21. juuni 2023
Kallid kolleegid, tänaseks on mul ette valmistatud materjal. Tavapärane seitse lehekülge – pange puuduvad kirjavahemärgid ja ühendage liitsõnad. Ühtlasi vastake palun teksti lõpus olevatele küsimustele.
Tekst on koostatud arvestusega, et tänane maailm ei jäta kohustusliku kirjanduse lugemiseks mitte kellelegi – juhin tähelepanu, ei ütle „kellegile“! – ja see vale vorm on jutumärkide sees – aega. Ei jäta aega – pika lause sees on kiil, Murutari lemmikkirjavahemärgid mõttekriipsud siin. Meie tekstid hõlmavad kohustuslikku kirjandust niivõrd, et saate aimu, millest vanamoodne haridus koosneb. Ühtlasi kudrutan, kaagutan ja tuututan – kuidas just tuju on – komajamandust ja kokkulahkut. Ise salamisi kahtlen, kas ja kui kaua üldse eesti keelt on õpetada vaja. Noored juba räägivad omavahel poole või kahe kolmandiku jutu ulatuses inglise keelt.
Nali. Või siis mitte. Saite viimase doosi oma harjunud drilli – tavapärast.
Sel aastal – ei ütle „see aasta“ – SEL AASTAL ei pea ma muretsema õuetöödest parkunud käte pärast. Kuna kolm nädalat vihma sadanud ei ole, siis maniküür millestki – ei ütle „millegist“ – mitte millestki muust kui kastmise ja jootmise ämbritest tuksis ei ole, midagi niita ja rohida ei tule. Sügisene toit on taeva kätes…
Teiegi käed on need, mida huviga vaatan ja imetlen. Eriti puhkab silm nendel kirjanditega maadlevatel sõrmedel, millel näen õli ja vaiku, elu ja ilu. Käsi oma käsi – ja sinu mõistus töötab. Olen just siin koolis küpseid motiveeritud isiksusi jälgides veendunud, kui terviklik üks tegelik inimene olema peab.
Käsi oma käsi – ja maailm saab läbi loovuse teada, kui huvitavaid nähtusi ja tehtusi sinu peas sünnib. Minule olete kinkinud ohtrasti rõõmsaid üllatusi ja inspiratsiooni.
Teismeliste allutamatust kisakoorist midagigi õpetlikku üle karjuvad tavaliste kombinaatkoolide pedagoogid ei aima, kui hea ja huvitav on Kehtna KHKs.
Selleks, et osata täiskasvanute õpetamise imeilu hinnata, on meil siin tõhusaks maitseaineks paras annus kutsehariduse järele tulnud puberteetikuid. Võrdlusvõimalus laseb eriti tänulik olla. Oleme kangelased, kallid kolleegid.
Jõudsime tänaste diplomiteni üle pandeemia ja sõja, läbi majanduskriisi, mis omakorda on räsinud perekondi ja kõigi inimeste nii vaimset kui füüsilist tervist. Koolis kohal olemise võimalusest ilma jäänute puhul pelgasin, et tuleme siia täna õnnitlema teineteist. On au ja õnn austada ja tunnustada üksteist.
Teate küll, teineteist õnnitlevad kaks, üksteist kallistavad mitmed. Enam kui üksteist.
Sõda on tõstnud kangelase mõiste üsna valusasse valgusse.
Vaimsed teejuhid kordavad, korrutavad ja korraldavad koolitusi, kus veendakse: sina oled kangelane. Millised valikud iganes keegi teeb – tööle, edasi õppima, mehele – juba tänase soorituse järel on teil õigus ja võimalus end kangelasena tunda.
Seekord on Murutari 7leheküljelise teksti lõpus ainult üks küsimus: mis on kõige tähtsam, mu kallis kangelane? Vastus on ühes meie koos tehtud tekstis.
Tingimusteta armastus. Tingimusteta armastus on tingimisteta. Sa oled piisav. Sa ei pea iseenda usaldamiseks mitte midagi tegema. Õnnelik olemine on sinu sünniõigus. Iga tunne, mis pole õnnelik, kuulub muutmisele – kohe!
Mitte et ma seda ise laitmatult oskaksin. Kus viga näed laita, seal tule ja aita!
Oletegi aidanud, te olete olnud mu senise elu vägevaimad õpetajad. Kuidas ma homme teieta hakkama saan? Hakkan teadma ja küllap saan – eestimaailm on väike.
Ära kao ära! Sinu tulevase elu esimene päev on täna. Ela ja sära! Jääme sõpradeks!