26. detsember 2015
Arno-nimeliste romantiliste tegudemeeste heinamaa ja päikesepaiste
Arno on Eesti kirjandusklassika helgeim ja samas kindlameelseim poisslaps. Selle nime mõju all oma teed ja tööd seadnud Arnodest legendaarne pankrotihaldur Mägi kinnitab, et Oskar Lutsu tegelaskujuga sarnaselt on nii tema kui teised Arnod igatsejad-unistajad-pürgijad. Koolijuht Kaseniit meenutab, et leebe Kevade-poiss oli tegelikult parajalt põikpäine – ta ei allunud Teelele, ei lasknud Tiugul Imeliku eest koolitöid ära teha ning sekkus mehiselt, kui Tõnissoni süda vaevas saksapoiste parve uputamise pärast. Oli teine nii ugrihele ühiskondlik südametunnistus, et kellelegi teisele õpetaja Laur viiulit kinkida ei saanudki.
Arno Mägi – setu meremees
15 aastat tööd Eesti ühe mainekama pankrotihaldurina on teinud Arno Mägist (63) elava legendi. Ta väljus pankrotihaldurite kojast kaks aastat tagasi rahulolevate ja tänulike tunnetega – ehkki kohati seaduslikkuse piiril laveerides, õnnestus nii mõnedki külad ja talud, inimesed ja loomad ellu jätta.
„Ka elu ja edenemist tervikpildina vaatlevad võlausaldajad mõistsid, et tehase või tõukarja tööle ja ellu jätmine loob edasist lisaväärtust. Kuigi müük ja tapamajja viimine tooks kohese raha, on kasu sellest, kui töökohad ja elud säilivad, kordades suurem ja tulevikulisem. Olen uhke ja õnnelik, et nii mõnigi infrastruktuur ja paljude olevuste saatus õnnestus päästa,“ on Arno oma senise elukäigu eest tänulik.
Härra Mägi on elanud õigupoolest mitu elu ühes. Nooruses oli ta 15 aastat meremees! Seejärel küpses eas ülikooli juurat õppima asudes töötas samal ajal rektoraadi juures majandusalal tippjuhina, kelle saavutus on Tartu Ülikooli tudengiküla rajamine. Ning majandussuunalisest juurast innustudes võttiski elult vastu väljakutse asuda seni üsna tundmatule ja reegliteta pankrotihalduri tööle.
„Tudengiküla rajamisel võtsin eeskuju soomlastelt – ja loodu toimib tänini. Senise kohtutäiturite maastiku kõrvale pankrotihalduri töö häid tavasid üles ehitades noppisin ideid Rootsist – õnnestus nii, et mu amet ei olnud vihkamise ega hirmu sünonüüm,“ usub nelja lapse isa, kelle kõrval on neil värvikatel aastatel kõndinud erinevaid kauneid daame. Seni, kuni on samas suunas vaadatud. Edasi on asjad kulgenud sedasi, nagu mehe lemmik-spordialas tennises – oluline on kiire palli liikumisi ette näha ja õnnestumistest rõõmu tunda.
Sõpradena laiali
Nii era- kui ärielus on mehel õnnestunud teekaaslastest siis, kui tee ühisosa läbitud, sõpradena lahkuda. Selle manöövri võti seisneb tema sõnul kõigi osapoolte huvidega arvestamises. Alati. Kõik tahavad ju parimat – nii abielu kui äri alustades kui ka lahutades või äri lõpetades – ikkagi antakse endast parim.
„Olen pika elu jooksul aru saanud, et õnne ja edu valem seisneb vastutuse võtmises. Inimene teeb ise valikud. Kedagi ei saa ei tanki panna ega patuoinaks teha, kui ta ise sellist teed pole valinud,“ manitseb kogenud klaarija. „Kõige erinevamad pankrotijuhtumid, mida olen näinud, on kinnitanud üht ja sama – uppuja päästmine on uppuja enese asi.
