Olete ehk märganud, et suur osa tänases Eestis ilma tegevaid ettevõtteid on 25aastased, nagu meie riigi taassündinud ajajärk ise ka. Need ettevõtted – kaasa arvatud Anne Ermi Jazzkaar, Tiina Loki PÖFF ja kasvõi Kehtna Kunstide Kool alustasid veerand sajandit tagasi tühjalt kohalt. Vastuvoolu ujudes, mängureeglite puudumise kiuste või abiga tehti võimatut. Nii piimatootjad kui moosikeetjad katsetasid siit ja sealt, tulid esialgse killustumise ja õige suuna leidmisega võidukalt toime, ületasid kriise ja raskusi – ja on tänaseks oma maailmad loonud. Kodutunde raamatut koostades avastasin, et Eestimaa seisab truude ja visade, kohkumatute ja väsimatute inimeste loodud ettevõtete, nende pakutud töökohtade ja neist elatuvate kodude peal. Endistesse pullilautadesse, töökodadesse ja kekkide-mekkide hoonetesse rajatud omamaise ettevõtluse võrgustik väärindab toorainet, toetab kultuuri ja sporti ning kannab ustavuse väge.

Linnades oli ka meie riigi tassünni aegne trügimine nende vanade hoonete ümber karmim – Hans Mooni mööblitööstus, mis Tallinnas Kadaka teel võrratut vanamuljelist mööblit tootis, väsitas end naabritega pinnasõda pidades – ent kultuurilooliselt oluline on, et just härra Mooni pealt sai kirjutatud „Õnne 13“ mööblitööstur Laur Põder.

 

Nopri kuningriik

Ehkki omamaise vanima – samuti veerandsajandise teleseriaali „Õnne 13“ meierei-peret filmitakse Esko talus, on talupaar Richard ja Anne-Mai tegelikult Misso-taguse Nopri talumeierei sünniga õlg õla kõrval loodud ning sealne pere jälgib algusest saadik seda süžeeliini äratundliku sisehuviga, ehkki sai alles sel aastal teada, et nemad need inspireerijad olidko.

Nopri on õigupoolest otsekui hea unenägu. Kolmandat sajandit Niilosid teeniv talu on terviklik elusa Eesti oaas, mudel või näidis. Aegadel, mil kõneldakse elu võimatusest Tallinnastki väljas – ääremaadest rääkimata – õitseb seal Impeerium-ei-kuskil. Üle Lõuna-Eesti kuplite lehvimas rõõmus lipp: Talust otse sinule!

Visaduse sümbol on see ühe-talu-keskne väike riik riigis samuti. Tegevuse eesmärgiks on oma lehmade piima väärindamine – teate küll seda Ivari Padari lemmiksõna! Kui kokkuostjatele müüa ei tasu, tehakse oma küla vahel kohupiimaks, jogurtiks, sõiraks ning siis müügile! Ning tegijatest võiks moodustuda loogiline kogukond, kes asustab ümberkaudsed tühjalt seisvad talud.

Tiidust sai juba Vastseliina Keskkooli 10. klassi õpilasena perekonnapea isa varajase surma järel.
Sovhoositöö kõrvalt peeti mesilasi, hooldati suurt marja- ja viljapuuaeda. Lisaks peeti veel kaht lehma ja mitut pesakonda seapõrsaid ja kanu.

Vanaisa Voldemar Niilo andis Eesti taasiseseisvumisel 1991.aastal varade tagastamise komisjonile sisse nõutavad paberid Nopri talu tagasisaamiseks. Ta loobus tagastamisel eelisõigusest pojapoeg Tiidu kasuks. Talu uut aega alustati nelja lehma ja kuue seaga. Kui paari aasta pärast hävis tuleõnnetuses vana Nopri loomalaut, taastati vana hoone ja ehitati juurde suurem, 19 lehmakohaga uus laut. 1996. aastal laieneti – Tiit ostis ära OÜ Kärinä pankrotivara hulka kuuluva viilhalli, vana lauda. Samuti õnnestus osta ait-kuivati ja mõned põllutöömasinad. Hilisematel aastatel osteti mitmeid kinnistuid, aga ka Tsiistre vana piimameierei ja sidejaoskond.

