Rännak

 

Kunagi oli tema nimi Kai. Siis, kui ta oli veel akadeemiline noor arst, abielus vägivaldse probleemse mehega ning kandis lapsepõlvest saadik kaasas võimumängude ja vägivallaga seotud taaka. Aastal 2002 pöördus ta alternatiivi ja 24. detsembril 2012 sai nõia pühitsuse. Meieni jõudis ta läbi FB – kõigepealt võttis ühendust Tarmoga ja siis minuga.

Sel õhtul, kui Adele Marie Pärnamägiga sõbrustama hakkasime, saatis üks innukas teadjanaine, keda võib liialdamata woo-doo-whitchiks nimetada, mulle paaniliselt sms-e. Nii et võimed tal on – tundis, et valguselaine läheneb ja pühib ta lõpuks ometi mu elust välja – ent need võimed on paraku mustad ja kurikavalad. Ta on liidus paari teise musta maagiga ja programmeerib valgetesse hingedesse haigusi-auke-õnnetusi, et nende aukude kaudu endale energiat imeda ja ennast seeläbi alatult kõrgemale tirida.

Kui Marii – nagu ta end lühidalt nimetab – meie värava taga seisis ja dingodega mängis (Donna ja Bella on tõepoolest VÄGA dingode moodi), vaatasin teda uksel seistes, nagu vana tuttavat. Pärast selgus, et eelmistes eludes olemegi väga palju, edukalt, töiselt ja õnnelikult koos tegutsenud. Temaga oli kaasas mu neli kallist. Seda Marii ise vist teada ei saanudki. Ma ei öelnud. Või sai. Ta ei öelnud 😀

Need neli olid teispoolne vanaema Linda, proua Saltsmann, mustlasema Lilli ja õpetajanna Kaldma. Tulid koos Mariiga tuppa ja seepeale ta põlvitas pikema jututa meie avaras esikus oma kotiga maha – see ongi jah kogu maja parima väega koht – koukis sealt oma tarkraamatud, okasõuna tee ja villaheidest ingli. Ingli riputasin köögiakna kohale. Okasõuna tee on parim, mida iial joonud olen – šamaanid käivad selle abil transis. Ja Diana Cooperi raamatust „Ülestõusmise valguses“ lähtudes dešifreeris lenneldes mu nime. Puhtus ja usaldusväärsus.

„See on põhjus, miks külamehed ümber Kati keerlevad. Nad ei flirdi, ei otsi armukest ega pattu – kuna kiriku ja pühaduseni nad ei küüni, lendavad nad ööliblikatena tema kui sooja ja valge olendi poole. Ise teadmata, mida nad teevad – aga tunnevad, et valge hing aitab neil ellu jääda. Ta on ülestõusnud meister,“ ütles Marii. „Ka mina luban selliseid merehädalisi aegajalt oma majja. Peab. Mis teha, et kaine peaga nad tulla ei julge. Meile, üles tõusnud meistritele, puistavad nad südant, nutavad – ja on pärast paremad isad, mehed, tööinimesed.“

Minu ümber nägi Marii 12 ja Tarmo ümber 12 kaitseinglit, hiljem, kui Minni lasteaiast tuli, nähtus tema ümber terve plejaad ingleid.

Esimese teetassi juures küsis naine nii minult kui Tarmolt, kes on meie väeloomad. Mõlemal tuli vastus täiesti kõhklematult, hetkega. Tarmol suur aara. Nõiatar kutsus neid sada ja lasi mehel välja valida, kes neist on See. Valitud. Minu väeloom on elevant. Mulle kutsus ta neid tuhat. Minu juurde tuli karja keskelt noor uje, aga väga väekas isaelevant. Proovisin järgmisel päeval järele, kui kutsusin, tuli taas. Suurte kõrvadega ja naeratava ilmega kirka pilguga vants.

Aitäh!