Mina kuulun Šoti sõprade ja tennise klubisse – ei ole ühinenud ei lõvide ega rotariaanidega, vabamüürlastest rääkimata. Tegelik elu näitab, et need edukate meeste mängud on sageli ikka väga eluvõõrad poistekampade ühised meele lahutamised. Heategevus on kaunis ja üllas. Kui aga kellelgi nende seast halvasti läheb, tuleb tal ikka iseenda, pankrotihalduri ja issanda abiga oma valesid valikuid korvata. Haruharva aitavad klubipoisid kedagi tema äride soovimatust lõpust üle,“ teab Arno. „Samuti ei arva ma elu ja inimesi näinuna – ja väga süvitsi, sest hädas isiksus on nagu lahtine raamat – et kedagi niiväga tanki pannakse või ohverdatakse. See võib pisikrimi-tasemel nii olla – suurettevõtete puhul jäävad inimesed oma valikute ning valearvestuste ja juhuse vingerpussi tõttu hammasrataste vahele.“
Eraelulistes ja romantilistes suhetes on mees kogenud, et altari ees ja armununa üksteisele otsa vaadates aegade lõpuni antud tõotused on ebareaalsed. Või siis – rehkendades, et ajad muutuvad ja eluperioodid vahetuvad, samas ka reaalsed. Ühe aja lõpuni. Kuni samas suunas vaadatakse. Kui aga pilgud väga kääri jooksevad, tuleb teineteisele anda vabadus tema teel ise ja omaette edasi minna, ilma et ammendunud sidemed kääre vägisi koos hoiaksid.
„Kogemus kasvatab inimese läbinägelikuks. Selleks ei pea kõiki võimalikke variante läbi proovima, et aimata, kes ta selline on. Sedamoodi võib proovima ja pimeduses kobama jäädagi,“ kutsub kasinusele mees, kes käib praegu Meriväljale üht krunti vaatamas, et sinna järgmine maja ehitada.
Oletuse peale, et ehitamisel on muusaks keegi kaunis temake, vaikib ja muheleb Arno pikalt, väljendub kujundlikult, et „selles mõttes pole veel sõlme sisse seotud“ – ning teatab siis kaalutletult, et tegelikult on inspiratsiooniks ikkagi tema ise. Ta ise vajab väljakutseid ning ehitamine näitab, et elu läheb edasi ja ta pole matka lõpetav pensionär. Mida ta oma noorusliku välimusega kohe kindlasti pole.
„Mul on tänu senistele ametitele palju sõpru. Nende seas vähemalt viis on kohe päris Sõbrad. Kui peaks olema tarvis südant puistata, siis nendega saab. Ehkki väga nagu põhjust polegi. Räägime poliitikast ja naistest, ühiskonna protsessidest ja naistest, tehnilistest leiutistest ja naistest, sensatsioonilistest sündmustest – ja naistest,“ naerab mees.
Ihaldusväärne?
Arno kummutab rahulikult ja kindlalt üldrahvaliku arvamuse, et pankrotihaldurite vara tekib pankrotivarade osaval ümberjagamisel. Ta kinnitab, et kohtuotsus määrab, kui palju haldur oma töö eest saab.
„Mina olen oma varad saanud mõistusega ja õigete valikutega. Poole aasta eest ostsin näiteks BNSi, millest on tänaseks saanud LNS. Risk muidugi – aga usaldusväärsed tegijad hoolitsevad minu investeeringu eest. Imestan nende – justkui arukate ja küpsete teekaaslaste üle, kes annavad oma raha lapsmaakleritele mängida. Pole imestada, et idabloki maadesse ja endistesse liiduvabariikidesse investeeritu kipub untsu minema,“ hoiatab mees. „Mis puutub äpardunud pankurite vahepealsesse kinniminekute lainekesse, siis ka see on olnud üsna seaduspärane. Ei, nad pole oma valede valikutega olnud kurjategijad. Need, kes näidispoomise korras rahva soovile vastu tulles kinni pandi, juhtusid olema niiöelda äärmised, servapealsed, kes jäid pihku. Mõnel juhul olid nad ka nõrgima lüli rollis.