„Haritavat maad on 540 ha, teravilja kasvatame 200 ha ja rohumaad 340 hektaril. Veiseid on 430, nendest lüpsilehmi 190 ja noorloomi 240. Töölisi on nii talus kui meiereis 11. Turustame vähemalt 30 erinevat piimatoodet toorpiimast juustuni. Edasimüüvaid poode on vähemalt 300. Turunduseesmärgiks on teavitada tarbijaid, et meilt tuleb ehe Eesti maatoit – puhas, traditsiooniline, vähetöödeldud ja usaldusväärne,“ kirjeldavad Niilod.

Nopris keerleb inimeste ja loomade ümber kogu tsükkel – hein ja silo, vili ja piimatöötlus, maaelu näitamine serviti samuti. Köök ja kauplus lisavad veelgi töökohti – kusjuures igal inimesel on ses panoraamis raamatut-väärt lugu ja kuldaväärt elukogemus. Nagu meil kõigil.

 

Meierei memmede ja masinate vahel puudutab sügavalt tõsiasi, et suur osa sealsest kohupiima ja rosinate, jogurti ja marjade kohtumisest toimub käsitööna. Seega on need puhtad tooted lisaks ka veel sõna otseses mõttes memme musiga.

Otse loomulikult on Niilode endi kõik viis last pere-ettevõtluses kaasatud – Karlist Lisetteni ühise asja eest – ka need, kes esindavad peret linnas.

Gerli on õppinud Tallinna Polütehnikumis, fotograaf, elab Viimsis ja Kärinäl. Gerli poeg Aston (2013) on Niilode 8. põlvkonna esindaja. Tulevikus tahab Gerli maale elama jäädagi. Peamiseks tegevuseks näeb tulevikus loodusandide töötlemist ja väärindamist.

Gerda on õppinud Eesti Maaülikoolis, piimatehnoloog, kes elab Väike-Nopri talus Kärinäl. Töötab meiereis. Gerda elukaaslane Ivar on otsustanud luua ettevõtte – osutab digiteenuseid, sealhulgas Noprile. Kui keegi on huvitatud kaasaegse elektrisüsteemi või automaatika ehitusest, siis Ivar on selle peale meister.

Karl on õppinud Eesti Maaülikoolis ettevõtlust ja ökonoomikat. Nopri talu järgmine peremees. Hetkel pühendanud oma aja talumeierei tegemistele. Tootearendaja, turundaja, juustumeister. Karl lubab, et muudab Nopri talutoidu veel maitsvamaks. Aga ehitanud ka juba oma ettevõtte, Nopri Mahlad OÜ.

Lisette õpib Eesti Maaülikoolis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist. Eks Nopri põllumaad vajavad samuti õigeid agrotehnilisi võtteid.

Joonas õpib Eesti Maaülikoolis maaehitust. Nädalavahetustel on alati maal abis ning Nopri sõir valmib just Joonase meisterliku käe all. Märgiline on, et ei Nopri-noored ega Jõgevamaa järjepidevad perekonna-kesksed ettevõtjad ei tunne end sellest aatelisest seosest ahistatuna.

Jõgeva-perede Valmeco

Jõgevamaa suurima tööandja, puitmaju ehitava Valmeco üks osanikke ja juhte Raul Taul meenutab, et 25 aastat tagasi oli üks õnnis hipilik periood, mil lippadi-lappadi-lilleline üleminek kommunismi ehitamiselt kapitalismile muutis kõik lubatuks ja võimalikuks.