Meile poole tunni pärast saabunud külaliste hingeloomad olid hirv ja leopard, kojutulnud Minni ütles kõhklematult poni – selge, et Manni pidas silmas. Meie külaliste, Minni ja Marii kohtumine oli aga kõige ehtsam sünkronisatsiooni näide. Kinnisvara-Lauri võttis kaasa oma kauni mõrsja, kui tuli Soonet üle vaatama. Nad PIDID just siis siia sattuma, kui Marii siin oli,

Enne teiste tulekut jõudis Marii kindlaks teha, miks Soonel nii sageli elanikud vahetuvad – see on kõige metsapoolne talu ja sõja ajal varjati-toideti-tapeti siin massiliselt metsavendi. Palju hulkuma jäänud hingi. Ta püüdis neil minna aidata. Majapidamise energeetikat on veel vaja puhastada – ühe päevaga kõike ei jõua. Puhtam ja helgem tunne sai küll.

Oleme Tarmoga otsustanud kindlalt siit minna ja koos ühise kodu rajada – sellepärast kinnisvara-Lauri tuligi. Aga enne minekut peab ka siin võimalikult hea olema, et alles püsiks meie puhas ja kirgas armastus, mille vanuseks Marii hindas mitutuhat aastat. Eriti hästi oli meil seitse ja üheksa elu tagasi. Ja kuna me oleme nii palju koos elanud, siis juhtuski mullu nii, et mees komistas uudise otsa minu üksinda jäämise kohta ja oli järgmisel päeval kohal ja mina nädal hiljem tema voodis ja viis kuud hiljem abiellusime ja seitse kuud hiljem oli laulatus – kõik on kõigega seotud ja miski on tõepoolest taevas sõlmitud. Väga ammu.

Nii, nagu me kõik – Lauri mõrsjaga kaasa arvatud – kohtusime juba Lemuurias ja Atlantises.

Minni lasteaiakasvataja helistas just siis, kui tallinlased olid saabumas, ja ütles, et Minnil on palavik. Sain Lauriga tal järel käia – ja koju jõudes polnud mingit palavikku.

Tütrel – sündinud, mitte ülestõusnud meistril, kristall-inimesel, puhtal vaimul – oli vaja nii olulise kohtumise ajal kodus olla. Ta suunas oma puhta ja kõrge armastuse valgusega paljut, mis sel päeval toimus.

Kõigepealt toimus see, et kuni meie kinnisvara-pooltatarlasega pildistasime-ankeeditasime-vestlesime, pani Marii mõrsjale inglikaarte, õpetas talle ja Minnile villaheidest inglite tegemist, puhastas noore kaunitari kinnijooksnud välja, julgustas meest ja… õhtul need kuus aastat teineteise ümber tiirelnud ilusad inimesed kihlusid 😀

„Ma olen kaanekangutaja“ ütles Marii neiule, kui too ütles, et talle räägitakse siin täpselt seda, mida ta ka ise tunneb. „Sa ise oled sisusööja.“

Kaanekangutaja tulebki loo pealkirjaks, mille Adele Mariest kirjutan. Mu lugude kohta ütles Marii, et need on kirjutatud tasandil, millest masendavalt suur hulk maiseid müttajaid muhvigi aru ei saa – esimese indigoinimeste lillelapse tasand. Eesolijatel on tema sõnul alati salavaenlased – see teeb õrnaks ja haavatavaks, kui pole kindlat seljatagust. Seepärast on ülioluline, et oleks sügavalt armastav mees kui maandav magnet. Siis ei tapa vihkamise pidev lööklaine ära.

Nõid ütles, et õigupoolest on tal kahju, et me siit läheme – energeetiliselt ülivõimas koht – ent kuivõrd Tarmo tulles oli mul kodu juba loodud, on see ainumõeldav. Seda enam, et Kumma kui hüperkonservatiivse küla vaen on ületamatu. Meid kui tuntuid kadestatakse, meid kui ettevõtlikke kardetakse – rahurikkujad! – ja lubatakse pomm alla panna, meid kui teistsuguseid võõrastatakse. See jääbki nii olema. Ma ei taha. Me ei taha.

