Kui tehisintellektist saab teadlik, kuidas me seda käsitleksime? Loomadel võib olla vihje.
Meie uskumused tehisintellekti teadvuse kohta võivad vähem tugineda tõenditele ja rohkem omakasule.
Krediit: Lorenzo Matteucci | Suur mõte
Henry Shevlini poolt
Teadvus on inimkonna teaduse sügavaim mõistatus. Isegi kui hakkame mõistma, kuidas aju infot töötleb, oleme endiselt kaugel arusaamast, miks see töötlemine peaks tunduma millegi seestpoolt tulevana.
See müsteerium tõmbaski mind teadvuse uurimise juurde ja aja jooksul hakkasin mõtlema, et see mõistatus on sama palju moraalne kui metafüüsiline. Teadvus on see, mis teeb asjad oluliseks. Valud, mis ei tee haiget, ei ole valud ja rõõm, mida ei tunneta, ei ole rõõm. Ilma teadvuseta võivad paradiis ja piin olla sama asi.
Sellel on reaalsed tagajärjed, eelkõige loomade kohtlemises. Nagu David Foster Wallace kuulsalt imestas , kas elusa homaari keevasse vette kastmisel näivad meeleheitlikud katsed põgeneda on mõtlematu bioloogilise automaadi refleksliigutused või on seespool tundev olend, kes veedab oma viimaseid hetki piinades?
Põhiline lootus on, et teadvuse teadus võib lisaks eetilisele arusaamale muuta ka meie käitumist loomade suhtes, võimaldades meil määrata teadvuse täpsed piirid ja vastavalt sellele seada oma moraalse ringi ümbermõõdu.
Seda optimistlikku missiooni teeb keerulisemaks teistsuguse mitteinimliku intellekti tüübi esiletõus: üha keerukamad masinad. Selle esimeseks ettekuulutajaks oli 2022. aasta juuni, kui Google’i töötaja Blake Lemoine avalikustas väited, et tehisintellekt, millega ta oli vestelnud, oli teadvusel. Ta läks isegi nii kaugele, et otsis süsteemile õigusabi.
Lemoine võis küll kiirustada, kuid üha rohkem filosoofe, kognitiivteadlasi ja tehisintellekti uurijaid hakkas pöörama suuremat tähelepanu võimalusele, et teadlikud masinad võivad olla ukse ees. 2023. aastal avaldati filosoofide Patrick Butlini ja Robert Longi juhitud ning paljude juhtivate teadvuse uurijate kaasautoritud aruanne, milles hinnati tehisintellekti süsteeme silmapaistvate teadvuse teadusteooriate näitajate alusel. Jõuti järeldusele, et kuigi ükski praegune süsteem ei tundu olevat teadlik, ei ole „ilmseid tehnilisi takistusi nendele näitajatele vastavate tehisintellekti süsteemide loomisel”.
Kuidas me saame loomade eest hoolitseda ja uskuda, et nad tunnevad valu, kuid samas ei ole meil erilist kalduvust nende söömist lõpetada?
Sellest ajast alates on avaldatud hulgaliselt filosoofilisi ja teaduslikke artikleid, mis püüavad hinnata iga tehisintellekti süsteemide põlvkonda. Võib-olla kõige olulisem tulemus tuli selle aasta alguses ettevõttelt Anthropic, mis arendab Claude’i. Kasutades mehhanistlikke tõlgendatavuse meetodeid, mis jälgivad tehisintellekti süsteemide arvutamisel kasutatavaid sisemisi esitusi, tuvastas Anthropicu meeskond väikese ja privilegeeritud komplekti neist esitustest, mida nad nimetasid ” J-ruumiks “. See, mis eristab seda teistest töötlemisvormidest, on see, et selle sisu näis olevat otseselt valmis verbaalsete vastuste jaoks, seda hoiti tahtlikult ja sellele pääsesid ühiselt juurde muidu eraldi protsessid.

AGI kroonikad
Tuginedes intervjuudele OpenAI, Anthropicu ja teiste siseringi isikutega, jutustab Kevin Roose ajaloo kõige suurema panusega ettevõtmise – tehisintellekti loomise võidujooksu – tõestisündinud loo.
