Unicornid ja unicorpsid

Stuudio Tallifornia vaatemäng „Ükssarvik“ on täiuslik õpik, kuidas teha tõeliselt head filmi, kes on startupi-põlvkond ja mis oled sa ise. Kristjan Rannu meeskond teeb üliõigesti, et viib selle tempoka-dünaamilise-maitsekalt kujundliku täpsete näitlejatöödega teose koolidesse õppevahendiks. Seejuures on tal tuline kiire, sest iga sekundiga kasvab järgmine põlvkond peale. Generatsioonid vahetuvad üha lühemate perioodide tagant – kusjuures paradoksaalsel kombel toimub moraalne vananemine seda kiiremini, mida pikemaks venib eluiga. Mängulised nullide lennutajad samastuvad sedavõrd oma mänguga, et avastavad vanuses 30+: ise läbi põlenud, pere lagunenud või loomata, mis nüüd saab?

Startuppijad tõstavad Doom-mänguliselt ka üksteist üle parda – ses virtuaal-itipluti-maailmas pole probleem, et sa ise olid firma faunder ja tseeoo. Kui su kõrvadevahe ei jaksa rongiga võidu joosta, tõstavad koofaunderid su tänavale seinamaalingute vahele arenema. Kuni oma 15. või 55. startupiga pitšima tuled – olge lahked, siin on teile 21. sajandi lemmikloom, wifi saba küljes ja 3D-printer tagumikus. Tsiteerides nostalgiliselt Lindgreni-Karlssoni selle-koha-laulukest, kus väikevend sünnipäevaks mängukoera sai: ei ta haugu ega karga, ei tee vaiba peale märga…

Oma enese loodud maailmast maha jäävad Tõnud ei kurvasta, kui Õied – globaalselt hääldades Oijeed – üha kõrgemaid lennukaari võtavad. Esiteks on nad spirituaalsed ja valgustatud – kes siis Burning Mani ei tea! Teiseks on nad ka siis lennus, kui kuulid on koos – kes siis kanepi võluvõimust kuulnud ei oleks. Kolmandaks on neil nii Silicon Valleys kui Tallinnas mainekad-menukad pool-andegraund-klubid a la HALL, kus samas gruuvis tegijatega nädalavahetused koos pilvitades uuteks päikeselisteks nädalateks kõrgendada.

40+ tädid-onud on paanikas. Kuulavad 30aastaseid nagu pooljumalaid – olgu müügis Mindvalley spirituaaltooted, esoteerilised ehted või täiesti mulli nullid – ka täiesti sõgedate ideede esitlemise kõrgem pilotaaž üha võimendab küsimust: mis meist saab?

Vanade mustritega jurist ega artist ei taha ega jaksa olla – üha uued inimesed sünnivad ja kasvavad peale, isiklik väiketööstus ja ülemaailmne Edutehas peavad sellest trügimisest välja aitama!

Aina järgmised 50+ kenad inimesed, eelmise ajastu tipptegijad, sooritavad kannapöördeid ja lähevad uuesti ülikooli. Et oma kardetavalt pika eluea õhtupoolikul ikkagi siia planeedile ära mahtuda.

60 ja 70+ inimene võib ju teoreetiliselt samuti miski nullideküllase ogaruse välja mõelda ning mõnda aega Californias keelekümmelda ja startappijate slängi omandada. Mis seal siis keerulist – kõik terminid ja pooled tegusõnad on ingliskeelsed ja selleks, et mitte feilida, tuleb ülehelikiirusel lisanduvate tehnoloogiliste tiivalöökidega kaasa lennata. Teoreetiliselt.

Faktiliselt jääb endisaegsetele kõik praktiline ja käsitöine. Juristidest seebimeistrid, majandusteadlastest jäätisetöösturid, inseneridest kosmeetikavabrikandid, arstidest õllepruulijad – kõik loodavad võlusõnale „käsitöö“. On omavahel ring-teeninduses ja lohutavad üksteist lootusetult, sest tegelikult ka see võlusõna enam ei tööta.