Metsavennad ja teised vaevatud hinged sai ehk vabaks palvetatud ja teele aidatud, aga siinpoolne kamm ei kao. Võimalik, et hiljem Mariiga koos kogetud Rännak tõrjus eemale ka vampiirid ja müratekitajad, tarbijad ja kiskjad. Aga ikkagi vajame väiksemat, käepärasemat talu, millega ei kaasneks midagi nii raskepärast.

Selge, et see pole olnud üksnes külarahva vaen, mis blokeeris hobu- ja loovuskeskuse rajamise. Ma ei talu rahvavoolu, kisa, mitte-kuulmist-mõistmist-nägemist-tajumist. Ei kannata oma loomade solgutamist-ärritamist. Sellepärast ei tuldagi. Küllap mul kõiki oskusi, sertifikaate ja muud kompotti ühel päeval vaja läheb. Seni pole ükski õppimine ülearu olnud. Ja ülearune polnud ka Marii resoluutne manitsus ära lõpetada igasugune tasuta ravitsemine, õpetamine, sõidutamine – kus on helde nisa, seal on ahned suud, nagu ta sõnastas. Ei ole nii, nagu Minni Hansodele rõõmsalt hõiskas: „Meilt saab kõike tasuta!“

Isegi kui oled rikas, ei tohi tasuta anda – siis kaotab andmine väärtuse – hinnatakse seda, mille eest makstakse. Marii on ära õppinud igasuguste inimeste käest töötasu küsima. Mina pean veel õppima pihtijate-nutjate-tulevikkupiilujate käest tasu küsimise. Kõlab jaburalt, aga töötasu küsimise kunst tuleb täpselt sama põhjalikult ära õppida nagu oma kasvatatud loomade ohverdamine pere toidulauale.

Kui Mariiga reiki-seansile läksime, ütles naine Termikale, et ei tema ega mina poleks tõelist tingimatut armastust kogenud, kui poleks õiget, Päris Oma partnerit kohanud. Seda õiget, kes on endast nii erinev ja seepärast nii täiendav. Ja nõid võttis Minni seansile kaasa.

Reiki-massaaž oli midagi väga muud kui see, mida mulle kord Liu-talus tehti – selle tagajärjel olin üleni kananahas, süda paha, nägu hall, süda rütmist väljas ja paanikahoo tõttu hing kinni. Kusjuures woo-doo-whitch ise seda ei märganud.

Marii tehnika sarnaneb mõnevõrra Lille Lindmäe omaga. Lille siseneb biovälja südame kaudu ja kätega ei puuduta, tema siseneb kolmanda silma kaudu ja puudutab vägagi jõuliselt. Aga mitte valusalt. Sel retkel kohtasin samu tegelasi, kes näitasid pildivoona end Lille Lindmäe seansil – ainult et mitu taset kõrgemal. Kuidas ma vahepeal nii palju edenenud olen, kui olen end nii massiivselt valedele inimestele-töödele-värkidele raisanud?

*

Kolmanda silma kaudu aju keskpunkti sukeldudes ujusin helesinise-kuldsesäbrulises kallasteta meres. See on mu enese aura. Kui nõia sõrmed tõid mu võdinal kaldale, jõudsin oma kõris asuvasse kollaseid õisi tulvil aeda, kus keksis loendamatuid valgeid jäneseid. Mina olin lilleaed, mitte jänes.

Järgmine energiavoog – kõigi nende kaemuste ajal toimus seljamassaaž ja venitus käte ja küünarnukkidega – vahepeatusteks järgmistesse elunditesse voogamine – viis mind kõrist südamesse. Ujusin sinna suure merekilpkonnana. Kui kilpkonn tõmbas jalad kilbi sisse, tundsin südames pitsitust – kui jalgu välja pusis, jättis süda mitu lööki järjest vahele. See kilpa on nüüd minu sõber.

Südame salakambris kükitas väike helesinine tüdruk. Marii ütle, et see olen laps-mina. Võtsin lapse sülle ja kallistasin. Misjärel voolasin päikesepõimikusse. Seal ootasid kohtumist minu kaitseinglid, kellest kolm olid valmis minuga silmast silma tegelema. Esimene oli Kumeka. Ta istus kõrgel toolil küünalde vahel, tema ees lebas tiiger ja ma pidin tiigri käppade vahelt võtme võtma. Kui võtmed võtsin ja meie pilgud tiigri omaga kohtusid, tõusis kaunis ematiiger, usaldas võtmed mulle – ja järgnes minuga Kumeka juurde.