Seda ma küll ei usu, et vangisistumine mõnd daami või härrat kuidagi ümber kasvatab, aga ka sellist episoodi on võimalik parimal võimalikul moel kasutada. Me siin vabas kulgemises ei saa iial nii palju raamatuid lugeda kui tahaks ja peaks. Minu piisavad lugemisajad jäid kooli aega – lugesin külaraamatukogu sõna otseses mõttes läbi. Mis aga teatrisse puutub, siis sinna minekuga olen üsna ettevaatlik. Kui kõigi arvukate pakkumiste seast mõni nigel tükk valida, jääb kõiki meeli mõjutava kunstiliigi puhul paha maitse nii pikaks ajaks, et tükk aega ei taha enam teatrisse.“
Arno arutleb, et meil kõigil on oma rollides palju kaalukam ja sügavam missioon kui esmapilgul paistab. Näitleja ei tohi publiku õhtut ära rikkuda, sest pettujad ei pruugi kaua, kui üldse enam, teatrisse sattuda. Jurist ega kirjanik ei tohi oma ametit pidades kellelegi haiget teha ega kellegi arengut ega võimalusi kinni panna. Lähtudes printsiibist, et kellegi elu ei tohi ära rikkuda, on mees ka oma enese elu valikhaaval edukalt oma rada veeretanud.
Setu meremees
Setu rahvusest Arno, kellele vanemad panid küll tolle kirjandusklassika leebeima ja romantilisima poisslapse nime – „heinamaa ja päikesepaiste!“ – kandis Obinitsa taga külakoolis hüüdnime Toots. Nüüd, kus Setumaal veel vaid tädi Värskas elab, käbi ta seal oluliselt harvem kui tahaks. Seto Kuningriigipäeval ta muide käinud ei olegi. Veel.
„Nimele omane romantism lõi minus välja siis, kui mere kutsele kuuletusin ning keskeriharidusena meremeheks õppima läksin. Sõitsin kalalaeva pardal radistina põhiliselt Kuuba ja Aafrika-Lõuna-Ameerika vetes. Vägev aeg – hea kliima, töö konti ei rikkunud,“ naerab ta nüüd. „Juurat õppima minnes tuli mul pratamatult olla väga korralik ja tudengielu mentaliteediga võrreldes kuiv. Sellepärast, et majandusjuhina töötasin ja ühiselamuid haldasin.
Tudengielu jäi teatud mõttes kogemata jah.
Ja setude seas ülemsootskaks ei pretendeeri ma kasvõi laulu- ja tantsuoskuse puudumise tõttu. Selle vapi-positsiooni juures on need oskused olulised. Küll aga olen sellepärast uhke, et setud – erinevalt eestlastest ehk meie poolt vaadates „mõtslastest“ – pole mõisatallis vitsu saanud.
Meie rahvuslik väärikus ja uhkus jäid murdmata. Me ei pea end pidevalt tõestama ega salajasest alaväärsustundest välja upitama. Eks nõukaaegse joomakombe pärast on kõvematel setudel vaja tegudega meie rahvuslikku renomeed puhastada küll. Edukalt. Setu-Margused on oma tegudega ju tipus. Tõsi, sarnaselt suurema osaga inimkonnast pole ka minul isiklikult olnud juhust magnaadiga kokku puutuda.
Minul on õnnestunud oma elu ja töö sedasi seada, et pole põhjust avalikkust karta. Tõsi, iga pankrotiprotsessi puhul on intervjuu andmine küll mõne heleda laksu toonud. Üle elatava.“
Rantjee?
See väljend kõlab paar aastat tagasi pankrotihalduri ameti maha pannud mehe sõnul pisut ülbelt – nagu nõukogude slepiga inimesele „kulak“. Samas pole selle eluperioodi veetjad sugugi mingid lullilööjad. Kes on teeninud nii palju, et on saanud inimesed ja masinad, ideed ja ettevõtted enda asemel raha teenima panna, peab ikkagi pidevalt jälgima ja kontrollima. Tema ka.
