Pärnu naiste varjud ja Rotary-päike Remnikul

 

Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud, ütleb Exupery Väike Prints. Jääd vastutama ka selle eest, kelle oled teisele kaldale aidanud, lisavad Pärnu naiste varjupaiga emandad ja Remniku vähekindlustatud laste Päikeselaagri matroonid Hansa Rotaryst.

Sotsiaaltöötajate abiga Päikeselaagrisse pääsenud 180 last said juba teist aastat ühe suvenädala jooksul ettekujutuse kodust väga erinevas maailmas leiduvatest võimalustest ja ametitest, mille poole end unistada. Naiste varjupaiga head haldjad aga ütlevad: „Varjupaik ei tohi olla koht stiilis sisse – ja välja! Naised tuleb uuele rajale, eneseteadvusele ja -teostusele aidata. See protsess võtab aastaid.“

6 aastat tagasi hingedepäeval loodud Pärnu varjupaik tähistab Kadripäeval koos kogu maailma saatuse- ja teekaaslastega ülemaailmset lähisuhte vägivalla all kannatajate päeva.

 

Varjud Rannapargis

Suvel korraldasid pärnulannad kunstiterapeut Victoria Scotti juhendamisel enese vabaks joonistamise-maalimise-voolimise kursuse, mille käigus loodud paberist siluetid kinnitati Rannapargi puudele ning puudevahelisele traadile riputati kaardid ärkvele-kutsuvate lausetega. Iga mööduja võis märkamatult mõne sellise kaardi kaasa napsata, et seeläbi võibolla ka ise vabanemise ja tervenemise teele asuda.

Kiri ühelt kaardilt on Anette sõnastus: „Soovisin olla kivi, et mitte midagi enam tunda. See ei võinud ju minu peres juhtuda! Hingevalu oli nii lõputu, et muutusin varjuks.“

EEA Grantsi Norra projektina korraldatud projekt jättis ühisteadvusse vägivallaohvritest naiste endi ja nende (sala)terrorit harrastavate meeste siluetid. Kaartide servadel kontakt www.naistevarjupaik.ee – mida vajab või vajaks oluliselt rohkem naisi kui aimatagi oskame.

„Pea liiva alt välja tõmbamise jälgi võib leida ka rannaliivalt,“ kinnitavad tegudenaised Margo Orupõld ja Helga Mitt. „Nii tavaline olukord – naine peesitab sõbrataridega naiste paradiisis – ja kusagil mujal, kasvõi sealsamas kõrval rannas olev mees saadab aina smse ja teeb kõnesid. Võhikud – oma olemisest pidevalt välja raputatud naine kaasa arvatud – oletavad, et mees armastab ja hoolib.

Tegelikult ahistab ju oma kontrollimise-omamise-kahtlustamisega.“

Naised teavad oma 6aastase töökogemuse põhjal, et naised häbenevad ja varjavad oma valu viimase võimaluseni – nagu mehed impotentsust. Põhjuseks süütunne – ma ise olen süüdi, vägivalla ära teeninud, häbiväärselt ebatäiuslik, ma ei väärigi armastust ega austust.

„Meie juures jalad alla saanud või saamas naistest kaks räägivad nii meedias – näiteks Kanal2 saatesari „Keda ma küll armastasin“ – kui esinemistel rahulikult ja avalikult oma üleelamistest ja neist väljumisest. Paljusid naisi on keeruline koolitustele-nõustamistele-teraapiatelegi saada,“ teavad Helga ja Margo. „Vägivallaohvritel endil on küll mõnikord ebamäärane soov suguõdesid aidata – ent selles töös pole tegelikult midagi ebamäärast. See eeldab mitmekesist haridust ja väga valusat kaevumist oma hinge sügavaimatesse salakäikudesse. Aastaid. Erinevate moodustega kirjutamisest vabastava tantsuni.

