Eesti Naisele

Ulvi Saar – supikeetja tähevalgusega maailmas

„Mis oli, mis on, mis tuleb – mis jääb. Nii saame küsida nii iseenda, kallite, abivajajate kui kogu Maailma kohta,“ teab hingenõustaja Ulvi Saar (48). „Praeguseks ei tule inimesed „nõia“ juurde enam pealiskaudsest uudishimust, vaid tõelise arenemissooviga, et vanad koodid, mis on karmi karmasse takerdunud, lahti teha ja uuel tasandil eluga edasi minna. Rahva ravijad ei tee enam suuri müstilisi sõnu, vaid on nii lihtsad ja maised kui vähegi võimalik – kui minu õpilased kipuvad liiga pilvedesse hõljuma, toon ka nemad maa peale tagasi: kuna oleme kehastunud, järelikult peavad meie juured maas olema. Seda aitab meeles pidada aednikutöö ja loomade hooldamine, koristamine ja keetmine.

Maagia pole mingi tsirkus – ja kes on musta maagiaga tegelnud, on tänaseks juba ka oma vitsad saanud. Loobunud või lahkunud. Oluline on tõeline inimeste järje peale aitamine. Aidata saab neid, kes tulevad. Tulevad aga need, kes on samal sagedusel. Sama sagedusega abivajajate puhul näen nende soovi ja vajaduse korral nende eelmisi elusid – ning seeläbi võimalusi nende tulevik ümber kodeerida. Pole sugugi nii, et muudkui kannatame ja orjame eelmiste elude taaka – kes on samal sagedusel, näeb koodi ja võtab lootusetuna näiva pitseri maha. Kui oleme abivajaja või lihtsalt teekaaslasega samal lainepikkusel, võime mõnikord poolde öösse vestelda, olen pärast ise ütlemata heas energias ja elu on tõepoolest lill.

Sinu kanal, millest tulevad su tekstidesse valgustavad ja ravivad kanaldused, on muide number 365. Ilus number, mis.  Näen sinu käes kolme võtit, millega seoses öeldakse mulle kõrgemalt poolt: oled kange naine, kuid võiksid vahel endale head lubada ja hinge kosutada, sest mida heledamalt põleb sinu sisemine valgus – suuresti tänu loomadele, nagu näen – seda enam Sa musti jõude ärritad, nad lähevad pöördesse, ründavad ja räuskavad – ära muretse, varsti pöörduvad nad üksteise vastu. Kuri närib kurjal kõri läbi. Otsivad ühisvaenlast, ajavad resonantsiga oma ühise musta laine lakke – ja korraga avastavad, et on hoopis iseendaga vastakuti. Sageduse kiire tõusu ajal elame nagu mädapaisete miiniväljal – kõik, mis on küpseks käärinud, plahvatab päevavalgele, et sellega saaks lõpuks ometi midagi ette võtta.

Ennast pean Hingenõustajaks ja eelmiste elude järelvaatajaks. Näen, mis eelmistes eludes juhtunud ja kus inimesed elanud, kes nad olnud on ja miks nüüd järsku kõik kinni on ja vahel hullult tühjus ja segamini olek tuleb. Miks on palju hirmu ja paanikat meie sees, ning kuidas edasi hingata.

Me oleme suures muutumise ja korrastamise maailmas. Meie ümber on palju uut ja huvitavat, ning oleme suurel teatrilaval, paljudel osutub roll väga huvitavaks, – samas aga väga keeruliseks. Tark oled siis, kui sul on oma tagataskust välja näidata õppetükk ja naharakust läbi uhutud katsumus. Kaika Laine ütles mulle 18 aastat tagasi, kui ta jutul käisin, et vaata laps, sul on Uss-Rist ja Karikas otsaees. Kas tead, et oled suurt tööd tulnud tegema, kuid see tee pole kerge. Jah ma tean, kuid mulle meeldib inimesi aidata ja võtta aega, et selgeks teha, miks me siin oleme ja mida ära teha, et hing seekordsel kehastumisel võimalikult rahule jääks sellest rännakust siia kaunimasse Eedeniaeda. Jah – paraku on ta natuke ära kriimustatud inimeste poolt, aga küll korda saab, – selleks me siin oleme, et uuesti luua paremat homset. Mulle annab tulevikuusku näiteks teiste omasuguste leidmine – seatakse nii, et meie, valgustöötajad leiavad üksteist, et jõud ei lõpeks. Minu ringkonnas on nii mõnigi imeline Olend, kes sarnaselt minuga iluaeda peab, põllule ja metsale pühendub või loomadega tegeleb ja toidab Emakest Maad. Meisuguste kodud ja aiad, põllud ja karjakoplid säravad puhast Valgust teistele. Kellele see määratud, on piiritult tänulikud – kes ei mõista, jäävad väga paljust ilma.