Kumeka võttis võtmed enda kätte ja jutustas mulle mu järgmistest raamatutest. Enamus neist tuleb loomadest. Nii lastele kui täiskasvanutele. Aimasin seda. Nüüd tean. Kumeka ütles, et need tulevad väga erilised teosed, kui teda usaldan. Aga ma olen teda alati usaldanud. See on sama suurt kasvu pika habemega sinivalge mees, kes mind öistel pikkadel autosõitudel on ärkvel hoidnud ja metsloomade eest hoiatanud. Koos Kumekaga hakkasin pimeduses metsloomade aurasid nägema – ja tänu sellele on kümneid õnnetusi ära jäänud. Tänasin teda.

Uus energiavoog ujutas mind läbi neerude. Marii arvas, et saan kaaslaseks delfiini. Ei, see oli hüljes. Ta tõi mulle voogudest kala, mispeale vesi muutus indigosiniseks. Viisin kala külakostiks oma teisele kaitseinglile.

Teine kaitseingel Grigori oli minu esiisa kunagisest elust. Mägilane. Ta ootas mind mägijärve ääres, mille kaldad olid tihedalt lambaid täis. Minu saabudes veristas ta lamba – vaikselt, rahulikult – ja mul ei olnud enam NII valus oma kasvatatud loomade pärast, kes on viimastel aastatel toiduks saanud. Väike laps minu südame salakambrist tuli minuga järve äärde kaasa ja ujus, kuni Grigori toitu valmistas. Grigori ütles, et nii tema kui Kumeka aitavad mind siis, kui ma liigun. Olgu tolmuimeja, sõnnikuhargi või hobusega. Sain korraga aru, miks ma füüsilisi kodutöid ja liikumist jumaldan – olen oma kunagise elu isaga siis koos, puhastun, meelisklen ja kasvan!

Marii käed jõudsid mu haige õlani – selleni, mille sidemed katki kukkusin, kui Vespera seljast üle pea panin. Tookord tõstsin kaks kuud vasaku käega paremat kätt arvutiklahvideni. Vigastada said sidemete kinnitused nii selgroo kui õlanuki poolsest otsast. Nüüd nägin kaht spaleeri. Vasakul, selgroo kõrval südame kõrval seisid rivis kõik loomad, keda olen elu jooksul ohverdanud või kaotanud. Paremal, õlanuki kõrval valutasid kõik need, kelle olen elu jooksul ära müünud, kinkinud, vahetanud.

Vasakul olid reas laudaukse vahele löödud pääsuke, mõttetult tapetud maipõrnikad, mu esimene koer Lissi, mu esimene – teetanusse surnud – hobune Veneetsia, neli küülikut, keda lasteisaga pidasime, suur must Elsa, kaks Margoti noort oinast, kartulivõtutalguteks ohverdatud must-valge jänes, mu sõbrad-emised Sink ja Pekk, metssearistand Cruella, utt ja tema poeg – Astrid ja Oisaissand, kaks hane, kolm roosat siga, esmasündinud jäär Sensei, toas kasvanud Miks, napilt enne südamepuudulikkust veristatud Peetrus, Tella kabjahoobist hukkunud koerake VIP…

Absoluutselt igal ohverdamisel-kaotusel on põhjus ja põhjendus. Toiduks kasvatatud. Karja sobimatu sugulus. Halb põlvnemine, seega ei ole suguloom. Nad on olnud maitsvad, me oleme neid tänanud… Aga kui nad kõik seal reas seisid, tõmbus mitte ainult parem õlg, vaid ka varbad krampi.

Paremas reas seisid hobused Orpheus, Draama ja Lady Terby, seitse suureks kasvatatud papagoid, mära Vespera, lambad Kraps, Suzuki, Kangelane, Oimaivõi, ponid Jo-Jo ja Orla, kult Pöialpoiss, kaks toas kasvanud jänest, Barbara ja Tobias, märad Tella ja Elviira koos varssadega, terjes James Bond, kitsed Klaus, Veerake ja väike Klaara, hundu Tereza, berna Sandra, mära Haldjas, ponid Tigris ja Rõõmus Reede, ponid Napoleon ja Ymke, hobused Salvador ja Estepona ning peni Ingel. Need, kes on müüdud, kingitud, vahetatud – alati põhjusega ja eetiliselt – aga siiski.

Kui hakkasin spaleeri vahelt läbi astuma – ühest küljest olukorra kontrollimiseks, teisalt otsekui enese piinamiseks – hüüdis Marii Tarmot. Ta raputas mu mehe kätega neid tulivalusaid kohti, kuni enam ei olnud valus. Mees suudles mind – ja mõlemas spaleeris tõmbusid loomad esmalt indigosiniseks, siis heledamaks-heledamaks-heledamaks. Lõpuks, täiesti valgetena hajusid kaheks uduviiruks, mis hõljus minema. Ma olin nad vabaks andnud.

Marii küsis, kustkohast see süütunne pärit on. Ütlesin, et ema on minusse sünnisüüd-kõigesüüd-alatisüüd metoodiliselt kodeerinud. Libisesin koos roheliste sisalikkude joaga üle sooja rohelise kivi oma emakasse. Nõid käskis selle süütunde peale sülitada. Ja edaspidi, kui mu krooniline-patoloogiline kõiges-süüdi-tunne end ilmutan, tuleb mu parv helerohelisi sisalikke.

Süü-arbuus mu emakas lõhkes ja kõik valgus mahla ja seemneid täis. Marii arvas, et sipelgad panid kõik nahka – tegelikult neelas Maa-Ema kõik, mis arbuusist järele jäi. Ma tean, et see pole lõplik. Mõne aasta pärast tuleb sellist seanssi korrata. Aga praegu sai küll kuivem ja muretum tunne.

Kolmas kaitsja, kes omal soovil kohtumist palus, tuli minu juurde Marii lauluüminaga. Tahtsin öelda Maria, aga Marii ümises minooris, nii et ütlesin Neitsi Maarja. Ma ei näinud teda. Ta täitis mind sõrme- ja varbaotsteni ega rääkinud sõnagi. Olime ÜKS.

Mööda mu kaela üles liikudes kohtusin valge sirelipõõsaga, mis oli meie tulevase kodu ukse kõrval. Kuklas oli mul koorumas-mõranemas lumivalge muna. Sealt tuli lumivalge tuvi, nokas needsamad võtmed, mille tiigrilt sain ja Kumeka kätte viisin. Tuvi lendas võtmetega valge sireli oksale.

Mu pealaele rullus lahti lendav vaip, kus oli kogu helge ja parimas mõttes küllusliku tuleviku projektsioon. Vaiba alla kappas must hobune. Tarmo päris oma hobune. Olin üleni soe ja surisev.

Aitäh.

  

*

 

„Sa ise ei tea veel, kui kõrge klassi meister sa oled,“ oli Marii üllatunud.

„Ma ei oska seda juga juhtida, see toimub alailma – aga vallandub suvaliselt. Mul on õpetajat vaja,“ sõnastasin selle, mida ammu tean.

Küll ta tuleb.

Siis sai Minni lühida reisi – nad ehitasid Mariiga koos vikerkaare, Nad kutsusid Jeesuse kuldse kiire kaitsjaks – ja ei mingit palavikku.

