Räägi minuga!

„Hiir!“

„Mis siis?“

„Õues akna taga. Tule tee aken tasakesi lahti,ma tahan ta kinni püüda!“

Ja ma läksin vaikselt oma töölaua tagant kööki, avasin sosinal akna ning kass hüppas ainsa täpse hüppega hiirele peale. Selles seesinase dialoogi eripära seisneski – üks vestluspartneritest oli kolmeaastane kiisu Lilli ning teine asus teises toas.

Asitõend sellise sõnatu vestluse toimumisest – faktilise verbaliseerimise mõttes oli sel napil hetkel meie majas täielik vaikus – ning kinnipüütud ja nahkapistetud paks hiir.

Skeptikud väidavad sedasorti lugude jutustajale, et see on muinasjutt, soovunelm, alateadvuse trikid. Mina ei oska praegu veel ka sõnastada, kuidas niisugused vestlused täpselt toimuvad. Selge, et „häältena peas“. Samas ka täislausetena – ja niimoodi, et minuga vestlevatel loomadel on igaühel oma, aga kõigil teatud mõttes mu enese häälega sarnanev tämber. Kõrvalseisja kuuleb samal ajal vaikust.

Mulle meeldib külalisi lõbustada multifilmiga.

Loomakauged teekaaslased seisavad või istuvad kas hobuste või lammaste kopli ääres või õuelauakese taga ning vaatavad eemalseisja huviga, kuidas loomad omavahel suhtlevad ja inimestele muljet püüavad jätta. Ning ma hakkan automaatselt vaatepildile heliriba peale lugema. Külalised kuulavad huviga, mida üks või teine mu pereliige oma kehahoiaku ja liikumistega teisele ütleb.

Aga see pole see. „Hääled peas“ on midagi muud. Ja oletatavasti ka midagi muud kui vaimuhaiguste või prohveteeringutega kaasnevad hääled.

Kindlasti õpin sõnastama, mis see sõnatu – aga see-eest täislausetes – vestlemine tegelikult on. Ja ühtlasi õpin oma loomi paremini kuulama, et kohati ilmutuse-laadsetest kõnelustest õigesti ja täielikult aru saada.

„Vaata, ingel!“

„Oi! Kindlasti tuli tulevast varssa kaitsma ja mära õnnistama ja…“

Oma sisehäälse monoloogi jutuvadasse mattudes ei kuulanud ma ära, mida ponil ja tiine trakeeni boksi kohale ilmunud inglil öelda on. Kusjuures seesugust ilmutust olen korra varem ühe lillepoti kohal näinud – käis hoiatamas, et pererahva abielu on purunemas.

Seekordne ingel, kellele poni Madonna mu tähelepanu juhtis, hoiatas boksiukseriivi eest, mis ohtlikult turritas – järgmisel hommikul hüppaski lõputiine mära sinna otsa, mina sain hilinemisega aru, mida mulle öeldi. Ja suur õlarebend paranes paari nädalaga õnneks nii kenasti, et mära sai selle külje peal lamades sünnitada. Poni aga nõudis lootekoti lahtitegemist, puhastas varsa ja püüdis pirakat piigat püsti ajada, kuni raskest tööst oimetu emme toibus.

Mul on õnneks kaheksa-aastane tütar, kes mõistab loomade kõnet vahetumalt kui mina – ei soga sõnumeid oma enese sädistamisega ära. Kõõlus ükspäev kõrvuni heinarullis ja laulis tühjakssöödud südamikuga rulooni seest hobustele üht irokeesi hällilaulu, mida me sageli ka kõhuvarssadele laulsime. Hobused kogunesid tema ümber, mina korrastasin talli… ja korraga nägin Indirat veeämbritega vanni juurest poolteiseaastase varsa juurde kõndimas.

„Mis sa teed?“

„Namaste küsis juua.“

„Vann on ju vett täis!?“

„Selle juures on põlvini muda. Mu kummik jäi muide sinna sisse. Hobused ei taha enam sinna mudasse ronida. Nad ütlevad, et vabas looduses süüakse muttajäänud saakloomad ära.“

„Siin ei sööda.“

„Siin lööb vana Maruusja neile hambad kanni, kes vanni juurde kinni jäävad. Nibirul on sellepärast tagumised jalad paistes, et ta püüdis vanamoori eest põgeneda. Namaste ei taha sama viga korrata.“

„Ei ole paistes! Oi… ongi…“

Järgmisel päeval tirisime väimehega jootmisvanni teise kohta, et hobunad ei peaks mudas sumbates pürgima eluliselt nii olulise nähtuse poole nagu vesi. Et selle peale tulla, pidid sälud tüdrukule tema laulu saatel ütlema, et jama on.