Mulle anti ülevalt info – sina näiteks oled Siriuse korraloojate Meister – see on sinu missioon Maa peal. Peaasi on piisavalt puhata ja mängida – end Isa juures laadimas käia, et reptiloidid sind tühjaks ei tõmbaks. Muide, ka siis, kui teeme meditatiivseid rännakuid – enamasti on meid siis siin minu raviruumis tosin – palume samuti pahalaste eest kaitset, kus on head ja ilusat, sinna nad oma ahned iminapad suruvad. Alati. Õnneks on kaitset lihtne teha.“

 

Mis oli

Mispärast nimetavad mustad maagid Ulvit põlglikult – samas hirmunult – ja võib-olla isegi aupaklikult – supikeetjaks? Sest ta ongi hariduselt kokk ning sel alal ka õnnelikult ja rahulolevalt töötanud, kuni tervis lubas. Olles varsti pea kakskümmend aastat inimesi ravinud, võtab ta Supikeetja tiitlit komplimendina.

Naine, kellel on üks Raplamaa väekamaid ja kaunimaid iluaedu, on läbi isikliku kolgata – kuidas teisiti! – avanenud kolme lapse ema. Ta on sündinud ühena kaksikõdedest ning tema laste isa jättis ta teise naise pärast väikeste lastega maha. Sügavat auku, kuhu ta mahajäetuna sattus, kirjeldab nüüdne hingenõustaja oma esimeses, mullu ilmunud raamatus „Tähevalgusega maailmas“. Paljudest asjadest, mida ta eluloo ja mõtteraamatus kirjeldas, on ta pärast raamatu ilmumist veelgi sügavamalt aru saanud – raamatud ongi tema sõnul tervendava toimega nii kirjutajale kui lugejale. Neis on palju enam kui sõnad – need on väravad tervetesse ilmadesse.

„See ei juhtunud juhuslikult ega niisama, et olin kaksikõdedest see pisem – sõna otseses mõttes alumine, kes jäi alamõõduliseks ja oli justkui ülearu. Selleks on vaja olnud minu ikka küpseda, et mõista – kui inimesel on looteeas nabanööri peal seistes kraanid kinni keeratud, on teda hilisemas elus lihtne ära kasutada ja teenijaks alandada, armastust ära teenima panna ja lüpsta – aga seda vaid sinnamaale, kui inimene ise sellest aru saab,“ muigab Ulvi. „Nii veresugulastel kui teistel ligimestel on olnud väga lihtne mind panna tegema seda, mida ei taha. Sest ma olen palju aastaid ennast väärituks pidanud. Ma nimetan tänini oma laste isa „minu mees“ – nagu paljud meist oma endisi kaasasid tituleerivad. Ka siis, kui on pärast korduvaltki abielus olnud. Kõik on „minu mehed“ – need, kellega lapsi on, need eriti. Ja ongi nii – kui lakkaksime neid mäletamast-nimetamast ühena selle elu „minu meestest“, oleks õppetund asjatu.

Pärast nii pikka ja hullu auku, nagu oli minu oma pärast seda, kui mind maha jäeti, ma tean nii mõndagi. Kõigepealt seda, et müstiline liik nimega Naine on piiritult võimekas. Kui olin koos väga väikeste lastega maha jäetud, elasin hallpruunvärvitus udus, ent ometi tegin kõike, mida lapsed vajasid. Nagu robot. Ja niimoodi naised toimivadki – ise hingelt-vaimult poolsurnud suudavad nad füüsiliselt ikkagi kohust täita.“

Samuti sai Pahkla hiidrahnude lähistelt pärit Kohila-maade naine teada, et kui kolm aastat kujustada printsi valgel hobusel – ta tulebki. Vastavalt meie ajastule oli saabunud prints küll valge autoga, ent vaba ja tubli ja valmis koos Ulviga tema lapsed üles kasvatama.

Saatusel oli varuks veel üks õpetuste pakett – kui printsiga koos kodu rajada, on mõistlik valida selline, mida on tarvis koos kõbida, valmis lahendused pole siinkohal sugugi parimad ning ehkki mees on esmalt seda meelt, et maja ümbritseb vaid muruplats, saad tasapisi, ent kindlalt kulgedes viimaks ka Eedeni aia, millest mees alguses ei unistnud.

