Vaher indiaanitelgis

Kati Saara Vatmann

Olen loomainimene. Hing askeldab rohkem Devade kui inimeste korrustel. Ning taimerahvaga pole olnud väga tihedat ühendust. Pigem vastupidi – nad pole minu kõrval hästi elanud, oleme üksteisest mööda rääkinud ning lokkavad ja õilmitsevad vaid need vintsked vennad ja õed, kes ise minu ja mu laste-loomade ligi tulevad. Viimastel aegadel aga on mu praeguses talus hakanud toimuma tõeline taimemüsteerium. Eks analoogseid toimub paljudes kodudes – märgakem vaid märgata…

Ma pole küll jäigalt manifesteerinud, et taimed ei räägi minuga – ent seni on kõigevägevam ja koduhaldjad minuga kõnelnud loomade keeles, läbi loomade. Igasugune keeleoskus vajab lõputut lihvimist – ka Devade tasandil toimetades ei pruugi iga Märki mõista.

Sel varakevadel harjasin tallis oma noorima tütre poni, kes oli pepuga välisukse poole. Korraga ütles väike hobune mulle lausa kuuldavalt – vaata seljataha! Vaatasin. Ka Madonna ise vaatas üle õla ja vaatas samuti, mida mulle näitas. Viimase vindi peal tiine trakeeni boksi kohal helendas ingel. Kõik hobused ja kassid silmitsesid teda. Mina ka. Arvasin, et ingel saadeti trakeeni tiinuse lõpusirget õnnistama. Tänasin ja naeratasin…

Ja järgmisel hommikul alustasin trakeeni parema õla tohterdamist. Uksel, mille kohal ingel end ilmutas, oli väga kergesti õieli jääv riiv – kui hobunad end selle vastu sügasid, jäi õieli – ning kui eakas orlovi traavel peatset emmet, kes end sügas, tagumikust naksas, ehmatas too ukseriivi endale õlanaha alla. Suur nahalatakas lahti, kohalik vet õmmelda ei julgenud – vesinik ja jood, puhas vesi ja meresool – poegimise ajaks saime õla korda. Ent mina sain teada, et ka looma-Devade saadikute mõistmisel on pehmelt öeldes arenguruumi.

Kirikus ja indiaanitelgis, kus viimasel ajal esimesest sagedamini meelisklemas käin – ma reeglina ilmutusi ei saa. Kirikus on viimasel ajal – erandiks vaid Audru kirikus tõeline keskendumine õpetaja Tiina Janno jutluste ajal – kujunenud pigem inimeste vaatlemise ja inimloomuse analüüsimise tunnid. Indiaanitelgis aga on pihtimuste ja palumiste ajad.

Indiaani higitelk ehk sweat on madal sõrestikule tõmmatud nahkadest-presendist-tekkidest kuppel, mille keskel olevasse auku kantakse lõkkes punakuumaks köetud kive. Pime kuumus loob telki kogunenutele emaüsa-efekti. Tseremoonia on neljaosaline – kõigi ilmakaarte ja elementide auks. Ning mu nooremad lapsed, kes reeglina riitusel kaasas on käinud, jäävad kolme-neljatunnilise tseremoonia lõpuks enamasti magama. Turvaline jorin ja hea olla.

Ruunawere tseremoonial, mida viis läbi Priit Kuusk, olin teenimises – kütsin tipis lõket, pakkisin oma väikese tütre kolmekümnekraadilises pakases tekkidesse-nahkadesse – ja seal erilises olus ja seisundis sain järku teadmise – elan esimest korda Põhjalas, seepärast siinseid talvesid mängulise uudishimuga võtangi.

Poegimisteperioodi eel Preeriakojas Marko Aleksejevi tseremooniale sõites kurtsin pimedale nägijatarile Jaanika Grossile, et olevaste-tulevaste emade pärast on hirm. Ta soovitas mõttes nende kohale kaitsemärgi teha – ring, rist sees. See õnnestus sweatis – ristiga ring läks suisa helendama ja tõusis taevani. Ning kõik poegimised olid sel kevadel õnnelikud. Aitäh.

Lauri-Kare Laose esimesel riitusel Audru jõe käärus jõudis mulle pärale mu enese talu ja hingeliste ülesehitus. Põhjasuunas on hobuste koppel, idas mu tütre tuba, mängumaja ja püramiid, lõunas lambakoppel ja  läänes naabrid ning küla. Mille ette olin hulga peegleid ja terariistu sisetunde järgi kaitseks seadnud. Tookordsel tseremoonial sai selle kaitse aeg läbi.

Kui Heiki Hanso ja Hannes Valdna võtsid külapoolsest taluservast oma aja ära elanud surnud saarte rivi maha, jätsime alles üsna kõrged kännud. Puukujude vigursaagimiseks. Praegu on meil neid siin seitse – kuni viis on võimalik veel voolida. Head käed on need kujud teinud ning turvatunne tänu sellele viimase peal.

Ent head silmad märkasid hiljuti midagi, millest ma taimede suhtes pimeda loomahingena mööda ja läbi olin vaadanud. Poole aastaga oli lahkunud saarte asemel noorendik lokkama löönud. Ulvi Saar ja Terje Luik nägid kohe meile külla sõites, kui vägine ja rõõmus noor puuderivi on sissesõidu tee ääres pead tõstnud – põhiliselt vahtrad, mõned pihlakad ja paar tamme ning ohtrasti kibuvitsa. Uskumatu! Poole aastaga paar meetrit – lausa ime ju!