2003.aastal Tartu Ülikooli SA juuratudengitele omanimelise stipendiumi sisse seadnud mees nõustab ka praegu juristina oma arvukat tutvuskonda. See, et temalt nõud ja haud ostetakse, on talle kompliment. Samas on tal nüüdseks võimalik sedasorti töisesse meeldivasse tunnustusse vaba loovusega suhtuda ja valida, milline juhtum paelub ja inspireerib.
Ka Meriväljale uue maja kavandamine on eelkõige loominguline väljakutse endale. Tegus nooruse pikendamine. Kui seni on meremees Arno 15 ja haldur Arno 15 aastat tippu rühkinud, siis edasi võib oletada, et tulekul on järgmine 15 või mehe kuldset vormi arvestades ka kaks perioodi. Veereva kivi peale sammal ei kasva.
Viiuliga Arnod
Vanema põlvkonna meelelahutaja-Arno on Kukk (52), kes kuulub ühe teenekama-armastatuma diskorina Eesti meelelahutajate raudvarasse, on ennast Eesti artistide andmebaasi kinnistanud ning temaga seostuvad maagilised sõnad „videodisko“, „italodisko“ ning „retrodisko“.
„Isa pani mulle sellepärast Arno-nime, et meie pere mehed on A-ga, see sõna tähendab veneaegse nimederaamatu järgi Kotkast – ja mul on väga kahju, et ma ei saa paljusid asju enam isalt küsida. Lapsena küsisin end võimalikult palju vanaema juurde Kesk-Eestisse. Sain seal nii pilvi vaadata kui kõigi maatöödega põhjalikult tuttavaks,“ on pealinnapoiss vanaemale õnneliku lapsepõlve eest tänulik. „Ehkki mind on koolist saadik meelelahutuse suunas tõmmanud, töötasin 80ndate lõpus mõnda aega looduskaitse alal – ning sealt edasi aina meelelahutajana. Teen sünnipäeva- ja asutustepidusid, rendin tehnikat ja täiustan muusikavalikut. Mu organism on sellega harjunud, et kahel ööl nädalas õieti magada ei saa. Õnneks pole mu lapsed sellepärast isata olnud – kõik kolm on samuti meelelahutusteed tulnud, üks on praegu sõjaväes. Teeme koos!“
Arno video- ja retrodiskosid armastatakse nii Pärnus kui Otepääl, tema praegune lemmikkoht on endisesse restorani Volga rajatud „Miit ja kriit“ Tartus, kuhu vana kooli tantsuõhtud tükkis videopildi ja fluidumiga eriti hästi sobivad. Mees kinnitab, et on oma põlvkonna klientuuri ja publikuga koos läbi aastakümnete tulnud ning usub, et kuna vähimatki sadulastpudenemise märki pole märgata, suudab ta teekaaslaste 90.juubelite peod ka veel ära korraldada.
Noorema põlvkonna viiuliga Arno, isand Suislep (35) ilmus publiku ette seitse aastat tagasi superstaarisaate teise hooaja superfinaalis. Ta oli Jana Kase järel toona teine – meestest siiski esimene ning härrased lubavadki daamidel ees astuda. Samal aastal loodud laulu „Tuulelohe“ sai mees nüüd publikuküpseks. Senipeetud bändide Irdhing ja Melotrap järel on tal Haapsalus nüüd kaks 2015.aastal sündinud ansamblit – Saluut Saluut ning TrubaTrumm.
Oma romantilise nime saamislugu arvab muusik ühe-tähe-mänguliseks – tema isa nimi on Arne. Ilmselt sealtkaudu ka tema nimi tuletatud sai. Aga kirjandusklassikaline slepp sellest ikka jäi: „Mulle öeldi kooliajal pidevalt, kui Arno isaga koolimajja jõudis…. ja sinna otsa leiutati kõiksugu lauselõpud juurde. Või siis kui sõjaväes olin, siis enne relva relvakapi üleandmist küsis jaoülem alati, kus Teele relv on?“
Suislep tunnistab, et on noorde keskikka suubunult oma elu peateelt siiasinna põigelnud: „Ohjaa, neid haake teen ma iga päev ja ma olen suisa meister iseenda ülekavaldamises – aga päeva lõpuks tõden taas, et oluline on siiski keskendumine ja südamega kohalolek. Valutekitav küll, kuid seegi on jumalate and.