Paradoksaalsel kombel on kahekümnekesi alustanud naistest just need esimestena koolitustest pagenud, kes ise vägivalda kogenud – kui ei kannata oma valust väljumise protsessigi välja, mis siis teiste toetamisest kõnelda.“

Margo ütleb, et need koolitused on väga kallid ning tema, keda tuntakse transpordi-raamatupidamis-ettevõtjana ning kelle turvakodu-pühendumise peale üllatutakse – ärinaine ju?! – peab sellepärast väga palju tööd tegema, et ennast üha täiendada. Ärinaine meenutab boheemlaslikku eatut Gavroche’i, kes muusika- ja kunstiteraapia kõrval on osalenud oma kunstnikust tütre Flo kõige erinevamates ja erilisemates projektides, tütrepoeg Vint elurõõmuallikana üha kõrval.

Tänu sellele, et Margo kunstiteraapia kursusel Victoriaga kohtus, saab nüüd postkaardilt lugeda, mida pihtis Johanna: „Olen aastaid talunud nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Olin allasurutud nagu ori tema meelevallas, manipulatsiooni all. Tundsin end abituna ja olin hukka mõistetud kõigi tema lähedaste poolt. Seitse aastat tagasi lõpetasin selle suhte ja olen alles nüüd endas leidnud enesekindluse, elutahte ja jõu.“

Victoria on Lõuna-Eesti juurtega Tallinna tüdruk, kes teeb USAs kunstiteraapiaalast doktoritööd ning elab itaallasest ärimehega Hispaanias. Ta on end pühendanud akadeemilisele suunale ja teadusele, et võimalikult palju järgijaid välja õpetada ja kunstiterapeutidena rahva teenistusse koolitada.

Et rõõmuga oma rühma Ronja pihtimust postkaardilt lugeda: „Vägivaldsest suhtest välja tulles õppisin ennast jälle armastama ja hindama.“

Margo ja Helga on elu edenedes ja isiksuse küpsedes jõudnud turvakodule pühendumiseni üsna sarnast teed pidi. Nad on olnud tüdinenud numbritest ja rangetest raamidest. On pürginud vabasse voolamisse ja isetusse panustamisse.

Helga kirjeldab: „Olen majandusspetsina elu aeg arvude maailma raamistikus toiminud ning numeroloogiast huvitudes olnud väga üllatunud, et minu kutsumus on hoopis heategevus. Kui tegusate naiste suurkogunemisel pealinnas meilt Margoga küsiti, miks suvepealinnas naiste varjupaika pole… tegime ära.

Seda ei saa öelda, kuhu. Ta on linnast väljas ning politsei toob kohale või annab koordinaadid.

Võimalik, et teistele panustamine on ealine iseärasus. Ent me ei näe Margo ja teiste daamidega hetkekski oma tööd ega suvist kunstiprojekt ühekordse sooritusena. Sellised ettevõtmised viivad ärkamisele. Probleemi tunnistamine koos kõigi aspektidega viib lahenduse otsimisele – ja sealt edasi uude ellu.“

Ühe tuntud edumehe krooniliselt ahistatud kaasa Anneli tunnistab: „Ma tahan seda lõpetada ja ma tegelen sellega, aga läheb aega, sest mängus on lapsed. Mida ma veel ootan? Sa ei tea minu lugu… Kui ma tänaval kõnnin, siis vaatan ja mõtlen: kas ka sina ja su lapsed kannatavad? Lõpeta sina see nii kiiresti kui saad!“

Helga on oma kirjatöödes – näiteks Sindi sõnumites – juhtinud lapsevanemate tähelepanu lastele just sellest vaatenurgast, mida on ise õppinud kunstiteraapias nägema: vaadake, millest jutustavad teie laste joonistused. Vaevuge soomedest koju käies kasvõi nende kunstilistesse eneseavaldustesse süvenema – seal võib olla totaalne appihüüd ja hingekarje – mille kanapimedad vanemad võivad uhkelt seinalegi naelutada: nii andekas laps…

