30. oktoober 2011
Alari Suurmets – lilledele sündinud
Ajakirjale Naised
Orhideede, liiliate, kaktuste, daaliate ja üldse maailma kõigi taimede entusiast ja südamesõber Alari Suurmets (25) on taimedele ja esteetikale sündinud. See karismaatiline mees jätkab oma aeda ja kasvuhooneid, lillemaju ja terraariumi hooldades esiemade traditsiooni. Oma taimede keskel liikudes ja nendega suheldes on ta õrn ja pühendunud – inimestele näitab ta aga elegantset artistlikkust ja vaimukust, millega oma habrast olemust kaitsta.
„Kui ma veel noor olin…“ kirjeldab see vana vaim aastate poolest ju nii noorena oma jõudmist praeguse leplikkuse, keskendatuse ja KOHALOLEKUNI. „Mind õnnestab ja rahustab taimedele pühendumine, tänu neile teenitud rahale ehitamine ja esteetilise keskkonna loomine, kuhu oma lähedased sõbrad kutsuda.
Taimed aitasid mind üle ka paanikahäirest, mille põhjustasid teatud mõttes samuti taimed.“
Alari meenutab olemuselt noort Gerald Durrelli või raamatu „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“ peategelast. Ometi sai ta parimat kavatsedes Kodukauniks veebifoorumi poksikotiks seoses orhideetaimede tellimisega võõrsilt. Ühest küljest kippusid teda hulluks ajama tema kaudu tellimusi esitavate inimeste pidevad soovide muutumised, teisalt läks asi käest ära seetõttu, et ta ei saanud vastutada selle eest, milliseid taimi välismaalt tegelikult saadeti. Et mitte teenimatult petiseks jääda, maksis ta kinni puuduvaid taimi. Oma taskust maksis kinni ka tollimaksu – aga peksa sai ikka. Teate ju küll, mis kõikvõimalikes foorumites toimub – seal püütakse ühise harrastuse ümber üksteist ära tappa, selle asemel, et ühte hoida.
„Ma ei saanud alguses aru, mis minuga on – süda peksab, kõris poob, silme eest on must, oma toast välja minna ei suuda,“ kirjeldab Alari. „Aga õnneks kirjutasid paljud tuntud inimesed ausalt ja avalikult oma paanikahäirest ja ma sain aru, et ka mina olen nüüd endale selle saanud. Praeguseks tundub, et tänu sellele, et ma mingeid kommentaare enam ei loe ja tänamatute töödega ei tegele, on ka ärevushäire möödas.“
Mädakartuli ja musta lume kiuste
Tänu ühtehoidvale perele, eriti tublile isale on esivanemate talu õhuliseks ja maitsekaks väikehäärberiks renoveeritud.. Ehkki suurtest viljaaedadest, põldudest ja heinamaadest anti rumalasti enamus ära, on noorhärra Suurmets otsustanud muudetamatut mitte kahetseda.
Paratamatut nostalgiat tekitab temas panoraami lõhestav kartulihoidla: „Kui ma laps olin, siis töötas veel rohujahuveski – lõhnas tohutult hästi kuuma heina järele. Suvekuudel tuleb kartulihoidlast mädanemise lehka. Aga vananev kartul on kindlasti osa loodusest. Kõigega harjub.
Üle tee asuv puidufirma maalib meie lume mustaks. Olen korduvalt palunud, et nad paigaldaksid oma korstnatele tahmafiltrid, aga ikka on kevadeti mitmesentimeetrine tahmakiht maas.
Sellest hoolimata on väga eriline – ja oma erilisust nautiv – Alari omarajatud muinasmaal õnnelik. Tema erilisus, mis ühendab teda lähisõpradega väga tihedalt ja kauaks, teatud mõttes paranormaalseks kogukonnaks, on loonud rohkete suurte akende, õhu ja avarusega kodu.
Pere on selle oaasi keset industriaalmaastikku ehitanud läbi sõbralike vaidluste ja naeru. Õnneks pole ema ja isa Suurmetsal midagi ka selle vastu, et kõik kõrvalhooned ja viimne kui sentimeeter õuest ja tubadest on libisenud sujuvalt haruldaste taimede ja eksootiliste loomade kätte. Palju abi on Alarile ka vanemast vennast Laurist (30). Kes vabal ajal nõu ja jõuga maakodus abis käib.
