02. november 2012
Andrus Liimann – ema hingejõul taas jalul
Andrus (33) on sõna otseses mõttes uuesti sündinud mees, kes õpib tänu ema Kristi üleinimlikule pühendumisele taas kõndima ja endaga olmeliselt hakkama saama. Rääkima on juba õppinud, ehkki mälu on veel äärmiselt lühiajaline – tänu ema hingejõule ongi võimalik see, mis arstide 4 aasta taguse üksmeelse arvamusena võimatu oli. Me vestleme.
„Arstid ei andnud mu pojale elulootustki,“ naeratab Kristi elutargalt. „Minu ilus naistekütt ja elumees oli pärast aju aneurüsmi, veresoone lõhkemise järgset verevalandust otsmiku piirkonnas, kägaras nagu loode ja mul soovitati õnnelik olla, et Andruse kaksikvend ja kaks vanemat poega on mul ju alles.“
Ime nimi on Kiki
„Kiki, ma tahan juua!“ nõuab Andrus umbes kolmeaastase natuke jonniva lapse stiilis, huuled torus ja pisar kohe-kohe silma tulemas, kui oma tahtmist ei saa. „Kohvikus peab juua saama, onju.“
Onju-eksju, aga vaat ei ole nii, sest pärast on vaja vetsu minna. Ema, keda kõik pojad-miniad südamlikult Kikiks kutsuvad, ja poeg on juba terve hommikupooliku veetnud Adeli Rehabilitatsioonikeskuses Tallinnas Kadrioru ja Lasnamäe piiril. Dr. Kallaste on nendega vestelnud, lisaks füsioteraapia, kõnnirobot… Ema on natuke väsinud. Ja poeg kardab pisut kaldteid: „Mis siis saab, kui ma üle pea lendan ja ennast ära löön? Ma kukun nagunii päris tihti, onju. Aga ma tõusen püsti. Emale mõnikord ei ütlegi, et kukkusin.“
Ema teab seda tegelikult nagunii – ent lasebki täismehest lapsel ise püsti tõusta, sest täpselt niimoodi just taas endaga hakkama saama õpitaksegi. Võimalik, et visa töö tulemusel, millest on saanud uskumatult elurõõmsa ja heatujulise elu põhiline osa, omandab Andrus isegi mõne lihtsa töö võtted ning on võimeline näiteks kartulikoorija või harjameistrina elatistki teenima.
„Ma olin enne Hawai Expressis tööl. Tegin suuski ja rattaid korda. Kuskil olin veel enne ka tööl… ma ei mäleta. Kus mu telefon on?“ räägib Andrus.
„Autos,“ naeratab ema ja teeb vestluskaaslasele silma – puuduva operatiivmälu tõttu hakkab see küsimus lõputult korduma.
„Tulin töölt ja järsku oli peas jube valu. Kukkusin… Rohkem ei mäleta midagi. Kuule, ma ei taha oma haigusest rääkida. Pisar tuleb silma. Nutma hakkan, noh,“ hakkab Andrus korraga õhetama, silmad tõmbuvad veekalkvel… Ja kohe toimub tujupööre. „Teie nimi on Kadri, eks?“
„Kadri on Andruse füsioterapeut,“ muheleb ema – tuleb tänulik olla selle eestki, et ta teda mäletab.
„Kus mu telefon on? Mulle meeldivad ilusad tüdrukud. Pruuti oleks vaja. Enne pean käima õppima. Mu vasaku jala varbad ei leia veel aju üles. Käin siin. Kadri aitab. Varbad hakkavad aju leidma,“ noogutab Andrus innukalt.
Kristi ütleb, et ise on oma igapäevase eneseületamisega – nii vaimse kui füüsilisega – harjunud, aga näiteks Keila taastusravikeskuses hooldajaid jälgides oli imetlusest sõnatu. Ja õppis nendelt. Ehkki elu ise on juba naist võimatuga toime tulema dresseerinud küll ja küll.
Ta on õmblejanna, kes veel praegugi kodus tuttavatele õmbleb – üks pruutkleit ootab teda õmblusmasina all, kui ta pojaga Tallinna-vahet sõidab. Peaks õigupoolest iga päev sõitma, aga rahaliselt on see pensionärile arvatagi võimatu. Nagu ka kõigi etenduste-kontsertide külastamine, mida näha tahaks – ja Andruse seisundi poolest nüüd juba ka saaks.