Minu tänane tee kulgeb debüütalbumi materjali loomise lainel ansamblile Saluut Saluut. Hetkel salvestan oma laule. Praegu just salvestasin näiteks taustavokaale ja mõtlen endamisi: miks on mul vaja seda enda keedetud suppi miljon korda süüa, kui samad partiid võiks laulda juba teised oskajad lauljad. Maailm ei tiirle ainult ümber minu. Nii et mul on vaja sellest barjäärist üle astuda ja Haapsalust korraks välja tulla ja päris bändiinimestega kohtuda. Saab vähemalt korrakski inimesi katsuda.“
Läinud suve lõpus ilmus sellest supist esimene klimp avalikkuse ette – „Tuulelohe“ . Teine kollektiiv, kellega Arno lävib, on TrubaTrumm, mis keskendub käsirütmipillide saatel improvisatsioonilisele helirännakule.
„Oleme siin ja seal väikestviisi kontserte juba andnud ning alanud aastal osaleme ka Viru Folgil. Argipäevastest tegemistest veel niipalju, et teen vahest helindustöid, vean lisaks tõukekelgu matkasid talvel – ja suvel ruubamatkasid. Need on ajaloolised rannarootsi puupaadid ja näitavad end www.liigubjaloob.ee,“ loetleb mees, kelle õnne valem peitub juustutükis. „Tiduvere külas elab üks tädi Virve. Ta teeb imehead juustu ning nii harva, kui ma sinna satun, annab ta mulle seda alati kaasa. Muusikat luues mõtlen selle juustutüki peale ning kui juust valmis saab, siis küll need juba sööma tulevad, kel isukest. Muusikaga on sama. Rohkem polegi mul vaja teada.
Ja introvertse raamatu-Arno kombel oma mulli sulguda ka pole vaja. Usun, et ühiskond on alati romantilise nimekandja Arno jaoks avatud, võibolla tuleb Arnol hoopis olla avatud ühiskonna jaoks…
Minu unistuste ühiskonnas on ainult üks suur tühjus. Mingit vahepeal poes käimist seal ei eksisteeri.“
Puhta lehe Arnod
Nagu enamus internetiajastu inimesi, sooviks ilmselt ka Arnold Tokko (50) ning ammugi Arno Kaseniit (50), et tuleks see prohveteeritud päikesetuul, mis puhuks magnettormide tiivul tühjaks kõik kõvakettad ja ka ühiskondliku vahemälu. Keda iganes meist ka praegu välja ei guugeldaks – „pangauputaja farmaatsiatöösturiks“, „märatses parklas“, „doping viis haua äärele“. Isegi kui inimese järgnevad aastakümned on viinud ta oma eriala tippu ning mitmeid korruseid kõrgemale – räpakas ja räpane otsingumootor ei väsi anakronistlikku sleppi lagedale rullimast.
Tokko on tegelikult aastaid teinud kihutustööd puhta spordi nimel ja dopingu vastu. Ta on Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu president, ettevõtte Robocop juhataja, portaali Fitness.ee vastutav väljaandja ning kulturismi ja fitnessi neljanda kategooria treener, kes teeb ka rühmatreeninguid ja body-pumpi.
Palju aastaid on Arno(ldi)l koos Jüri Arraku pojaga olnud kunstigalerii Tokko&Arrak ning alanud aastaks, mil maestro saab 80aastaseks, anti välja esindusliik kalender. Nii et seda meest on nimemaagia viinud ihu ja hinge, loovuse ja äri puhta ühendamise rajale.