Raamatupoodides nüüd

Oluline on see, et selliseid tööruume on pakutud ka potentsiaalsete mehhanismidena inimteadvuse tekkeks. Globaalse tööruumi teooria, mille töötasid välja kognitiivsed neuroteadlased Bernard Baars, Stanislas Dehaene ja teised, väidab, et informatsioon muutub teadlikult kättesaadavaks, kui see siseneb sellisesse tööruumi ja edastatakse aju muidu spetsialiseerunud süsteemidele. Tööruumi analoogi avastamine tehissüsteemis on ootuspäraselt köitnud masinteadvuse kallal töötavaid teadlasi.
Kas see tähendab, et Claude on teadvusel? See oleks ennatlik: globaalse tööruumi teooria on üks mitmest konkureerivast teooriate perekonnast ja J-ruum ei ole inimese tööruumi täpne analoog. Teadlased, nagu Anil Seth, suhtuvad masinteadvusse täielikult skeptiliselt, väites, et subjektiivne kogemus võib sõltuda elussüsteemidele omastest bioloogilistest protsessidest.
See artikkel aga viitab sellele, et mudelite keerukamaks muutudes peaksime eeldama üha suuremaid paralleele nende arvutuste ja meie kognitiivsete võimete vahel. Kuigi on ebatõenäoline, et ükski katse seda küsimust kunagi lahendab, eeldan, et üha rohkem filosoofe ja kognitiivteadlasi hakkab mudelite keerukamaks muutudes masinteadvuse võimalusele soojemalt suhtuma.
Samal ajal suhtlevad inimesed tehisintellektiga üha enam väga sotsiaalsel ja intiimsel viisil. Eriti just kaasrakendused julgustavad kasutajaid neid süsteeme käsitlema mitte tööriistadena, vaid olenditena, kellel on oma isiksus, meel ja võib-olla ka teadvus. 2025. aastal Collective Intelligence Projecti läbiviidud ülemaailmses uuringus teatas 36,3% osalejatest, et nad on juba tundnud, et tehisintellekt mõistab nende emotsioone tõeliselt või tundub olevat teadlik.
Selle asemel, et meie teadvuse hinnangud mõjutaksid meie moraalseid hoiakuid, näib, et kehtib vastupidine seos.
Mis võiks juhtuda, kui enamik eksperte veenduks, et tehisintellekti süsteemid on teadlikud? On ahvatlev mõelda, et me järeldaksime, et need masinad väärivad moraalset kaalumist ja võib-olla ka seaduslikke õigusi.
Midagi sellist on miniatuurselt juba juhtunud. 2022. aastal, pärast teaduslike tõendite ülevaatamist, tunnustas Ühendkuningriigi seadus ametlikult krabisid ja homaare teadvuslike olenditena. See tunnustus ei küsinud aga üldsuselt midagi ja kuigi me võime arvata, et teadvus peaks moraalse staatuse aluseks olema, on vähem selge, kas see tegelikult inimeste kaastunnet liigutab.
Seda on kõige selgemini näha meie suhtumises loomadesse. Sentience Institute’i 2021. aastal läbi viidud USA täiskasvanute uuring näitas, et üle 90% uskus, et loomadel on umbes sama võime valu tunda kui inimestel – ja sellest tulenevalt ka võime teadlikuks kannatuseks –, samas kui vaid umbes kolmandik oli avatud taimetoitlase või vegani toitumise proovimisele järgmise paari aasta jooksul. Psühholoogilises kirjanduses on sellele pingele nimetus: lihaparadoks. Lühidalt, kuidas me saame loomade eest hoolitseda ja uskuda, et nad tunnevad valu, kuid meil on vähe kalduvust nende söömist lõpetada?
Kõige lihtsam vastus on muidugi see, et inimestele meeldib liha süüa ja nad ei taha sellest loobuda. See ei vähenda lihtsalt meie kalduvust loomade eest hoolitseda; see võib isegi mõjutada meie hinnanguid selle kohta, kas nad on üldse teadlikud. Ühes 2010. aasta katses sõid osalejad kuivatatud veiseliha või kuivatatud pähkleid enne, kui neilt loomade mõttemaailma kohta küsiti. Need, kes veiseliha sõid, andsid lehmadele madalama moraalse staatuse ja see mure vähenemine tõi kaasa väiksema valmisoleku omistada farmiloomadele kannatusteks vajalikke vaimseid seisundeid. Selle asemel, et meie teadvuse hinnangud mõjutaksid meie moraalseid hoiakuid, näib, et kehtib vastupidine seos: kui me tahame õigustada looma söömist, siis me alandame oma arvamust tema vaimsete seisundite kohta.
Me näeme seda suhet teises dissonantsi vormis, nimelt meie suhtumises farmiloomadesse ja lemmikloomadesse. Sama inimene, kes põlgab isegi kassi või koera suhtes esinevat väiksematki julmust, ei pruugi farmiloomade suhtes erilist huvi üles näidata. Jällegi näivad need suhted mõjutavat meie suhtumist loomade psühholoogilistesse võimetesse. Kanada täiskasvanute seas läbi viidud uuringus arvas 82% vastanutest, et kassid on võimelised kannatama, samas kui ainult 62% laiendas sama hinnangut sigadele, mis on 20-protsendipunktine erinevus ilma igasuguse kognitiivse põhjenduseta.
Seos teaduslike avastuste ja moraalse mõju vahel võib olla vähem otsene, kui tehisintellekti teadvuse pooldajad loodavad ja tehisintellekti teadvuse skeptikud kardavad.
Arvestades, et meie arvamused loomade teadvuse kohta kujunevad sama palju köögis kui laboris, võime eeldada midagi sarnast ka teadlike masinate puhul. Kunstsüsteemid on meile ju äärmiselt kasulikud sellistes valdkondades nagu koodi kirjutamine ja korduvate ülesannete täitmine ning nende ehitamine ja käitamine pole kaugeltki odav. Kuivõrd mis tahes heaolumeetmed suurendavad selliste süsteemide kulusid või piiravad nende kasutamist, tundub tõenäoline, et meie hinnangud nende mentaliteedile langevad meile sobival ajal. Seevastu need mudelid ja süsteemid, millega inimesed loovad lähedasi suhteid – meie tehisintellekti kaaslased ja digitaalsed romantilised partnerid –, ei pruugi mitte ainult saada erilist moraalset kaalu, vaid neid peetakse ka rikkamate psühholoogiliste võimetega, kus selliste hinnangute motivatsioon ei põhine niivõrd nende tunnetusel kuivõrd nende karismal.
Miski see ei tohiks meid takistada uurimast teaduslikke küsimusi teadvuse ja selle võimaliku realiseerimise kohta masinates. Ometi võib seos teaduslike avastuste ja moraalse mõju vahel olla vähem otsene, kui tehisintellekti teadvuse pooldajad loodavad ja tehisintellekti teadvuse skeptikud kardavad. Nagu loomade puhul, ei pruugi ka meie uskumused masinmõistuse kohta olla niivõrd teaduse kuivõrd omakasu poolt juhitud – emotsionaalne saba liputab filosoofilist koera.
Kuid on ka optimistlikum nägemus, nimelt see, et intelligentsed masinad võivad nõrgestada materiaalseid stiimuleid, mis meie moraalset otsustusvõimet moonutavad. Kui tehisintellekt suudab täita kasvõi osa sellest küllusest, mida selle pooldajad lubavad, ei pruugi me enam valida farmiloomade elukvaliteedi parandamise ja toidu taskukohase hinnaga hoidmise vahel. Laboris kasvatatud liha, mis on sama hea kui päris liha ja võrreldava hinnaga, võiks samuti täielikult lõhkuda südametunnistuse ja tarbimise vahelise kompromissi. Kuigi see kõlab küüniliselt, võib meie parim lootus moraalseks progressiks olla see, et see ei maksaks meile enam midagi.

See artikkel on eelvaade Big Thinki peatselt ilmuvast trükiväljaandest ” Loodud meie näo järgi: tehisintellekti filosoofiad ja mida need meie kohta paljastavad”. Liitu liikmeks, et saada endale oma eksemplar.