Varjupaiga rahvaga näitemänge ja näitusi korraldavad ning ühise pihtimusteraamatu koostamise poole kulgevad naised kinnitavad, et peksjate-psühhoterroristide seas on šokeerivalt tuntud härrasid ning „aasta isasid“. Neist ühe muserdatud naine Merike kirjutas postkaardile: „Vägivaldses suhtes olles tundsin ennast väikesena, kasutuna, saamatuna – nagu ma poleks keegi. Mul ei tohtinud olla oma soove. Maailm tundus mustana. Sellest lahkudes tundsin ennast kui lind, kes on puurist välja pääsenud. Maailma tekkisid värvid ning võimalused teha seda, mis mulle meeldis. Kui varem sain eksimuste pärast karistada, siis nüüd on iga eksimus lihtsalt osa elust ja õppetund. Vägivald pole lahendus!“

Tuntud daamid omakorda pigem surevad kui oma olukorrast räägivad. Ilmselt vajavad nemad enim nii kunstiteraapiat kui enese vabaks ja puhtaks kirjutamist – ning keha vabastamist hirmu- ja puudutusekrambist tantsu ja kasvõi hipoteraapia abil. Vaimsest vägivallast, alandamisest ja piinamisest rääkida oleks mõeldamatu – see seaks edunaise avaliku positsiooni ohtu. Füüsilise vägaivalla avalikustamine näib veelgi võimatum – proua direktor saab kodus peksa?! Kui ei räägi ega tunnista, ei pääsegi teisiti kui surres. Mida on viimastel aastatel ridamisi juhtunudki – mõni kiire ja ränk haigus tuleb appi, et väljakannatamatu õudusunenägu lõpetada.

Eha: „See lõpeb siis, kui sa ise selle lõpetad. Nii ongi!“

 

Algallikal

 

Nii varjupaik kui väljasõidukohad on salajased. Arusaadavatel põhjustel.

Pärnu naised käivad end maha ja uuesti täis laadimas teises Eesti otsas asuvas loodustalus, mille emand on üks nende hulgast. Tagasihoidlik teadjanaine ütleb, et temagi elus oli kooselu, mis lennutas teda mööda kööginurki, kägistas ja alandas ning mille lõppemise järel naine oletas paari aasta möödudes, et töö taimedega, huviliste õpetamine ning riitused juhatuse vajajatele on ta ära puhastanud. Ent varjupaigatüdrukute kuulamine tõi kõik pinnale.

„Ma õpin koos varjupaigast saabujatega avarduma – ka mina saan nende tulles oma elamused,“ tunnistab Algallika talu perenaine. „Näen, et traumeeritud temakesed vajavad eluga edasi minekuks ja uute sihtide seadmiseks nii aktiivset tegevust kui võrdlusvõimalust, mis tekitab ideid seniste mustrite muutmiseks.

Aktiivne tegevus kirve-sae-labida ja elusa tulega laseb välja elada. Minu talus käimine näitab võimalustepaljusust ning julgustab märtrirollist väljuma. Nii lihtne on varjuda igavese ohvri positsiooni: mul ei ole midagi, ma ei ole keegi… Taimede ja Maa-Emaga suheldes satuvad naised silmitsi iseendaga. Pöörduvad oma koletiseks-muutunud meeste poole. Söandavad seista silmitsi oma siin- ja sealpoolsete lastega. Jah, kui on hullusti, siis kohe kuhjaga – mitu pekstud-mõnitatud naist on sel koletise ballil ka lapsi kaotanud. Ent looduses on lootust tantsida selle koletise balli viimne valss, end tühjaks rääkida, nutta ja naerda.“

Naised vadistavad metsas, kust senine elu neid päris kindlasti kätte ei saa, nagu väikesed tüdrukud. Nad ongi oma arenemises plika-faasis servi seisma jäänud ning lähevad fantoomilikust hangumisest aegamisi liikvele. Õpivad ühiselt unistama. Jutustavad lõkketulele metshaldjate palge ees, kuidas rajavad uue turvalise kodu ning saavad teada, kui palju neil tegelikult olemas on.

