Mitte kunagi varem pole inimese elu nii vähe maksnud kui tänapäeval. Mida vägevamad relvad, seda enam ohvreid. Ohvrite arvukus muudab meid kõiki statistikaks. Loodusest lootusetult kaugenenud inimeste jaoks pole sõdade või stiihiate tõttu hukkuvad loomad isegi numbrid. MTÜ Nähtamatud Loomad võitleb kanade ja küülikute pidamistingimuste eest rahu ajal. Nähtamatuteks loomadeks saavad sõja ajal nii lüpsmata jäävad veised, pommitamist ja katkusid kogevad sead kui raierahust ilma jäävates metsades hakkepuiduks saavad linnupojad.
Sõja ajal sõja seadused: puitu on vaja, mis aukartuse juttu sa, hing, siin enam ajad.
Loeme Gerald Durrelli, James Herrioti, Jack Londoni ja Ernest Seton Thompsoni raamatuid, et toita oma vajadust teiste loomaliikidega suhestumise järele. Ka üksnes teleris elevante ja känguruid kogeva inimese sisemine laps tahaks kõik kodutud kassid ja hulkuvad koerad koju tuua. Teeb seda raamatutegelastega samastudes.
Durrelli teose „Minu pere ja muud loomad“ väike Gerry oma aruka loomaarmastusega on paljudele tuttavlik. Samuti saame aimu Durrellide perekonna pagulasolemusest – India koloniaalohvitserist pereisa surma järel kolitakse tervise ja kokkuhoiu kaalutlustel Inglismaalt Kreekasse.
Kes soovib, samastub ema või õe, relvasõbrast või kirjanikust venna ning nende kaaskonnaga. Nii, nagu noor Gerry ei sobi tavakooli raamidesse, viib ta meid küpse Geraldina raamathaaval ümbermaailma reisile. Teda käivitab loomade päästmise, loomaaedade rajamise ja inimloomadele teiste rahvaste tutvustamise missioon.
Mistahes elualal avalduv aukartus elu ees kõnetab iga vähegi moraalset indiviidi. Ilma kireta ebamäärast palgaelu elavad isendid võivad olla välispidiselt kuitahes kirevad – paraku kirevad sisutult.
Kirglik loomaaedade loomine, loomade tsirkusest ja salaküttide käest päästmine on muuseas eluohtlik. Lõvidele elanud Joy Adamson, raamatu „Vabana sündinud“ autor, tapeti salaküttide poolt. Slaavi uhkuse ja südametunnistuse Ukraina loomaaedade ja varjupaikade töötajad on hoolealuseid toites ja kaitstes koos nendega surma saanud. Nendest alles hakatakse sõja lõppedes kõnelema.
Loomaraamatuid lugedes ja -filme vaadates võivad teatavasti ka mehisemadki mehed endale pisara lubada. „Vesi elevantidele“ on teos, mis teiste seas julgustab tundma ja nutma. Nagu ka tiibrakett loomaaiale või hobusekasvandusele…
Kogu hinge loomade teenimisele andnud Durrell lasi inimkonna rumalalt õppimisvõimetu julmuse sarnaselt Hemingwayga läbi südame. Mõlemad sõnameistrid põlesid seetõttu eredalt mõlemast otsast ning pidid nägema oma unistuste hävingut. Põrgupiinad ei tulene, tõsi küll, mitte loomade ja lindude hukkumisest, vaid sellest, kuidas me sellesse suhtume. Kes mille eest vastutuse võtab.
Aleksei Turovski võtab vastutuse karmidestki nähtustest nii loomade seas kui inimeste ja loomade vahel kõnelda maitseka huumori võtmes.
Talupoja eetika võtab vastutuse endast olenevate olendite elukaare iga osa eest. Perenaine annab pudulojustele poegimisabi ja lutitab väetikesi, peremees õpetab ja rakendab tööloomad. Kui loom on toiduks kasvatatud ja iga ilmaga hooldatud, siis pere tänab, õnnistab ja lõpetab ta. Nii on. Hinnanguteta.
Sina ei pea mitte lõbu pärast tapma, ütleb nii pühakiri kui Albert Schweitzer. Tapaturism ja trofeede jaht, massimõrvad ja süüdimatu saastamine tunduvad samas arvutimängu või meisse mitte puutuva filmina. Veresüü veeretamine kellegi teise kaela õnneks või paraku enam ei tööta. Igaüks võtab vastutuse iga oma mõtte, sõna ja teo eest.
Ärgates inimenehaaval tegelikule ja tegusale aukartusele elu ees on meil veel võimalus planeet päästa. Kui iga rahvajuht adub, et tema otsustest oleneb ka iga liblika ja konna saatus, saab tõeks Karl Ristikivi tõdemus: ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe.