemusi. Siiski, mida lähemale jõuame Iseendani, seda lihtsam on näha, kuidas Ego oma ruulimisega selle lihtsa tõe kavalasti kinni katab.
Me saame haiget ja kannatame – ja areneme seeläbi Ego lahustumise suunas. Just siis, kui tundub, et kõneleb Mina ja Ego on pihustunud, tuleb keegi tänuväärne ja lammutab illusiooni. Jälle Ego laks. Tegelik „mina” on aga lammutamatu – seda „mina” mõõdab ja määratleb vaid tõsiasi, et olen elus. Kõik ülejäänud järgneb sellele. Mitte kunagi ei saa olla vastupidi. Juba see näitab, kus otsas asub tõde.“
Kaido on tänulik, et tal on võimalus olla oma poegadele tundeid tundev ja näitav isa. Et tal on kuni neli väekat koolitust nädalas. Et samal ajal, kui ta on mõnedele teenäitaja, on ka temal palju teejuhte. Ning et tema käe läbi ilmunud tekste peetakse vajalikuks edasi saata. Niimoodi lennataksegi koos sama parve lindudega tähtede poole.