„Nii mõnigi söakam tüdruk, kes on end ka vägivallaohvritest kõnelnud telesaadetes näidanud, on hakanud samalaadse talu rajamisest ürgmetsa salarüppe,“ rõõmustavad Helga ja Margo. „Luigeparv on teele asunud. Enesehaletsemise asemel ilmutab end tänu, märterluse kohale on tekkimas ühine unistamise julgus ning Pekopäeval peetud külluse õnnistamise tseremoonia viib nüüd vastu Kadripäevale, mil võtame ühiselt oma elu veel kindlamalt ja loovamalt, mängulisemalt ja julgemalt oma enese kätte.“

 

Päikeselaager

 

Remniku Lastekaitse liidule kuuluvas õppe- ja puhkekeskuses juba teist suve kogunenud puudustkogevate laste ühisel nädalal püütakse noorte inimeste arengule lisada kodust saamata julgustust ja inspiratsiooni, mis annaks eluteele kaasa loovuse ja elujulguse.

Tallinn Hansa Rotary Klubi enam kui 30 tegudenaist on kaks aastat Peipsi ääres laste ja noortega ühinenud ning olnud Päikeselaagris ühed lastest. Sellised, kellel on mõnevõrra paremini läinud – ja kes on maailmas selleks piisavalt kaua elanud, et teada ja osata.

„Sündides pole meil kellelgi kaasas ei varandust ega vilumust. Need lapsed, kelle eeldusi ja andeid kodud ühel või teisel põhjusel edasi ei arenda – kesise majandusliku toimetuleku tõttu näiteks seda teha ei suuda – kogutakse lastekaitsetöötajate abiga suvel nende tiiva alla, kes soovivad südamest lapsi toetada. Eeskätt tiivustame noori teekaaslasi unistama,“ kirjeldab advokatuuri kantsler Kristel Voltenberrg, kes on õppinud koos õdede-rotariaanidega nautima neid päevi Lastekaitse liidu baasis, mil saab sõna otseses mõttes puhata ja mängida. „Kõik Remnikul noortega koos loomas ja lehvimas käivad naised saavad Eestimaa elu erinevaid variatsioone lähedalt kogudes võrratult palju teada ka iseenda kohta.“

Advokaadibüroo Aivar Pilv finantsjuhina ametis olev Marina Pilv on end juba teist suve Päikeselaagrile pühendades selgeks õppinud, et iseseisva ajasisustamise kogemuseta lastel peavad iga päev olema paralleelsed ja pidevad töötoad: „Sel suvel voolasime ilma vaba ajata, mis osutub enamusele nukra taustaga lastest raisatud ajaks, mil kogunetakse nõutult kampadeks ja kiputakse kasutusele võtma mustreid, millest Päikeselaager lapsi just täpselt võõrutama peab.

Nädala jooksul on meil töötubades laste ja noorte ette seatud erinevate eluvaldkondade eeskujud, kes jagavad nii oskusi ja õpetust kui tegelikult ei rohkem ega vähem kui iseennast.“

Üsna rõõmutust keskkonnast saabuvad lapsed klammerduvad ja kiinduvad kergesti.

See on õdedele-rotariaanidele päris tõsine katsumus: kuidas kehtestada piirid. Mil moel mitte liialt kiinduda ega lootusetuid lubadusi jagada.

Ka veebiajakirja Femme toimetaja Silvi Grigorjeva,kes koos arvuka fänniklubiga, kes tema kui rockisõbra ümber koguneb, õhtuti diskol käib ja ühisloome kõrval südamest südamesse pihib, on küll lubanud nii mõnegi jõulise muusikamaitsega neiuga koos rockifestivalile minna – ent oma koju ju kõiki 180 elamusejanust ja armastusealdist hingekest viia ei saa.