„Olen eakate vanemate laps – mu ingerisoomlasest emal ja Siberist tulnud isal läks pärast sõjavintsutusi oma elude kordaseadmisega nii palju aega, et tulin hilja – aga sain parima võimaliku lapsepõlve. 21. keskkoolis oli meil fuajees Oscari-kuju näol eeskuju. Sport ja suutlikkus olid au sees ning Tallinna atleetvõimlejate klubil läks tänu sellele, et Siim Kallas oskas seadusi oma rahvale kasulikult tõlgendada, ülihästi – ametiühing aitas meile eraldi rahakoti tekitada, see tegi sportimise soodsaks,“ tunnustab Tokko. „Tänapäeval tabab ettevõtjaid, kes oma töötajate sportimist tahavad soosida ja treeninguid tasuda, kanapimedate poliitikute kehtestatud erisoodustusmaks. Ometi on inimese keha ja muskulatuur sama oluline kui vaim ja hambad – hooldamata füüsis hakkab täpselt samamoodi lagunema ja hävima, nagu pesemata hammas.
Näen, kui lihasteta ja rasvunud ja hirmuäratavalt abitu on tänane inimkond – neil puudub ühendus oma kehaga, kuna nad ei oska seda kasutada, ei aimagi nad, et rasvumine ja lihasnõrkus on lausa puue. Kui noor tuleb jõusaali – ja igas asulas peaks saama igal kellaajal tasuta sportida! – peaks tal tingimata kõigepealt kuu aega treener kõrval olema, kes õpetab lihaseid kasutama ja vormima. Edasi saab ise.“
Arnold kinnitab, et iga 40+ mees peaks vähemalt korra nädalas trenni tegema. Ta ise on tänu sellele füüsiliselt kenas töökorras, et avastas pärast body-bump-treeningute lõpetamist: peeglist pole enam ennast hea vaadata ja siitsealt ilmnesid lagunemistunnused. Kuna tal on 7aastane tütar, on talle ääretult oluline aastakümneid täies jõus isa olla. Lisaks ise harrastamisele oletab mees, et kui vahva sõprade punt koguneks, alustaks taas ka rühmatreeningutega.
„Minu põhiline töö käib praegu Eesti riigi 100.sünnipäeva pühitsemise nimel – siis tuleb Eestis fitnessi MM. Meie sportlased on maailmas pjedestaalikohtadel ilma teinud – nii Hiiu kui Kihnu tüdrukud on osutunud maailma parimateks. Oleme jõuline ja andekas rahvas igal elualal – hämmastav, et oleme pälvinud nii äbariku ja võõrandunud valitsuse – iga koosseisuga üha hullem parlament, kus korruptsioonijuhtum ajab pedofiiliajama taga,“ imestab atleet. „Rahvajuhid peaksid tegelikult olema ennast oma alal üles töötanud tegudeinimesed, kes ei saa poliitikas tegutsedes palka. Elavad rantjeedena oma elutöö viljadest ja on sel juhul isetud ja ausad. Kuna me ei saa rahvajuhtidele loota, tuleb iseennast töökorras hoida. Nii vaim kui füüsis tahavad pidevat treenimist – siis me ei kaota enne surma elujõudu. Mingitele muudele pensionisammastele kui oma looming ja lapsed, siin riigis loota ei saa. Kui sul on palju lapsi, saad väärikalt vananeda – ja kui oled oma erialasse mehiselt panustanud, vananed lausa väga väärikalt – ja tervena!“
Sillamäe gümnaadiumi direktor Arno Kaseniit on pärast peateelt siiasinna põiklemist tõusnud üheks tunnustatumaks ja tulemuslikumaks koolijuhiks. Ta avastas enda Mõdriku ametikõrgkooli juhtides ning on erakordsel ja ainulaadsel Sillamäel sealset gümnaasiumi üles ehitanud.
Mees, kes on oma poja lapseeas kirjutanud lasteraamatu „Päikesekell“, on andnud Märt Treierile igaveseks ajaks ERR-arhiivi jäänud pika intervjuu. Keda kõikvõimalikud panga ja farmaatsia haagid nüüd enam – veel enne puhastavat päikesetuult – huvitavad, võib tema versiooni kuulata. Huvitavam ja tänasem on maineka koolijuhi tegemiste kajastumine www.sillamaegymn.edu.ee rubriikides. Puud tuntakse viljadest.