„Paar aastat varem oleksime sellise leidliku tühikute kasutamise ja niššide leidmise eest, mida äiapapa Rein Mõtsaga ja teiste osanike-kompanjonidega harrastasime, kindla peale kinni läinud. Nüüd ammugi. Toona oli igasugune äri hea ja lubatud,“ arutleb Virumaa-juurtega mees, kelle isa oli loomaarst, esimene töökoht Tallinna raekoja riietehoidja ning stardipakk Jõgevamaale sattumise eel Rakvere teatri tehnikamehe positsioon. „Jõgevamaale naisele tulles sattusin KEKi valutsehhi meistriks. Kui Eesti riik taastati, olid mehed olemas, Tartu lennuväljalt lahkusid okupatsiooniväed – sealt sai volilt nii petrolit kui ümbervalamiseks sobivaid lennukikeresid.“

Täna nii Eesti kui mitmele välisturule puitmaju – enamasti eriprojektiliste tellimustöödena – tootev Valmeco alustas suurjuht Rein Mõtsa mälestustes oma katse-eksituse meetodil matka Olümpia hotelli ühest toast, kus alatihti välispartneritega kohtuti, et kunagise KEKi-MEKi pealt ettevõtlus püsti panna. Jõgeva esimeses korterkontoris polnud isegi telefoni ning ainus, kes loodavasse ärisse uskus ja laenu andis, oli Hoiupanga boss Olari Taal. Täiendavaks stardikapitaliks osteti hulljulgelt kaupa, mida ladustati eramute aedadesse – muud maad polnud. Okupantide lennukite ümbervalamine, metsa ülestöötamine, saekaater, õlleaed… Ning lõpeks tänased prussmajad, mida valmistatakse nn „rätsepatööna“ – Gröönimaale vanglahooned, sakslastele puhkemajad – kuidas saksad soovivad.

„Võimalik, et see on tingitud east, et toonased sündmused tundusid nii lihtsad ja ilusad. Inimesed olid helgemad, ärihipide kõik-lubatud-aeg kirgas… Aga no tõepoolest, selliseid probleeme nagu praegu – tööjõudu pole, palgajamad, müügi ja reklaami jõulisus – toona polnud. Eks oma närvikava ole aegadega tiba ära krussitatud ka – tänu jalgratta- ja suusaspordile olen seni suutnud siiski juhtmed lahti harutada, kui pere-ettevõtlusest tulenev Itaalia perekonnalik ühise pudrupoti poeesia siibrisse ajab. Päris siiber ei saa nii suure seotuse ja vastutuse tõttu samas kunagi saada.

Mõne aja eest avastasin klassikokkutulekul, et 90 protsenti on teisel või mitmendal ringil. Mina ei saa keskeakriisist ega tujudest lähtudes rabistada – maffia ei luba,“ naerab Raul, kes on tegelikult tänu truudusele ja ustavusele pigem turvahällis kui vangis. „Seda näen küll, et inimesed on ilmselt pöördumatult muutunud. Masinlikumaks. Kasvõi sellepärast, et arvuti ja nutiseadmetega asjaajamine eraldab meid üksteisest ja jätab jälje. Mingeid improvisatsioone ei saa olla – ja inimlikke kohtumisi on ka üha vähem.

Selles mõttes on armas jälgida, kuidas meie osaniku Hans Johannese pärijannast tütar Maris – ise teatavasti kultuuriinimene ju – ameteid põimib ja inimlikke sidemeid alal hoiab. Sõidab selleks siia, et rõõmsat juttu rääkida ja jälgida, et kõigil inimestel oleks hea. See pole lausa sotsiaaltöö – lihtsalt ilus on vaadata, kuidas inimene ühest küljest jälgib asjalikult tootmise ja rahavoogude liikumist, teisalt pole inimlikkust kaotanud.