Mis siis ikka, otsustavad nooruslikud-vitaalsed mitte üleliigsed olla. Teeme oma häärberitesse koolituskeskused. Kellele? Üksteisele, kes me osutume varavanadeks „tarkadeks“, kelle teadmisi praeguses aina-uue-info tulvas enam keegi ei vaja.

Püüame elada naturaalsetel muinasmaadel, õppides ja õpetades traditsioonilisi oskusi. Ent iga hobunegi teab, et vikatiga niidetud heina kuhjasid enam keegi ei mäleta. Ka rullide pidulikust koormakaupa kojuveost jääb peagi romantiline mälestus. Juba töötatakse selle kallal, et kombain sõidab põllule juhita, puldiga – ja iga töö jaoks on masin, mis inimesed sadade ja tuhandete kaupa mõttetuteks muudab. Iga lehm teab, mis on lüpsirobot…

Kontserdid ja etendused kolivad internetti. Rajame siis kultuurikeskuste asemel rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pansionaadid. Läbipõlenud startappijtel on piiritult pappi ja… Aga mis siis, kui nad ei taha? Avici suri lihtsalt enne 30aastaseks saamist ära. Amy Winehouse laulis „rehab“-asutusse mineku asemel enne ärasuremist no-no-no!

Loodame ehk oma 20+ lastele, kes piiramatus nullimaailmas surfates võimaldavad meil-kohatutel puhata ja mängida – ratsutame-seilame-mediteerime… See õnnestub, kui noored eksikombel mõnda Eesti kõrgkooli ei kobata. Ikka Ameerika! Kus keset Sprayprinteri-tüüpi teholoogiaga kirjatud seinu istub inimtühjal tänaval vana aafriklane üle-eelmise ajastu värvipurgiga ja küsib, kuhu sa oma naeratuse pillasid. Aga tema poeg juhib Telliskivi loomelinnakus järgmist ja järgmist startuppi.

Et Taavi Rõivasel oleks millegagi lapsi toita ja härra InBankil põhjust kellelegi laenu anda. Suurepärased filmistseenid muide – bravissimi!

Liisa Pulk ja Henri Kalmet, Johann Urb ja kogu mängu ilu täiega nautiv ilus ja hea rahvas näitab, et tööga samastuv rahvas ei paaritu ega paljune. Seega tuleb igiliikuritest fossiilidel ikkagi ära õppida sekunditega uuenev salakeel ja õielt õiele lendlemine – igaühele meist ei pruugi tütar veerandmillist tšekki nii muuseas ümbrikku libistada.

„Ükssarvik“ on mu vanima poja ja tema sõpruskonna tõlgendamise manuaal. Robots for humanity kirjab tänagi rööbiti Sprayprinteritega seinu, temale pakutakse üle päeva või iga päev mõnd järgmist startappi upitada. Filmi lõputiitrites on tema sõbrad, kelle ta juba piiramatute nullide galaktikasse on appinud.

Valgusrüütliga koos filosofeerides – mis on tõeliselt toniseeriv-motiveeriv-inspireeriv-transformeeriv kvaliteetaeg! – tiksub mu kõrvade vahel end üha appdeitiv digi-sõnaraamat. Juba saan kõigist terminitest ja nende kantavast vibratsioonist aru… Ent paari nädala pärast, kui ta jälle Madre kodusooja restarti tegema tuleb, habe rinnuni ja sokid erinevast paarist, on taas kõik uus – nii sõnavara kui selle tiivul lendav uus ja uus startup.

Tänan võimaluse eest õppida, noortele üldinimlikku „platvormi“ tagada, erinevate muinasjuttude „paradigmad“ ühendada ja koos nendega „shiftida“, loomrahvad turvaliselt lõhnavateks-hingavateks-tajuvateks kaaslasteks.

Vaadake Unicorni – see on kindel pärl sarjast „must see“ – ehk aitab unicorpsina teki alla peitu pugemist edasi lükata… On ju erutav teada saada, mis edasi juhtub, kui miski pole enam endine.