Et hilissügiseti pimeneb vara ja pinnas on libe – see on õigupoolest mõneti isegi hea, mitte jama.

Soodsate ilmadega kipume hobustega suhtlema põhiliselt neile selga ronimise tehnikas. See on tore. Aga jätab meid ilma õlg õla kõrval, võrdsetena jalad-maas tasandist. Vastikute ilmadega suhestume silmast silma. Loom-olend algatab sageli ise suhtluse. Võtame ühenduse ühtsesse hingamisrütmi sisenedes, üksteist kõrvalpilguga saates ning kehakeelsete külgliikumistega sünkrooni sujudes.

Mõne aasta eest poleks ma ilmselt veel jutustanud, et hobuseid hooldades ja neile päevamuljeid rääkides lähen hingamise ja pilkudega – eriti silmanurga-kõrvalpilguga – nendega ühendusse ning et selles ühendatud väljas on lihtne neile mängeldes sadul selga panna ja sälukesele-noorukesele niimoodi selga ronida, et see on osa ühtsusest, meeldiv mäng – mitte murdmine.

Tänaseks olen videotest vaadanud ja tekstidest lugenud Andaluusia James Clintonist, kes sedasama tehes ka sellest kõneleb ja kirjutab ning oma kooli rajab. Ning väemees Imre Sams suhtleb Tori hobusekasvandust juhatades hobustega samuti ülemiste, mitte sabatšakrate keeles.

„Mida hobused teevad?“ küsis Indi Imrelt.

„Hea küsimus…“

Mina sõnastaksin vastuse lühidalt: töötavad Päikese energiat ümber ja on pidevas ühenduses universumiga. Pikemalt seletades – päikeselaetud haljasmassi oma enese elujõuks, varssadeks ja põllurammuks töödeldes hoiavad nad samas kosmilises ühenduses Algallikaga nii ennast kui endaga suhtlevat inimest. Isegi kui see kidur kiskja seda ei tea.

Just selle ühenduse ja vahenduse lähemaks-tihemaks tundmaõppimiseks olen tänulik oma kodus sündinud noorte hopade peale kasvamise eest – nii palju on neilt õppida ja nende abiga avastada. Üha piire kombates ja positsioone paigaldades.

Piu!

Nibiru, kellele läbi emakõhu laulsin, kelle sündimise koos poniga vastu võtsin, keda esimesel sõlmes-jalgadega nädalal püsti aitasin ja kellega koos tallis lõunauinakuid tegin, lapsuke kaisus ja kass ümber kaela, püüdis mulle üsna ühemõtteliselt tagajalaga äsada. Jopehõlm saigi pihta. Must kummist, vihmast läikiv vihmajope.

„Mis viga on?“

„Jube jope. Koletis!“

„Ma saan muidu märjaks ja külmaks ju.“

„Ikka on õudne. Ja kindad mulle ka ei meeldi. Mina räägin sinuga palja nina keeles – ja sina annad vastu räpase kinda, milles on võõraste kemikaalide ja lubja, koeratoidu ja kanasita haisu. Piu!“

Pärast seda kahekõnet kannan teist jopet ja tallitöödele lähen puhaste kinnastega.

Nii lihtne ongi.

Ja mõne närvilise, rabistava, hingeldava, energeetilist müra tekitava inimesega suheldes tahaksin teda loomade kätte anda. Moskva linnašamaan, hiinajuurne Dardo Kusto kinnitas meid külastades, et olengi selleks sündinud, et inimesi ja loomi üksteisele vahendada ning oma tekste loomolendite edastatud sõnumitega laadida. Ent  stressist pimestatud inimlooma jaoks on hobuse hoolde sattumine alustuseks liig. Loodusest ja loomusest võõrdunu kogu aur läheks hobusega silmitsi sattudes hiiglasliku olendi kartmisele ja võõrastamisele.

Ka koer on paljudele nüüdis-kapseldunuile liig. Kihvad ja mis kõik teisel küljes ju.

Kass ja lammas on alustuseks hea seltskond.

Eriti kui nad moodustavad sellise tandemi, nagu meie Alfa ja Lilli.

Lilli on väga väikest kasvu erakordselt võimukas ja võimekas kiisu. Alfa on kaheksa-aastane kihnu maalammas, karjajuht ja paljulapseline ema.