Oma lapsi me pole perekondliku ettevõtluse vakku just vägisi surunud – äi juhib äri, ämm peab raamatut, mina näitan oma isiku pealt neljale pojale, kuidas selles äris tegelikult asjad on. Ja vanim poeg on täie teadlikkusega ikkagi meil siin Valmecos müügitöö ja joonestamise peal. Teine õpib ülikoolis arstiks ja kaks poissi on alles keskkoolis.“

Raul kinnitab, et seltsielu „toksimine“ värskendab ja toniseerib – sel talvel korraldas ta üheksandat korda Jõgeva kui rekordilise külmalinna jääpurikate valamise-sulatamise võistlust koos kultuurikavaga. Hipimeelelisematel üleminekuaegadel pidas Taul koos kompanjonidega õlleaeda, kuhu villise pärakärus Tartu õlletehasest vaatidena kesvamärjukest veeti – meeskoorid-puhkpilliorkestrid lisasid oktoberfestilikku õhkkonda. Ainult et ettevõtlus ei lubanud piisavalt panustada, et õhkkond kultuurilisest läburatooriumiks ei pööraks.

Praegu jälgitakse oma töötajate meeleseisundeid. Nõukogude ajast on õpitud kui oluline on asutuse pidude korraldamine ja ühised väljasõidud. Suhtumist näitab oma söökla – ning kui akadeemik Ülo Vooglaid käis Jõgeva ettevõtjatele juhtimisloengut pidamas, tunnustas ka maestro firmajuhtide kena kommet kõigile tere öelda. Kasvõi mitu korda päevas. Siis ei lähe töö ja rutiini käes suusad risti.

 

Makita algas valuutapoest

Tänassilma tehnokülast juhitakse kogu Baltikumi makita-tööriistade logistikat. Mees, kes mitukümmend aastat tööriistaturul on surfanud, on… Imre Rammul. Loomulikult tekitab see seksuoloogist tohtrihärraga seonduv nimi nalja ja segadust ning Makita-Imre peab enamvähem iga päev selgitama, et tema pole See Rammul.

„Rammulite suguvõsasid on kaks – Tartu ja Peipsiääre omad. Kaugemad juured on meil oletatavasti ühised. Minu isa töötas ühisfirmas – oli valuutapood, Hermani kauplus, kus Tallmac tegeles ka tööriistade müümisega,“ meenutab Imre Rammul II – või I – kuidaspidi just vaadata. „Mina läksin kooliraha teenimiseks isa juhitavasse kauplusse 1992. aasta rahareformi ajal tööle ja sedasi käisid mu käest läbi esimesed Makitad.

Hariduselt olen kokk-tantsuõpetaja. Olen selle põlvkonna esindaja, kellel ongi mitmeid haridusi ja tervikpildiline ellujäämisvõime. Tänu panoraamsele nägemisele ilmselt kutsutigi mind aegadel, mil toimus Baltikumi tööriistaturu jagamine erinevate diilerite vahel, Makita Soome esindusest Baltikumi juhtima.

Tänaseks on meie korporatsioonil üle 100 müügiesinduse, 39 tütarettevõtet ning pärast Baltikumi ja Skandinaavia ühise esinduse vedamist Soomes on meil nüüd oma staap Eestis, Rootsis, Norras – Taanis oli juba 25 aastat tagasi.“

Imre lisab, et Tänassilma tehnokülast pakutakse logistilist teenust kõigile korporatsiooni liikmetele, kes toimivad Balti-Skandinaavia sünergias. Kuni osad eestlased tahavad olla baltlased, teised põhjala pojad, ühendab Rammuli-juhitud peakorter need mõlemad. Logistika toimub põhiliselt laevade ja autodega. Kui muiste öeldi, et palju veetakse hobusega, siis tänapäeval on tõeliselt palju vedamiseks meretransport. Tehased asuvad tänaseks Jaapanis, Hiinas, Rumeenias, Saksamaal, Inglismaal, Brasiilias, Kanadas ja Tais – see teeb logistika lihtsamaks.“

 

Reeda kardinad viivad vanaemaga kohtuma

Luise tänava koduses-õdusas, stiilselt elegantses, erilisel moel külluslikus salongis Reet Reinoki toimetamist jälgides kohtusin hingelis-nostalgilisel tasandil… oma vanaemaga, kes oli pärast tütarlaste kooli, Inglismaal guvernandina töötamist samuti aastaid õmblejanna ja rõivaste konstruktor. Nii tema, mu ema kui mina oleme õmmelnud-kudunud-heegeldanud sadu kilomeetreid rõivaid-voodilinu-kardinaid – ja nüüd on see kõik kuhugi kadunud. Mööda saanud. Ja kusagile – kasvõi Reeda salongi – siiski alles jäänud.