„Ületatud tõbedega ei kiidelda,“ on elulugu Ulvile samuti õpetanud. „See pole ärplemise jaoks. Äärmisel juhul teistele eeskujuks ja julgustuseks. Ja liiatigi võidakse sind hõlpsasti ullikeseks pidada, kui keksid näiteks ajukasvaja seljatamisega. Praegu on nagunii periood, mil inimestele tuleb selgeks teha väga palju sellist, mis oli varasemas ajas justkui hullumeelne luulutamine. Nende teadmiste doseerimisega peab olema täpne ja valikuline – nagu väikeste lastegagi: vasta, kui küsitakse.“

 

Mis on

18 aasta jooksul on rahvas kogenud, milliseid kanaldusi on Ulvil temaga samal sagedusel olevatele inimestele jagada ning teatakse ka, millisesse raviruumi nad satuvad, kui Alu alevisse Kuuse uulitsasse tulevad. Just raviruumiks nimetab Ulvi oma imeliselt pulseerivat aeda.

„See aed on minu jaoks midagi tegelikku, käega loodavat ja silmaga nähtavat. Praegu ongi vaimsete asjadega seoses kolm üldist tendentsi – esiteks on inimesed tüdinud ja küllastunud abstraktsest müstikajutust, teiseks vajavad ka valgustöölised ise tegelikku, maist tööd ja tegevust – kellel taimed, kellel loomad – ning kolmandaks jõuavad avanejad ja nägijad üha ühtsemalt numbriteni. Igaüks omaette. Kohati ka neid saladusi jagades. Ent koodide ja maatriksite maailma jõutakse hetkel nii üksi kui üldiselt.

Kui kellegi kolmas silm avatakse vägisi – mida ei tohi teha! – hakkab ta oma ennatlikult tekkinud meeleorganiga saama kanaldusi, millega ei oska midagi peale hakata. Kroon-, lauba- ja koljupõhimiku tšakrate ühinemisel kujunev meeleelund võtab vastu infot, mida see, kes pole valmis, kipub meeleheitlikult kõigile kuulutama ning suletakse seepeale ohutusse kohta. Kes ravilasse, kes koduaresti. Ei tähenda, et hullumajas ja kodutalu eraldatuses räägivad nii mõnedki infotulva kätte sattunud inimesed väga sarnaseid asju kodeerimisest ja kurjadest olenditest, kes meid oma võimu all hoiavad, et nad otsivad puuduvaid võtmeid, et ennast dekodeerida – see on abitu ja tõepoolest hulluks ajav olukord,“ teab Ulvi. „Jah, iga mõte on kood. Mõte väljastab koodid su eluraamatusse. Kui oled valesti ja halvasti mõelnud, külvad ise selle halva järgmisse päeva ja ka oma järgmise elu karmasse. Kõik fikseeritakse ajakanga raamatusse. Kõik su mõtted-sõnad-teod pannakse numberkoodide alla ja selle koodi realiseeridki uues kehastumises.

Kuivõrd kogu meie elu – ka Maa elu – on kood, tulevad paljudele hingedele kodeeritud vanded eelmistest eludest kaasa ja halvavad siinse rikkuse ja õnne. Need koodid – näiteks eelmiste elude ususektidele-kogudustele – saab õnneks lahti ja maha võtta. Minu juurest sai just abi naine, kes kuidagi endale kaasat ei leidnud – nägime, et ta on olnud mitmes eelmises elus munk ja nunn ja nii palju tsölibaadivandeid andnud, et neid kohe päris andis lahti muukida ja maha võtta.

Igal ravitsejal või hingenõustajal on teatud inimeste rühmad, keda tema aidata saab. Ka siin on koodenergiad ja karmamärgised. Pole ainsatki inimest, kes eksiks ravitseja juurde niisama. Seega pole vaja maagidel ka üksteise peale kade olla ega mõelda, et teine, kel palju rahvast, võtab temalt kliente vähemaks. Kadedus toidab egot.“

Minulgi on Ulvi tegemistega paar tänuväärset kogemust. Esimesel korral läksin lastega tema imeaeda pärast seda, kui lapsed olid olnud mitu päeva üsna madalate energiate mõjuvallas – meie kõigi tutvuskonnas on isikuid, kelle külaskäike me vältida ei saa ning pärast kelle visiite on vaja nii ennast kui lapsi energeetiliselt kasida. Ulvi raviruumis toimus puhastumine iseeneslikult ning hingenõustajat ei üllatanud, et jõnglased hakkasid esmalt nii omavahel kui ema peale kisama, seejärel pidid asulatänavale kõndima minnes kaklusse sattuma ning järgnes rahunemine, sõbralik kiikumine – ja kodus mõnus sügav uni.