Nii kassid kui lambad on avatumad ja sõnumiküllasemad suhtlemispartnerid siis, kui jätta nendele initsiatiiv – nemad peavad suhtlemist alustama. See kehtib ka kitsede-lehmade-sigade kohta – kõik nad alustavad sisukat vestlust. Eriti kui neid ei masskohelda toiduna…

„Tahaksin kedagi kallistada…“

Pruugib mul mõelda seda mõtet toas – ja neljast kassist väheldasim, ent Suurim ilmub hetkega mulle sülle ja kallistab. Hoovis astub selle mõttesõnalise kutse peale ligi mamma Alfa ja pakub kallistust. Kui Lilli seda märkab, liitub ka õues-koplis temagi. Ta on ajakirjanike visiitide ja külaliste saabumiste puhul alati Kohal. Vaikse marmorkirju varjuna igas kaadris. Kui pere äratuskella peale ei ärka, ilmub tema külm nina ja tilluke kihvaline musi sulle lõua alla – hommik!

Kui kirjeldasin oraakel Pargiwahile ute-Alfa käitumist kallistamiseajal – ta laseb põlved lõnksu, silmad lähevad tagurpidi ning hingamine aeglustub peaaegu peatumiseni. Pargi hakkas südamlikult naerma: loves lammas! Just. Loves jah. Lammas jah.

Kusjuures just lambale räägin oma südameasju – ikka kõrvkuuldamatult, aga täislausetena. Hobustele räägin pigem asisemaid – sageli ka häälega – teemasid. Millised tööd käsil on. Kuidas tänase päevakava üles ehitan. Missugused tööde tulemused on. Kuidas teenistuse investeerin. Mis jamad hetkel pea kohal tumendavad – ja milviisil need lahendame. Enamasti on bokside tegemise lõpuks koos sitaga ka jamad välja visatud. Ja seega on tallitööd üleüldine kvaliteetaja voog. Liikuv meditatsioon. Tegutsev puhastumine. Analüüs, läbitöötamine ja sügav eksistentsiaalia.

Kui keegi on laudas sündinud, räägin seda esimese asjana hobustele – ja vastupidi, varsateate tallist saavad esimesena lambad. Kassid näevad-teavad ise ning kanad saavad lootekestad nagunii endale. Kui paratamatult on vaja keegi ära saata – saate aru küll – , pihin ka seda nii mamma Alfale kui hobustele. Nad mõistavad, andestavad ja lohutavad.

„Mis  lõhn see on?“

„Hobused ehk?“

„Ei, sinu suus!“

„Aa… see on piimaga kohv.“

„Mu eelmine pererahvas ei suitsetanud.“

Oih. Vahele jäin. Seda dialoogi arendasime noorukese jääraga tema esimese uues karjas veedetud öö järel hommikuse talituse ajal. Talitus on muide hea termin. Tähendab ühtaegu nii hooldamist kui palvust. Kaks ühes see hommikune ja õhtune tseremoonia tegelikult ongi. Esimesel siinoleku õhtul oli noormees Ördinand veel nii hõivatud oma seitsme uue daamiga, et tema poole polnud mõtet millegi kõrvalisega pöörduda. Hommikul hakkas sisukast ööst uude päeva ärkav jäärapoiss siitmaja emanda vastu huvi tundma ja laskiski lautasisenejal puhuda 😀

Otsekui tema lõbustamiseks ja enese tutvustamiseks talle leidsin põhjuse ka lambakoplis kiiremad ringid maha sprintida. Üks eriti leidlik kana leidis juba mitmendat korda tee üle võrgu lambalauta ja sealt edasi õue. Selge, et ussikesed ja kasin hilissügisene päike on võrratud. Aga õues on ka rebased – kevadel läks järjest kümme kana ja neli parti siuh-ja-metsa. Viimase pardi muide sain rebase käest kätte! See oli mu lemmikpart ja ma hautasin ta siis jahisaagina poja 12. sünnipäeva pidueineks.

Noorukest halli kana ei kavatsenud ma ei rebase ega oma koera käest tagasi võidelda. Bella on laika-sugemetega varjupaigapeni – inimestega lõputult ustav-kuulekas-teenistuv – linde ta ära ei söö, sasib teispoolsusse ja toob lahkesti jumalanna jalge ette. Ei no tänan väga…

Tutvustasin end Ördinandile halli kana taga ajades ning linnule viimaks tükkis laialilaotatud jopega peale – sama musta kummijopega, mida Nibiru ei salli – viisin kana jäärale näha. Nad uurisid teineteist sõbralikult. Üldise vaikuse ainus eksitaja oli murelikult täädutav kukk Kuukulgur. Kord haaremis oli käest ära. Õigemini käes. Emanda käes.