Sarmika, ülihea rühiga endisaegse daami Reeda abikaasa Riho Põldma teeb samal ajal teise korruse ateljees kellegi tellitud kardinatesse öösi-auke. 25 aastat peetud firma nii disainib, valmistab, paigaldab kui hooldab kogu võimalikku kardinamaailma panoraami.

Professionaaliks sai nelja tütre ema, ka ise neljatütrelisest perest pärit Reet möödunud sajandil – läks rõivaste konstruktorina tööle Soome kardinafirmasse – arendas sellest koos sisekujundajast tütre Kristeliga oma salongi. Ning on nüüd loonud Luise tänavasse tõeliselt hubase, isegi teraapilise kohvi- ja kringlilõhnaga oaasi.

Ebareaalselt kaunis ja kodune, parimas mõttes endisaegne ruum on häälestatud-meelestatud õmblusmasinate ja tuttide-pärlite-paeltega. Erineva hinnaga kangad, padjad, kujukesed on terve professionaalse valdkonna pillerkaar ning samas otsekui Kodu kontsentraat.

Vastukaaluks nii paljude naiste nostalgiale – kunagi sai ju nii palju õmmeldud-kootud-heegeldatud

kuhu need ajad küll kadusid? Siin on need ajad alles.

Ja hõlmavad ka mulgijuurse Reeda tütreid – nad tegelevad nii konstrueerimise, sisearhitektuuri kui finantsiga, nad on töötanud merel või siirdunud külgnevatele aladele – näiteks veterinaariasse, ent nii Kirsti, Kristel, Karin kui Tiina ikkagi ema ligi.

„Ma ise põlvnen samuti nelja õe hulgast. Minu ema – Viljandi tütarlaste kooli kasvandik, andis mulle endakootud kardinatega inspiratsiooni eneseteostuseks ja kutsevalikuks,“ on Reet tänulik. „Ilmselt on kodusest kasvatusest pärit vastutus kõigi nende kodude eest, mida-keda veerand sajandit kujundanud olen – aga ka austus igasuguse mateeria vastu sel tasandil, et eranditult

kõik kasutatakse viimseni ära – kangatükid saavad vaipadeks-nukuriieteks kasvõi SOS lastekülas.

Salongi ülemisel korrusel töötajaid on buumi ajal olnud 24, praegu piisab 13st – järgmise buumini.

Mu oma kodus on Rooma voldikkardinaks seatud heegeldatud pits. Enamasti üleval, mitte akna ees, sest ma armastan valgust ja mu kodu on Viliveres, kus keegi väga aknast sisse ei piilu.“

 

Claire on ilus tüdruku nimi

Koos Eesti riigi taassünniga Paljassaare sadamas ettevõtlust alustanud Margit Veber ei vaja õigupoolest samuti aknakatteid – tema kodu Tagadis on keset noort metsa, kuhu ta perelogistika tõttu küll Lasnamäe büroohoonest enamasti oluliselt hiljem jõuab kui tahaks.

Margit nendib, et kui töö juures on õnnestunud stabiilselt ja konservatiivselt kulgeda, siis kodus on pehmelt öeldes ühtteist toimunud. Ta on Tagadi metsatukas elades metsniku tütrena teadnud, et väärtuslikku palgipuud sedasorti maastikelt ei saa – kuuse päss näsib puudel südamikud pruuniks, ainult kütteks kõlbavad. Ikkagi tehti lageraie. Toimunust ehmunud Margit ootas keset lagendikku, millal noorendikku istutama tullakse – tankistid müüsid raiesmikku hoopis käest kätte. Ent mõne aastaga on ka niisama kena lehtpuunoorendik kasvanud. Polnudki vaja enneaegu halliks minna. Selle eest on kaitsnud romantilises liinis ka sõjaväelasest sõbraga Muuga majapidamise hooldamine. Ja noorendiku pealekasvamise äraootamise õppetund on jällegi sümbol ja Võti.