Kui pihtisin salaaednikule ühe noore mulle lähedalseisva inimese olemuslikust, sinusoidina lahvatavast vihast mu vastu, nägi hingenõustaja Kaini ja Aabeli loo analoogi – olime kolm elu tagasi selle inimesega vennad. Too hingeke arvas kogu aeg, et vend saab nii asju kui armastust rohkem kui tema ning tappis venna. Selgus, et jõuga ei saagi. Sellest hoolimata kangutab ta selleski elus, mil oleme mõlemad naised, jõuga nii asju kui armastust, jätkab noa selga löömist igal võimalikul tasandil – ja ikka ei õpi. Sel üldlevinud põhjusel, et inimkond on paraku tõepoolest liigagi pikalt olnud pahalaste marionett.

„Algselt oli inimene loodud olendina, kellel oli 12 DNA spiraali. Nende materjal pärines universumi kõigi tsivilisatsioonide esindajatelt. Paraku vallutasid Maa uued peremehed, ja nende laborites loodi uued DNA-variandid, mis koosnesid vaid kahest spiraalist,“ kirjeldab Ulvi pahalaste musta kunsti. „Inimese rakud kui peened niitjad moodustised kätkevad informatsiooni, mis on puhas valguskood. Kui need niidid ühinevad kimpudeks, toimivad nad kiudoptika põhimõttel – see ongi meie DNA maatriks. Kui reptiloidid meid ümber tegid, jätsid nad alles vaid kaksikheeliksi. Ei enamat. Nii on meid lihtne kontrolli all hoida – me ei saa tervikliku valguskoodi kaudu teavet kätte.

Maa ümber moodustati aga elektromagnetiline katteloor, mis takistab valguse sageduse jõudmist planeedile. Kui valgus leiabki võimaluse sellest läbi tungida, siis pole kedagi, kes oleks võimeline seda vastu võtma.“

Rännakukogemus Ulviga viis tosina mediteerijat nende südame sügavusse, maailma ajalukku ja tulevikku – ma isiklikult sattusin „supikeetja“ raviruumis mediteerides koos temaga Atlantisesse, kohtusin oma hingelinnuga ja seisin Jumala palge ees. Ilus ja võimas. Väga.

 

Mis tuleb

Ulvi on asunud koos tee- ja valgustöökaaslastega üha põhjalikumalt selgitama, kes on tähetolm ja miks valgustöölised Maa peale saadetud on. Veel mõne aasta eest tekitas selline info tõrget ja umbusku – luulud, mis muud – ning viha ja kadedust ka – näe, peab end teistest paremaks, arvab, et on tähe pealt tulnud ja kuu pealt kukkunud…

Naine nendib, et tähetolmu teekond on karm – mitte väljavalitud, vaid tohutu missiooni ja kohustustega inimesed on need ning neile on keelatud eksimised ja inimlikud nõrkused – nad saavad iga fopaa eest mitmekordselt karistada.

Liiatigi ei saa rääkida mingist kõrkusest ega kõrgemast klassist, kui enamus valgustöötajaid on sisuliselt koristajad. Nad puhastavad talu- ja sõpruskondhaaval kohti ja inimesi – Ulvi enese võimsaim koristustöö kogemus on kirjas tema raamatu Inglismaa-peatükis, teele ja vabaks tuli aidata mitmeid kümneid tuhandeid kinni jäänud ja hirmunud hingi. Ent see ei väsitanud ega tühjendanud naist sedavõrd kui igapäevane silmitsiseismine ligimestega, kes tema kui valgustöötaja igal võimalusel tühjaks tõmbavad. Nii materiaalselt kui energeetiliselt. Ulvi kinnitab, et kõigil täheseemnetel on sama jama – kuna nad on helded ja isetud, kasutatakse neid igal võimalusel ära – anna-anna-tee-too-jaga – ning Maa peal tulebki ära õppida „ei“ ütlemise ülioluline oskus.

„Suurest valguse perekonnast on praegusel ajastul paljud hinged Maale kehastunud. Meid nimetatakse täheseemneteks. Oleme kehastunud ülesandega tõsta Maa vibratsioonitaset, sagedust – meil on kaasas kosmose kõrgem valguskiirte informatsioon.

Vale-peremehed on valguseseemnete kallal tarvitanud vägivalda – reptiloididele meeldib hirm, ärevus, nälg, vägivald. Selle abil on hea kõike kontrollida. Meie aga vaatame hirmule otsa ega karda ega toida kurjust negatiivsete emotsioonidega. Hirm ja kaos on maailma kurjuse parim toit.