Ühtlasi jäin vaatama, miks hobused oma koplis siksakitades slaalomkõndi harrastavad. Aga sellepärast, et sinna on ühele maalapile haavanoorendik sirgunud ja nad ei taha väikestele puudele peale astuda. Kuhu haavik sirgub? Vana haava hauale. Arboresti-poisid Heiki ja Hannes võtsid kevadel vana haavajumika maha, saagisid austerserviku seenepakkudeks – ning seal läheduses see otsustav noorendik end sirutabki.

Viimatisel higitelgi tseremoonial, mille korraldasime mu noorema poja 12.sünnipäeva auks, keskendusin lõppenud suve kokku võtmisele. Jutustasin Suurele Vaimule esimese pihtimusringi ajal, kuidas Looja üha vinti peale keerab ning kui pingele vastu pead, saad autasuks uue raamatu oma südamesse, mis pea ja sõrmede kaudu rahva teenistusse tuleb saata. Teise ringi ajal palusin jõudu läbi talve kesta ilma, et kiusatused kallale tuleks – üksinda väikeste laste ja suurte loomadega talu pidades tuleb tavaliselt enne kevadet kiusatus ja ekslik lootus, et saabub Gena, kes minu kui Potsataja koos tordiga sülle võtaks ja kannaks. Ent alati lõpeb see illusoorne koorma jagamine sedasi, et Potsataja kannab Genat, kes sööb torti. Palusin, et kui Looja arvab aja küpse olevat, saabub tõeline Gena oma tordiga. Ja Looja näitas mulle tõelist mammutikütist Genat – mitme töökohaga sõdalast-pühendujat-tegudemeest, kes oli paraku 23aastane. Nurusin siis teist samasugust – aga 35aastast – saatis sellegi, sest praegusel ajal täidetakse tellimused hetkega. Aga too… heakene küll, kogesin kosmilisest kataloogist tellimise ülitäpsuse tähtsust – absoluutselt ja eranditult iga parameeter peab paigas olema, kui Algallika poole pöörduda.

Kolmandal riituseringil puistas tseremooniameister kuumadele kividele elupuuoksi – sweat ongi üks lõhnade-häälte-pominate hämar, ent samas väga kirgas pillerkaar – ning siis see juhtus. Elupuu kõneles minuga.

Ta kutsus kohale vana sireli. Selle, kes kasvab – õieti tänaseks kasvas – mu magamistoa akna all. Sirel ütles, et tal on aeg minna. Sest mu poja akna all kasvava elupuu keskele on sirgunud noor vaher. Aeg on vana ja väsinud sirelil minna lasta, et vaher keset elupuud – mille keskelt ka mu lambad teda kätte ei saa – kosuda saaks.

Koidikul koju jõudes vaatasin – oligi noor vaher – keda ma sireli rüpes märganudki polnud! Ja hommikul uurisin sirelit, kes käis mulle indiaanitelgis oma minekust ja vahtra tulekust kõnelemas. Kuivanud, sammaldunud, väsinud. Ehkki olid 40+-kraadilised ilmad, võtsime lastega ette ühe tõsise tunni – igas mõttes tõsise. Täitsime vana sireli palve ning temast sai esmalt lammastele pidu – siis riidajagu küttepuid. Ja noor vaher sirutas end lausa silmnähtavalt. Tänulikult ja õnnelikult.

Vaher indiaanitelgist juhtis mu tähelepanu veel teistelegi taimedele, kes kohtlemist küsisid. Liiliad-iirised kaevasin hobukoplist üles ja viisin Ulvi imedeaeda. Teise osa iiriseid ja tulpe Terje tendraariumi Mahtrasse. Et keegi neid ei sõtkuks ega sööks. Väga hea sai. Nii et lahkunud sirel rahule jäi.

Mu praegune viiemajaline talu on mulle üksinda pidamiseks suur. Väga suur. Sest harmoonia ja tasakaalu, loovuse ja puhtuse pärast peab kõik olema korras ja kontrolli all. Unistan rehielamust, kus loomad elavad teises majatiivas inimestega samas hoones. Ent seni pole Soone talule ostjat tulnud – eks Loojal ole omad plaanid.

Ja mustrid korduvad. Paar aastat enne seda, kui eelmise talu Pärnu lahe tipus Lius enda jaoks valmis ja möödasaanuks tundsin, hakkasin sealsetele seintele fotosid kleepima. Hetkel, mil enam õieti kuhugi fototapeeti lisada ei olnud, saabus ostja. Nüüd hakkavad Soone talu seinad täis saama…

Ning aasta enne eelmisest talust lahkumist saabusid taimed – mägimännid – kes kuulutasid, nagu tagantjärele selgus, lahkumist. Nüüd tungivad vahtrad – toeks haavad-tammed-pihlakad – jõulise, elurõõmsa ja kõneka lainena peale. Ise tulevad. Teateid toovad ja edastavad. Naeratavad ja kallistavad.

Mis Märk see on? Kallid sõbrad, tahan lisaks looma-Devade kõnele teie keelt mõistma õppida.