Lilleline dünastia
„Mu vanaemad ja vanavanaemad on kõik olnud taimede inimesed. Väiksena sibasin siin vanavanaema sabas, jälgisin ja õppisin, mis ja kuidas. Kui hakkasin omal algatusel maasikataimi välja kaevama ja ümber istutama, siis memm ei seganud, vaid laskis mul vigadest õppida,“ meenutab tänulikult Alari, kellel on iluaias memme mälestuseks 130 sorti daaliaid, vanemad inimesed nimetavad neid jorjeniteks. – ning lisaks sadu liike orhideesid ja kaktusi ja tuhandeid muid haruldasi ja erilisi taimi.
Lillelise dünastia pärija on saanud taimedest oma pühendumise ja sissetuleku. Ta kirjeldab, kuidas esimesel korral Taist orhideesid tellis: maksis riski peale ette ära, ostes täieliku põrsa kotis – kui ülihinnaline saadetis kohale jõudis, oh õnne! – selgus, et tal pole selle kättesaamiseks vajalikke dokumente, kui dokud olid instantsidest hangitud, selgus kaste avades, et taimedel on lubamatud õied peal, õisi aga ei tohi putukate ja nakkuste ohu tõttu olla – õnneks olid ametnikud taimede ilust lummatud ja käitusid inimlikult.Parasiite õitest ei leitud ning taimed läbisid inspekteerimise edukalt. – ja nii kõik algaski.
„Esimesed LED taimevalgustid tellisin hiinlastelt, kes ei pannud lampidele kaasa ei dokumente ega märgiseid. Kui kaks kuud neid kirjade ja kõnedega pommitasin, ütlesid nad siira heasüdamlikkusega: kõik on korras,“ naerab Alari sellise kirglikult lustaka häälega, nagu oleks heeliumi hinganud. „Mina halasin – ei ole korras, lambid saadetakse kohe Hiinasse tagasi! Ja lõpuks nad saidki aru – ning nüüd on meil väga sujuv ja armas koostöö.
Pärast üsna pikki perioode Soomes – mu kaunis, võimas ja äärmiselt eriline abikaasa Triin elab seal ja minu firma tegeleb lilleäriga samuti seal – tundsin, et õigem ongi lasta rännata ja oma teed minna taimedel, ise siiski kodus püsida. Ma ei taha Eestist mitte kuhugi! Ükskõik kui halastamatult siin üksteist ka risti ei lööda – erilisuse eest karistatakse alati – mina ei lähe siit oma muinasjutust ja kuningriigist kusagile.
Lisaks isamaa-armastusele äratasid äraoleku ajad ka uuel tasemel armastuse, austuse ja tänutunde oma vanemate vastu – nad kastsid ja poputasid mu arvutuid taimi ja loomi lausa ennastületava ustavusega. Mõni üksik taim läks untsu – aga üldiselt olid nad vapustavalt tublid.“ Oma vanematele on Alari siiralt tänulik. Kõik sujubki kui teha asju südamega.
Lasteaiajuhataja
Alari suhtub oma taimedesse nagu lastesse. Kõnetab neid kui isiksusi – „totu, jää tuttu, talv tuleb!“, „kullakene, mis sul arus on, et sa vastu lumetulekut õitsema hakkasid?“ Ta karastab ja harjutab neid Põhjala kliimaga – kolleegid-taimeinimesed on rabatud, kui haruldasi ja hinnalisi taimi ta rahumeeli suveks aeda viib. Värske õhk ja päike on taimedele väga oluline.
Alari sõbrad kinnitavad ka, et Räpina aianduskoolis, kus tal on faktiliselt õpingud pooleli, ei peaks ta enam ammu olema õpilane, vaid õpetaja. Tõenäoliselt ongi õpetajaks saamine üks Alari võimalikke tulevasi valikuid – eks me ole ju iga sammu astudes teelahkmel ning oma unikaalsete kogemuste jagamise tarviduse on noormees selgeks tunnetanud küll.