„Need lapsed on nagu haldjarahvas,“ vaatab koos noortega kirjuks-värvitud särgiga Silvi ringi sügavate silmadega seltskonnas, kus on erilisi mustreid ja kujusid, hirme ja tugesid, üksildust ja kogemusepuudust – ja nii palju usku, lootust ja armastust. „Nad on vastus küsimusele, miks mina Rotarysse kuulun. Jagamise pärast.

Õpime siin Remnikul tänu lastele ka oma enese hirmudega toime tulema.

Olen äärmiselt hea meelega üks õpilasteks ning näen rõõmuga meie klubi naisi koos lastega mängimas, kätekõverdusi tegemas ja südamest südamesse vestlemas.

Iseendaga ka.

Seda eelkõige.“

Moe- ja ehtekunstnik Jana Einardi sõnul oli puhas rõõm jälgida loomingulist lennukust ja siirust, millega poisid emadele ja õdedele kojuviimiseks ehteid valmistasid. Kunstnikule tänutäheks semulik käeplaks ja soe süda.

Kalakultuuri kuninganna Esta Tamm aga on kinnistunud oma kalaburgeriköögi ja kalasupipajaga juba Remniku superstaariks. Hämmastaval kombel kogunevad Esta ümber eelkõige poisid. Omavalmistatud kalaburgerid õpetavad kogemusteta lapsed kala sööma ning selgub, et kalapäev pole mitte karistus, vaid kingitus.

„Tulen jah kaks ja poolsada kilomeetrit teisest ilusa isamaa otsast siia, veedan terve päeva mitme pliidi vahel ja panustan endast kõik ja veel kuhjaga peale. Iga küsimus peab saama vastuse. Igale pilgule tuleb vastata. Õhtupoolikuks olen koos lastega kalakultuuri pühitsedes ennast nii tühjaks jaganud, et tegelikult ei jõua enam järve äärdegi,“ naerab Esta.

Naised on Päikeseaagris teada saanud, kui vähe on õnneks vaja.

Neile lastele on vaja kommi ja väikseid auhindu – ja päike tõuseb. Pole enesestmõistetav, et kodus seisab kommikauss laua peal. Samuti pole enesestmõistetav, et kodus tehakse ehteid ning selleks vajalik varustus koos loomepalanguga on käeulatuses.

Sel suvel klubiõdede eestvedamisel laagrisse loodud raamatukogu ja mängutoa edu võti peitub teadmises, et lemmikraamatuks saanud teose võib pärast koju kaasa võtta. Raamatu võis valida ka õdedele-vendadele. Mälestuseks Päikeselaagri tempel sees. Koos mälestusega, kuidas õpiti tai jid ja teisi oma kehaga suhtlemise võimalusi ning naerdi koos klounidega ja õpiti olmelisi oskusi ja…

„Me ei võta laste edasise, kahe suve vahelise käekäigu eest otseselt vastutust. Seda teevad lastekaitse ja sotsiaaltöö professionaalid. Meie vahetame laste ja noortega kontaktid. Oleme olemas. Ja teame, et vastutame,“ kinnitab Kristel.

Kooskulgemisel kaovad piirid õpilase ja õpetaja, juhendaja ja kogeja vahel. Remnikult kodusesse keskkonda minevad noored jagavad oma positiivset laengut sõprade ja peredega.

Vägivallast välja kasvanud naised aga õpivad tugiisikuteks. Sel kombel jõuab iga hing uue astme pühendumiseni – ning tahetakse veel ja veel õppida, et jagada.

Pärnu naistevarjupaiga loov-ettevõtjatest emandad Helga ja Margo ütlevad: „Oma sotsiaalset südametunnistust on kõige lihtsam rahustada raha andmisega – las rahakene sügab seal kuskil omasoodu head teha. Tegelikult tuleb hädasolijatele kinkida ennast – midagi rohkemat ega vähemat meil õrnas olukorras teekaaslastele kinkida pole.”