Kana tagasi aedikusse pistes vahetasime Kuukulguriga pika pilgu.

„Diil?“

„Diil.“

Nii aastaid viirpapagoisid pidades, metsaronkadega lävides kui kanu talitades kogen sama tunnet – nad viivad meid ühendusse kosmilise dinosaurusteaja salvestusega ning kaotavad aja tähtsuse – dinosaurused on siin ja praegu. Kuna linnud on sedavõrd iidsed, teavad nad, mida meie ei tea. Ja ütlevad. Kui vaid mõistaksime.

Enne šamaan ja roadman Carlos Samayu tseremooniale sõitmist käisin vaatamas oma vana mära, kes oli suurtallis paarituses ning pärast kolmekuist üha ümber-paaritamist sai päris hullu trauma. Sümboolsel putši aastapäeval sai venelane eestlase käest kolakat. Tema on vene traavel ja talle mõõtis himuga turske torikas. Vigastused olid nii karmid, et transportida hobust ei saanud, ehkki ta palus koju. Et ma tema koduigatsusest aru saaksin, pöördus ka mu loomalausujast sõbratari Kerli poole, kes ühel hommikul edastas: vana must palus edasi öelda, et ta tahab koju sinu juurde. Ent tol tseremooniapäeval teda sõidutada ei saanud. Tal polnud pilku silmis. Ta ei söönud. Ei suhelnud. Vaikus.

Eelmises talus elades kohtusin iga päev kotkastega – nad pesitsesid mere ääres mu kodu lähedal. Siinne kodu on ümbritsetud sookurgede-pasknääride-kägude-ronkade ühendkooriga. Pisividinad tuhandekaupa taustaks.

Sel meeleheitliku-poolsel päeval, kui Jaaguranda Carlose tseremooniale sõitsin, tõusis Vändra metsast maantee kohale Kotkas. Lendas mitu kilomeetrit mu ees. Kõneles.

Ja ma ei saanud mitte midagi aru.

Kogu pihtimise ja jagamise, meditatsiooni ja rännaku pühendasin põdevale märale. Ta värvus mu sisekaemuses mustast ehelesiniseks – ja üha valgemaks. Küsisin Carloselt, kas Kotkas ütles, et mära on lahkumas – või tuli rahustama, et kõik on hästi. Carlos naeratas südamlikult. Kuni teised rännakulised oma galaktikates seiklesid, olin mina läbi öö mära juures, Kotkas silme ees, Carlose julgustav naeratus kõrval.

Kahe nädala pärast tuli vanamoor koju. Kuu aja pärast oli minu väikese tütre pühendumise tulemusel paranenud – õigupoolest täiesti müstiliselt – ja hingedeajal sain ka teada, mida Kotkas tookord augustis maantee kohal kõneles. Lubasin talle, et ei räägi…

Teine kimbatussesattumine tuli poolesajapealises märakarjas. Tori hobusekasvanduse vabapidamisel märadest üks, hiiglaslik kollane Opaali-tütar tuli karjast kohe meie juurde. Noor erakordne olend astus mulle väga ligi, kummardus üle minu ja tõmbas mu endale vastu rinda. Ta jäi rahule, kui keerasin selja tema vastu toetuma. Suhtlesingi ülejäänud karjaga sealt kaunitari lõua alt. Kusjuures ta polnud sugugi karjajuht. Sõnumitooja oli. Sobiva sagedusega. Peaaegu.

Väemees Imre, Tori kasvanduse pealik, soovitas rahulikult ülemiste tšakratega tunnelda.

Tundlad jooksid kinni. Täitsa sõlme. Vaikus.

Kuni täiesti ootamatult, ettearvamatus keskkonnas ja seostumatu tegevuse juures kuulsin sisekõrvus Opaali-tütre häält: „Seda sa juba tead, et omada ei saa. Me ei oma ei oma loomi ega peremehi, ei lapsi ega laste sigitajaid. Oma kehagi saame ajutiseks kingituseks. Sama oluline on aga, et me ei pea olemas olemiseks mitte midagi tegema. Nagunii oleme. Tingimusteta. Meie, hobused, saame lihtsalt olemisega loomuomaselt hakkama – oleme ja töötleme päikest ümber, oleme ja armastame oma varssasid, oleme ja seisame nii enda kui laste koha seest päikese all – oleme. Sa ei pea siin suurkarjas muretsema, et kõigil meil pole peremeest, kellega iga päev suhelda. Hobused oleme ikka. Ilma et keegi arvaks, et omab meid.“

Inimesega suhestumine ei pruugi tõepoolest olla suurim õnn looma elus.