Margit jõudis tänase positsioonini, alustades kodupaigas Tõdva poes, seejärel müüs teehöövleid, siis aiamööblit – ning Claire-Foodsi Eesti peakorterit on ta juhtinud selle esimesest päevast peale. Naine, kes on 18aastased kaksikud üksinda üles kasvatanud, jõuab ühtaegu nii jaekaubanduse džungliseadustega heidelda kui Kodutunde-sarja maheõli turundades heategevusse panustada.

„Oleme toidukaupade hulgimüügi ettevõte ja esindame Eestis üle 20 rahvusvahelise toiduainete tootja. Margit meenutab Claire-Foodsi algust, mil Paljassaare terminalis alustati koostööd – Belgia Oilio tehastega. Omanikuga otsustati Pariisis, et sündiva firma nimeks saab bossi tütre Claire järgi ristitud Claire-Foods. Peagi tõi kuller Lasnamäe õdusa kontori seinale Belgiast ka Claire pildi.

„Kodutunde tootesarja õliks valisime Oru tehase ökorapsi ja lina – rafineerimata külmpress –Paljassaares villime pudelisse. See on garanteeritud, et ta on täiesti puhas – öko-bio-toodetel on sõna otseses mõttes lauskontroll,“ kinnitab Margit, et kontroll on karmim kui operatsioon „kõik puhuvad“.

Sangaste töökojast uude ajastusse

Pea veerand sajandit on ka Sangaste kunagises töökojahoones peetud Heleni helbeid tootvat Sangaste linnast, kus kuus inimest katavad tänu üha uuendatavale tehnoloogiale kogu meiemaise ja ka naabrite pudruturu.

Luunja Grüne Fee ja Sangaste vahet sõitev Pille Pokk kui Keenis uute seadmete paigaldamist jälgiv Viive Puudist on juhtinud-hooldanud-hallanud varsti veerand sajandit Heleni helveste tootmist. Viive on pärit siitsamast Sangastest. Kui keegi tahab näha tõelist ääremaad, mingu nukrale ekskursile näiteks Mõnistesse, kus asub Viive-hooldatav ämmakodu. Vaikus.

Kus on Pille, seal kohe kindlasti vaikust ei esine. Loov liikumine.

„Aastal 1991 läksin vahetusüliõpilasena Soome. Koos riigikorra vahetusega sai minust ekspordijuht. Sangaste ettevõtmise algatas 1994.aastal Tapani Koski – täna on see tubli mees muide 82aastane. Ta sattus Eestisse valdade sõpruse liinis. Tänu sellele, et Tapaniga tutvusime, mina üldse Eestisse tehast rajama ja koju tagasi tulingi! Viljaveski rajasime vanasse töökotta. Meie Viivega panustasime oma parima,“ on Pille rõõmus. „1995.aastal olime just meie need pioneerid, kes tõid rahva sekka täna nii levinud poes degusteerimise idee. Ma ei tea, kui palju tonne on Viive käest vilja läbi käinud, kui ta oma kodus seda toidukraami on valmis küpsetanud, mida kaupluses on maitsmiseks pakutud – näitleja Veikko Täär maskotiks ja puha.“

Pille enese kodu asub Külitses. See on olnud tema projekt Maale Elama! – jättes pojaga kahekesi elava naise kena järve ääres looduses elades samas piisavasse Tartu lähedusse, et kõik toimiks. Oma juhtimiskoolitusfirma Serton Consulting töödega Tallinna vahet voorides veetis Pille pika perioodi, mil kell 4 hommikul oli äratus, pikad Tallinna-päevad vaheldusid Sangaste-sõitudega… Ja ühel hetkel aitas küll.