*

Mu mehe reikimise ajaks kutsus Marii mind juurde. Heitsin tema kõrvale. Samal ajal, kui mees nägi tänavalaternate all kulgevat inimest, pilvi – ja iga natukese aja tagant poni Madonnat – nägin mina odravälju, mis meie tulevase kodu ümber laiuvad, perioodiliselt pasas hüppavat musta nõela – siis jälle viljavälju (oi, kui raju on hea ja halva, klammerdumise ja edasimineku võitlus…) – lõpeks hiiglaslikku kondorit, kelle turjal istus arvutult koolibrisid – hiigellind maandus kaljunukile ja silmitses all orus kappavat musta hobust…

*

Moodustasime neljakesi – Minni ikka ka! Armastuse meister ju. – reiki-jooga ringi. Meie Mariiga olime tammed, Termikas kuusk ja Minni kask. Kõikusime, kuni kuldsed juured tungisid Maa tuumani, hõbedane niit sirutus täiskuuni ja keris kõik meie mured minema. Häälutasime teatud silpe – kinnistasime oma ühisosa. Ja nõiatar pühitses meid kolme kirkaks ja helgeks kolmepäiseks draakoniks, kes teeb ainult head. Tuhandete aastate vanune Minni ja esimese taolise Rännaku saanud tähepoiss-papa… Võimas.

*

Tagasi köögis joonistasin paberile kaks woo-doo-whitchi, kellest üks on teise mõju all, aga mõlemad kurikavalad ja mõlemad nii mu energia, raha, aja kui elu kallal. Kirjutasin tänukirja, et nad mu elust läinud on. Marii luges keldi palve. Minni kirjutas ühe kurikavala kõhu peale „rumal“ ja teise käe peale „keelatud“. Meister!

Marii tegi manifesti – teadlikult juba minevikuvormis. Nii Silva-meetodi, Rännaku-meetodi kui kosmose „kataloogist“ tellimise puhul on oluline olla aja määratlemisel ajast ees, teate küll.

Põletasime pildi ära ja Marii tegi deklaratsiooni.

Samal ajal tulid pidevad sms-id nii mulle kui Mariile. Ühelt väljaaetud vampiirilt, keda Marii tegelikult üldse ei tundnudki. Mind valdas rahu, vaikus ja tühjus. Ma ei lugenud neid sms-e. Ei hakka kunagi lugema. Neist kummagi oma mitte. Aamen.

Õhtusöögi – lambamaksakaste tüümianiga, oi kui hea! – juurde joonistas Marii meie kolmepäise hea draakoni liikumise põhimõtte. Keskel on pereisa ja kummalgi jõuõlal üks tema tüdrukutest – kiiguvad nagu kaalupõhimõttelisel kiigel ja õhku joonistub lõpmatuse märk. Tüdrukud peavad õigel hetkel kükitama ja impulsi andma – muidu murdub pereisa.

Saatsime kõik Rännakust õhku jäänud halva lillasse leeki ja ümbritsesime iseenda roosa leegiga. Maja kohale tegime kristallist kupli, millel troonib peaingel Miikael oma õiglase mõõgaga.

Oma inglikaartide arvuks valisin üheksa. Keskmise, tuumikuna avanes Chrystal – õrnroheline ingel… odraväljade kohal, taustal koht, kus saab olema meie koosrajatud kodu. Avasin kaardid päripäeva. Tekivad uued unistused. Meie tööd ja ettevõtmised saavad kindla kaitse. Kiirustada ei tohi – igaks asjaks oma aeg. Enne lahtihüpet tuleb õppida. Õppimine tõstab meie armastuse ja kire uuele tasandile. Uus tasand toob kaasa külluse. Viimasena avatud Tereza-kaart manitses: möödas on ainult teistele elamise aeg, nüüd tuleb elada iseendale.

Tähtsaimaks kaardiks valisin mõistagi tuumik-ingel Chrystali, kelle kõrvale Minni tõmbas lõpliku sõnumikaardi. Must ratsu!

Leppisime kokku, et kohtume, kui Marii on läbi lugenud minu ja mina tema raamatu – ja see juhtub ruttu. Järgmisel korral läheme kõik koos eelmistesse eludesse. Atlantisesse. Lemuuriasse. Peruu indiaani šamaanide juurde. Loodan, et Marii võtab siis kaasa oma sõbra ja teekaaslase Danieli – mees teab asju, mida meie Mariiga veel ei aimagi.

Ka seda ma ei teadnud, et ülestõusnud meistriks võib saada väga üllatavatelt tasanditelt. Tohutud hüpped on võimalikud. Imed sünnivad. Olen seda nüüd oma silmaga näinud ja südamega tundnud.