Isiksuse tundmaõppimiseks on kõige sujuvam moodus temaga koos tegutsemine küll – olenemata liigist. Noore lehma Tissuga – mingu tal uue perenaise juures Lahemaal hästi! – saime lähedasteks sõbratarideks tänu tallekesele. Esmapoeginud utt võttis ühe talledest omaks, teise vastsündinu peletas jõuliselt endast eemale – nii jõuliselt, et väetike-märjake lonkas pärast lutititana mitu nädalat – ja on tänaseks juba ise ema. Lehm jõudis enne mind jaole. Võttis tallekese oma kõhu alla varju ja kutsus mind. Aitäh, Tissu!

Samas ei pruugi loomaga suhestumiseks tingimata temaga koos tegutsema.

Talus, kus sõprade juurest piima ja vilja ja turvatunnet käin toomas, elab vissi Sally, keda perenaine nimetab flegmaatilise ja introvertse oleku tõttu uinumuinuks.

Minu meelest ei ole Sally molu – ta on otsekui kehastunud rahu, tasakaal ja koostöö. Meie väikese tütrega avastasime esimesena, et Sally on kopli-üllatusena tiine. Ja meie ka mõistsime, et kaksikuid ootab. Ma lubasin mullikat aidata. Ja kui ta poegima hakkas, püüdsid kaksikud korraga uksest väljuda. Tuli tagasi lükata, jalad paariks lugeda ja otsast alustada. Läks õnneks. Mõlemad lehmaneiukesed sündisid õnnelikult, üsna kõvasti vaeva näinud noor ema toibus nädalaga. Ja tolle poegimise juures – ja hiljem vissitibidele uusi kodusid otsides – oli õhk meie pilkude vahel sõnumeid ja lubadusi, tänu ja ühtehoidmist tihedalt tulvil.

Selle ühenduse tarvis ei pea ma Sallyt omama.

Maismaa delfiin on lehmake ikka.

Mu valgustöölisest sõbratar küsis kord koos saksaverd sporthobusega mediteerides, kuidas nimeka võistlusratsu järglane ometi nii rahulik on. Vastasin: hobune annab sulle täpselt seda, mida küsid. Meie küsime rahu ja tasakaalu – ja tema annab. Kui küsiksime võistlustulemusi, küllap siis saaksime ka kuuma trakeeni.

„Tall peab olema elumaja õla taga, mitte talu esimene hoone,“ ütles vana must mära.

„Tall peab olema eraldi boksidega ja ilma vahekäiguta,“ lisas trakeen.

„Tall peab olema puust, mitte tuhaplokist ja betoonist,“ õpetas poni.

Hobuste juttu kuulates võtsin paberi ja pliiatsi, istusin nende juurde heinarulli otsa ja joonistasin üles, mida nad kirjeldasid.

„Kõigepealt lammutad tallipealse, sealt saad materjali endale teisele korrusele magamistoa ehitamiseks,“ dikteeris poni.

„Kui sul on uus magamistuba, siis teed praegusesse magamistuppa sauna – ja lammutad vana sauna. Siis on uue talli ehitamise materjal käes – ja ehitadki sellise talli, nagu me sulle joonistasime,“ rõõmustas trakeen.

„Vanast tallist jäävad raamid ja katus – heinahoidla, noh.“

„Aasta hiljem ehitad praeguse sauna kohalt algava maneeži – ja aastaaegade diktaat on lõppenud.“

Kui meid külastas šamaan Dardo Kusto, kirjeldas ta, et järgmisel aastal näeb siin kõik hoopis teistmoodi välja – talle juba olemas olevaid jooniseid näidates küsisin, kustkohast tema seda teab.

„Hobused jutustasid,“ naeratas Dardo. „Ja sina õpid sammhaaval jutustama, kuidas loomad jutustavad.

Sulle on selleks antud väga pikk maine elu selles kehastuses. Kõik loomaliigid sinu kõrval on teejuhid ja nõuandjad. Sinu isa tegi su, nagu ühe oma nukuteatri marionetnukkudest – ja sa oledki Lumivalgeke oma nukutoas.“

Kui pärast seda vestlust arvuti avastasin, oli vanim tütar mulle millegipärast saatnud foto, mille ta tegi, kui mu 40.sünnipäeval Veneetsias olime. Mu väljasirutatud käsivarrel istusid tuvid reas, kõigi pead mulle nõudlikult näkku pööratud. Ma ei mäletanud seda. Nagu me ei mäleta paljut. Ja samas Mäletab meie kõrgem Mina kõike – tuleb aga meelde, ajab aga rõõmsaks.