„Täna olen rahul ja paigas siin, kuhu voolab kokku Tartu-Rõngu-Valmiera tooraine ning sünnib kogu Eestit ja naabreid laadiv tervislik toit. Võimalikult täiuslik toitumine on minu väikeses peres pidevalt päevakorras sellepärast, et teismeline poeg tegeleb spordiga ning oleme professor Mihkel Zilmeriga põhjalikult vestelnud, mis on tegelikult meie koostöös välja töötatud funktsionaalsed pudrud.

Tänu neile teadmistele olen osanud toetada ka investeeringuid segamismasinatesse ja teistesse seadmetesse, mis jätavad toorainesse alles parima ning annavad talle koduse pudrukeetja jaoks parima valmisoleku,“ kõneleb tehasejuht õhinal. „Inimesed usuvad seemnesse. Tahavad teda nii leiva kui pudru sisse. Teadmata, et erinevalt rohusööjate seedimisest laseb meie sisikond jahvatamata seemne sirgelt ja segamatult läbi.

Seeme tuleb jahvatada, et me ta omastaksime. Ent mõned seemned tuleb silmarõõmuks jätta, kui inimene usub seemnesse.“

 

Aakre marjakene

„Bakula“ tähendab marjakest ning sama kaua kui on olnud Eesti uut riiki, on kunagises pullilaudas marjakesi esmalt vaati, nüüd ka jaemüügipurkidesse keedetud. Purki läks laulva revolutsiooni ajast saati oma rida ajanud Bacula tänu sellele, et mooside ja putrude turundamine ja heategevuse vaole suunamine oli hõlbus, tootjad omavahel ammused sõbrad ja teekaaslased ning Vahur Vuks piisavalt ladus ümberrivistuja olnud kõigil ajastutel.

Eesti suurim moositootja õppis esmalt “karukoolis“ laevaremondi lukksepaks ning pärast mereväes teenimist loobus Venemaale edasist meremehekarjääri edendama minekust. Temast sai pärast TPI lõpetamist diplomeeritud mehhaanik. Esmalt suunati noor insener Kilingi-Nõmme leivatööstusesse. Siis kutsuti kodukanti Rõngu Aiandusseadmete Katsetehasesse mahlatsehhi juhatajaks, kus oli Eesti esimene kontsentreeritud mahlade tootmise liin. Laulva revolutsiooni ajal aastal 1989 oli Vuks mahlatsehhi juhataja ning kui asutuste juurde lubati kooperatiive moodustada, sündiski Bacula. Ladinakeeli „marjake“ töötles mahlatootmisjäägid looduslikeks toiduvärvideks.

Koos Eesti Vabariigi taassünniga hakkas Vahur Rõngu kõverale kõrtsile, kui kõige lähemale kondiitrile, moose timmima – katse-eksituse meetodil. Sealt suubuski ta oma toodanguga hulgiturule. Võlusõnaks oli Kuno Plaan – kui üks esikondiitreid oli Bacula toodangu heaks kiitnud, kiitsid kõik. Ja kiidavad tänini.

Soome-Rootsi-Saksa kolleegidelt õppimine ja koos tootearendaja Ana Vingiga üha uute nippide ja nimetuste väljatöötamine ongi teinud Baculast Eesti suurima moositootja. 104 nimetust, 24 inimest,

4-6 keetu päevas.

„Külla minnes ei pea kaasa võtma kommikarpi. Soovitame võtta moosipurgi. Nimetame neid kinkepurkideks, mis on klaasist kaanega, kummist tihendiga ja traadist sulguriga. Just nagu vanaema moosipurk. Kaane kleepsu võib ise endale kujundada, kui on soovi,“ rõõmustab Vahur.

Funktsionaalne moos töötati välja koos Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskusega ning seni põhiliselt hulgitootja piima- ja pagaritööstusele peab eriti oluliseks, et haiglad-koolid-lasteaiad saaksid parima kraami.

Kõigi 25+ aastat vanade firmade juhid on koos peredega üsna kindlasti kordi ja kordi läbinud sinusoidi põhja, mil tekib kiusatus loobuda. Loobuda ei saa, kui süda on ustav ja pürgimused püsivad truudusel.