„Minu valikuid määrab see, kas antud tegevus hoiab meeled erksana või vajutab mu rutiini. Taimede ja loomade eest hoolitsemine kisub paratamatult rutiinseks – kastan-väetan-kaevan-istutan-toidan-kastan… Ja nii edasi. Vahepeal tuleb kirjutada ja laulda – mida iganes, et olemisele värskust tuua,“ teab Alari. „Üldiselt käib mu elu siin keset igapäevast maagiat. Võtkem või see tõsiasi, et üks mu taimedest pärineb 200 miljoni aasta tagant- Wollemia nobilis– dinosauruste ajastust pärit okaspuu. Ja terve üks mu tuba on sõna otseses mõttes täis väikseid dinosaurusi – Eestis haruldasi roomajaid.“
Sõna- ja nimemaagia Alari maailmas pälvib tähelepanu kasvõi selle poolest, et teda ümbritseb keskmisest kõvasti rohkem pereliikmeid, kelle nimetus algab sõnaga „rohe“. Roheliilia, roheagaam, roheleeguan…
Turvatunne ja rehkendamine
„Pärast teravaid õppetunde ja ärevushäirest toibumist olen otsustanud, et ei taha enda ümber mitte ühelgi kujul kurjust.. Tundub ,et meedias müüb vaid jutt rahast… See on meil siin Eestis mingi tõsine tõbi – kui ma suure orhideelaadungi puhul „Ringvaates“ olin, ei lastud mul neist erakordsetest taimedest, liikidest ega inimeste ja taimede suhetest rääkida. Huvi tunti vaid selle vastu kui palju need taimed maksid. Eks meedia selline pealiskaudsus iseloomustab kogu Eestit – üksteist ei kuulata, empaatiat ei ole,“ kirjeldab Alari talle ainuomase reipa nukrusega. Raha aga on teatud inimestele nagu mesi. Peale saadet tulid paljud end järsku sõbraks pakkuma – aga minu tõelised jutud ja teadmistejagamine haruldaste taimede alal on alles ees. Mis puutub neisse, kes mind kergeks saagiks peavad, siis minu ja Triinu vahele ei pääse keegi – ja meievahelist ainulaadset sidet ei mõista samuti keegi. Meie armastus on sageli sõnatu – mõistame teineteist nagu taimed – ka kauguste taha.
Ent koos ülejäänud kurjusega tahan enda ümbert kaotada suured maod. Pidasin nõu Oliver Leega Imeloomade talust Raplamaalt. Ning olen nüüd oma otsuses kindel. Oliver on üks parimaid maospetsialiste Eestis. Ohtlikke roomajaid on mõtet siis pidada, kui kodus on külastajatele pidevalt avatud loomaaed ning on aega loomadega tegeleda. Aga esiteks käivad huvilised oma ringi üsna kiiresti ära. Teiseks tahab enamus inimesi sinu töö vilju tasuta nautida – aga mina tahan ka mingeid vilju ja vaikusehetki nautida, vabandage väga. Kolmandaks ei talu indigod rahvamasside pealetungi oma koju – eks sellepärast, et me ei taha, võõrad ka ei tule. Paraku tahavad ka indigod süüa,“ naerab Alari. „Iseennast ma oma lemmikutele ka sisse ei sööda. Mitmed mu hobikaaslased on napilt oma madude käest pääsenud. Mis seal salata, ka minu madu Maris pani terraariumist plehku ja redutas mu isa voodi all – sorry, paps!
Ütlen ausalt – vastu klaasi viskuvad maod, ka nii noored ja väikesed nagu minu omad, ehmatavad. Seega leiavad nad endale peagi uued kodud juba piiritaga. Väiksemad liigid jäävad alles.
Sarmikas perfektsionist
Alari tarvitseb sõpradele, kes soovivad külla tulla, rõõmsalt hõisata: tulge aga, püütonil on just söögiaeg – mõtlesingi siin, keda talle täna serveerida… Ilma naljata rääkides on aga tõesti nii, et igaüks meist peab oma valikud tegema. Taimedele sündinud inimesel liigub energia ja raha ikkagi taimede kaudu, ennast killustada ei saa.
„Ega ma ei lähe sõpradega eriti meelsasti ka ööklubisse, ehkki tantsida meeldib mulle hullupööra. Kuna ma olen perfektsionist, peab kõik olema viimase vindi peal korras ja sätitud, kui välja lähen. See võtab ühest päevast poole ära. Kuna tants kestab hommikuni, kulub teine päev magamisele, kolmandal oled ka veel poolpidune – kogu selle aja aga saavad ka mu taimed poolpiduse hoole. Aga nemad tahavad kogu aeg kogu mu hinge.
Sellepärast on Alaril koduklubi, kus toimuvad kordumatud stiilipeod. Neil puhkudel valgustab Reola taevast hoolikalt timmitud valgustus ja üle valitud menüü ja joogikaardi kõlab perfektne muusika.
„Ma vajan ka pidutsedes turvatunnet,“ tunnistab Alari. „Minu meelest on turvatunne üldse meie ajastu suurim defitsiit. Mul käib see niimoodi, et ma ei söanda mõelda, mis minust saab, kui mu lillendamisega midagi juhtub. Ja ei taha mõelda, mis mu taimedest-loomadest saab, kui minuga midagi juhtub.“
Mis võib juhtuda nii õrna ja vargsi melanhoolse, karismaatilise ja mängleva, vaimuka ja intelligentse inimesega nagu Alari? Ilmselt on just sedalaadi vaimsuse päralt Maa tulevik – kui säärased hea uue ilma indiviidid muidugi meie jõhkrale tänapäevale vastu peavad.