„Mu nime saamise lugu on ilmselt ikka mõjutatud Kevadest. Imetlen oma vanemate ettenägelikkust.
Hele pea, suhteliselt mõõdukas tagasihoidlukkus, üksi olemise oskus, pühendumisvõime, unistamine, isepäisus – need iseloomustavad nii mind kui Kevade-Arnot. Olin minagi algklassides Tootsi tüüpi poistega kimpus, oli minulgi oma Teele. Kuigi Teele asemel oli uks tore Lagle.
Päris sagedasti olen nii lapsepõlves kui hiljemgi pidanud tervitusena kuulma tsitaati „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud“ – sest hilinemine on olnud üks mu olulisemaid halbu harjumusi!
Arno peaks nimede seletuste kohaselt tähendama kotkast. Kotkas – see tähendab: kõrge lend, sihikindlus, strateegiline vaade. Ehk sellepärast ka Tartu linn otsustas linna lasteaedade infosüsteemi nimetada ARNOks.
Lõvi tähtkujust sündinuna olen sageli kuulnud, et olen ka tõupuhtalt lõvilik… peale Arnold Swarzeneggerit, tema on veel lõvilikum!“
Lõvi-Kotkas-koolijuhi tänane tee sai alguse aastal 2007, kui ta Rakveres alustas väikekooli ühendamist suure ja jätkusuutliku Rakvere Gümnaasiumiga. 2011.aastast on ta Sillamäe gümnaasiumi juht.
„Kui lugesin Hvostovi raamatut „Sillamäe Passioon“, siis mõistsin, et minu ülesanne on passioonist missioon teha. Kodu on mul Haljalas – seal maakodus elan, Sillamäel ma ööbin. Elan maal uksi, linnas kaaslasega ning Elan väga väärtuslikku elu,“ on mees tänulik. „Olen natuke vastuolulistes rollides – ühest küljest direktor – tööandja, aga teisest õpetaja. Mõlemad rollid mulle meeldivad ja sobivad.
Meil õpivad venekeelsed õpilased, nende keeles ja kultuuris Arno-nimel väga olulist tähendust pole. Küll aga ainetel, mida neile õpetan: majandus, ühiskonnaõpetus, karjääriõpetus, meedia, kõne ja väitlus.
Arvan,et lutsulike Arnode aeg on läbi – ilmselt tuleb unistaja-Arnol transformeeruda digiTegijaks-olgu siis mistahes nimega. Arnol on nüüd rohkem FB ja Twitteri-Instagrammi nägu. Ja selle asemel et paluda – kui tervet õppetükki ei jõua, õpi pool – siis tuleb sageli leppida isegi veerandiga.
Aitäh sellegi eest!
Eestile ja inimkonnale annan mina küll täie eest ja enamgi oma aega, õpetades Sillamäe noori inimmeelseiks. Ükskõik, kuhu elu või unistused meie õpilasi ka ei viiks, võiks nad eelkõige inimlikud ja haritud isiksused olla.
Minu missioon on aidata kaasa sellele, et ületaksime sujuvalt mineviku tõmbejõud. Igas mõttes.
Püüan ise liikuda ning õpetan ka oma noortele, kuidas kulgeda lootuste, unistuste ja kindlustunde suunas. Minevikuvarjud suletud linna kohal peaksid asenduma lootuskiirtega avatud inimeste südametes. Igas mõttes.“
*
Meie külas T-ristmiku põhjas elab elupõline veoautojuht Arno. Ta sarnaneb oma rahumeelse kulgemisega president Arnold Rüütliga. Pargib oma furgooni alati samas kohas, jalutab spanjeliga ja hoiab külateeservad koos emaga puhtad. Lehed-oksad põletab, tanumaveerde on riputanud sädelevad lindid, et teised autojuhid talle pimesi hoovi ei sõidaks. Ning kui ta tööl pole, käib jala. Kerge naeratus huulil ja turi eluteest pisut vimmas. Nii lihtne ongi.