„Pole vaja väga suurt kujutlusvõimet, et aimata, millise drilli ma juba enam kui 30 aastat tagasi sain. Mu vanim poeg oli kolmene, teine poeg aastane – ja siis sündisid kaksikud pojad…“ naeratab Kristi laialt ja siiralt. Sellest, et poiste isa lahkus siit ilmast varakult ja dramaatiliselt, naine rääkida ei taha. Kogutud stressid räsisid tema keha sedavõrd, et lõigatud on nii sapipõit kui selga, et elu edasi kestaks.
Täismehest väikelaps
Selleks, et poega oleks kergem kanda ja talutada, elab ema temaga Rakvere lähedal maakodus. Ja jälgib teda neljandat aastat 24/7, kui just ise parasjagu haiglas pole – ent sinna läheb ta oma tuhandet pidi proovile pandud tervisega alles siis, kui kiirabi viib ja üldse kuidagi teisiti ei saa.
„Ma oskan võileiba teha. Mis ta siis on – kökimöki!“ ajab Andrus huuled uhkelt torru ja naerab vastupandamatult. „Riidesse panen ka. Ema ei aita. „
Kristi kinnitab, et poeg saab tõesti elementaarse toidu tehtud, ent talle tuleb meelde tuletada, et seda on vaja teha. Seega peab ta lapsele helistama ja käsu kätte andma, kui temast eemal on. Mis on siiski tohutu edusamm, kui meenutada, et veel üsna hiljuti pidi ema lapse sõrmed-jäsemed kähardusest lahti harutama, seejärel temaga nagu beebiga sugulaste-sõprade juurde sõites mähkmed ja pissipotid kaasa tassima, poega ees ja ratastooli järel süles kandma… Aga sõitmata jätta – nii taastusravisse kui sõpradega suhtlema – ju ammugi ei saanud, sest esimest oli vaja poja edenemiseks, teist terve mõistuse juurde jäämiseks.
„Kus mu telefon on?“
„Autos. See korrutamine mind ei häiri – tuleb automaatselt. Mind väsitavad agressiivsuse ja tujukuse sööstud. Need on tingitud teadagi testosteroonist – meessuguhormoonist, mis arusaadaval põhjusel rakendust ei leia,“ ohkab ema – ikkagi naeratades. „Neli korda on need puhangud olnud sellised, et tunnen, enam ei jaksa. Pean minema androloogi juurde ja nõu pidama, kas on mõni medikament või keemiline element, mis sugutungi maha võtaks.
Praegu on lahendus lihtne ja loogiline. Annan poisile käterätiku koos soovitusega väikest sõpra aidata – ja jätan ta omapäi. Loodus. Võtame asju nii, nagu nad on. Ja suuname nii palju kui meie võimuses. Kuna minagi vajaksin privaatsust, tahan jõuda selleni, et Andrust saab mõneks ajaks – kasvõi tema korterisse Rakvere linnas esimesel korrusel – üksi jätta. Praegu helistab ta mõnikord teisest toastki päästeametisse, taipamata minu enese käest küsida, kas tohib üles tõusta. Päästeametist tuldi algul kohale ja öeldi naerdes, et Andrus tahaks voodist välja tulla. Nüüd piirdutakse helistamisega – meile tundub, et teie poeb vajab pisut abi… Toredad inimesed on, juba tunnevad meid ja Andruse kõnesid ega pane neid pahaks.“
Kristil on olnud nii suurte kui väikeste poiste kasvatamiseks ja õpetamiseks papu reegel. Väikesed poisid pidid igal õhtul oma tossud puhtaks pesema ja ritta seadma. Hommikul oli selge, et see või teine asi jäi maha, oli vaja tagasi minna – ja puhaste botastega võis kõik see neli korda kaks jalga vabalt majas ringi kapata.
„Nüüd loobin Andruse sussid laiali, et ta neid ise kokku peaks korjama,“ naerab Kristi. „Ja kui ta kukub, siis ei torma teda päästma. Tõuseb ise. Kriimustustele puhun peale. Mis seal ikka. Peame ju arvestama, et emad ei ole igavesed.“
Ime koduse nimega hoidub oma vanemaid poegi koormamast, et ennetada igasuguseid võimalikke probleeme ja ütlemisi. Ta leiab, et kogu sel kohutaval katsumusel on olnud nii ta enese kui poja jaoks karm karmapõletuse vägi. Naine aimab, et ilmselt on nad mõlemad eelmistes eludes teatud reeglite vastu eksinud. Heastavad nüüd üks ühel, teine teisel moel kunagi tehtu – millest täna ju samas midagi ei tea – ja pärivad tasuks helgema ja kergema järgmise tulemise siia planeedile, kus näiliselt nii tugev ja kõikvõimas inimene on ometi nii õrn ja haavatav. Igas mõttes.