Meie oleme siin, et aidata kaasa Maa puhastamisele vanast energiast ja laastavatest kontrollimehhanismidest. On aeg ühineda tervikuks, mitte otsida erinevusi ega valgusest eemalduda. Kui inimese kaksikheeliks areneb taas 12realiseks DNAks, hakkab inimesel toimima 12 energiakeskust ning taastub võime võtta kosmosest vastu kogu tõde Maal toimuva kohta.

12 energiakeskust on häälestatud päikesesüsteemi 12 taevakeha pöörlemisele. Pöörised on kooskõlas meie õige DNAga. Sellest kõrgemast sagedusest saavad osa kõik, kellega kokku puutume – ja hakkavad kiirelt arenema. Ka siis, kui vastu hakkavad ja kaklevad – reptiloidid ei lase saaki nii kergesti käest…“

Ulvi – lihtne ja heatujuline, suur ja soe naine – on kogenud karmi vastuolu. Ühest küljest on inimesi vaja teavitada, õpetada ja hoiatada – ent see tingib rajud rünnakud, kadeduse ja hirmu lööklaine. Selle vastu aitabki maine töö ja tegevus – laste, loomade ja taimede kasvatamine näiteks. Korra loomine ja hoidmine on suur ja püha oskus. Nagu ka enese hoidmine ja laadimine.

„Meie kehad on praegu eriti väsinud – keha aktiveerib unes seisnud närvirakke, et uut infot juurde laadida. Me magame palju. Köhime, palavikutame aastaajast hoolimata – ja kannatame mädapaisete all. Vana energia laguneb, kui uus tuleb läbi valgusväravate Maale. Meid väsitab praegu veel, et me ei suuda olla mitmes mõõtmes korraga. Kogu pakett avatakse inimesele, kui ta on jõudnud 6.dimensiooni sagedusele.“

 

Mis jääb

Ulvi jutustab, et ka täheseemnete ümber on kogu inimeste taustsüsteem ühtaegu nii peegel kui kõverpeegel. Nii vanemad kui lapsed, naabrid kui kolleegid näitavad oma käitumise, vooruste kui puudustega hetkeseisu – mida on vaja arendada, mida muuta.

„Meie, ruumimeistrid, kes kanname valgust, oleme tulnud täheplaneetidelt – me pole sellised, nagu inimestele paistame – meid kutsutakse olenditeks, märkamata, et oleme kehastunud siia inimeste hulka ja moodustame Maa peal omasuguste võrgustiku.

Algselt oli meie ülesanne päästa Maa – mitte inimesed. Kuna paljud hinged on valmis kasvama valgusse, algas siiski ka inimkonna tõus. Oleme võtnud ülesandeks kogeda õppimist Maal ning viime – nii kehastumiste vaheajal kui une ajal – oma koduplaneedile teavet Maal toimuvast. Meie selja taga on tähemeeskonnad, võime igal ajal nõu küsida, kui meil on raske… Uni on püha. Meie kirjutatud tekstid mõjuvad nagu ravitee – ja panevad kõige paremal kombel magama. Une ajal laetakse ja jagatakse infot. Ning enam pole ka vist moes kiidelda, kuidas keegi end piitsutab, puhkamata ja magamata tööd rügab teha – ülekoormus pole kooskõlas enese väärtustamisega. Mina olen kohalolek – ja selleks pean olema puhanud.

Maa vajab meie toetust ja sageduse hoidmist. See on meie võrgustiku mustri põhiolemus siin planeedil. Väga paljud tähesüsteemid on tulnud appi seda universumi kavandit teostama. Täheseemneid on Plejaadidelt, Siriuselt, Arkturuselt, Alfa Kentaurilt, Orionilt, Lüüralt – uudishimulikke valgusolendeid teistest galaktikatest on siin pidevalt uudistamas, kuidas Maa siseneb uude ajastusse. Seda protsessi jälgib galaktiline juhtkond ning aja ja ruumi universumite nõukogu.“

Ulvi muigab, et universum kohtleb inimkonda kui lasteaeda. Selleks, et inimesed ei saaks omavolitseda ega pahandusi teha, sünnitakse viie kuni seitsmeinimeseliste hingekogumitena. Igaühel on üks fragment koodist – terve kood saadakse kokku üksteist leides. Sellepärast tunnemegi mõne inimesega seletamatut tõmmet – meil on temaga üks ühine asi ajada.

Alu „supikeetjal“ enesel on samuti üks asi ajada. Lisaks igal esmaspäeval ja neljapäeval juhitavatele meditatiivsetele rühmarännakutele ja igapäevastele tervendamistele kirjutab ta oma teist raamatut sellest, mis Maa peal tuleb ja jääb.