20. juuli 2023
Automaksahaak – „kingitus“ kõige nõrgemale
Kati S. Murutar
Karmidel aegadel, mis on (eesti)maailmas olnud maailmaloomisest saadik, tehakse alati haiget kõige õrnematele. Naised, lapsed, noored maapered ning nii kodu- kui metsloomad saavad pihta kollektiivse putini pommidega ning meie oma parlamendi eelnõudega. Et mitte öelda ämbritega meie endi maksumaksjaraha eest. Automaks rullub maksahaagina just nende poole, kes massiivse-ustava tööloomata külades-taludes majandada, lapsi ja materjale läbi hangede koju-tööle-kooli liigutada ei saa.
Laastavate lolluste laviin
Meie tähelepanu on sihiliku infomüra ja pseudoprobleemidega pihustatud sellest saadik, kui oli vaja varjata tõsiasja, et valimislubadustest enamus olid juba eos teostamatud. Ekraanid pihustavad meid samasooliste abielude ja sooneutraalsuse farsiga samal ajal, kui planeet on saastamise-laastamise käes agoonias – mida näitavad äärmuslikud kliimakataklüsmid igal mandril.
Viskame nalja, et edaspidi on meil sooneutraalne sünnitavate isikute päev emadepäeva ning menstrueerivate kodanike päev naistepäeva asemel – samal ajal visatakse meid ennast reaalselt arutu-armutu automaksu suunas. Millega meie „rahvajuhid“ ometi tegelevad…
Urmas Reinsalu FB-postitus jõudis minu ja Kuusiku talli emand Stellani ERR õhtuste AK-uudistega rööbiti siis, kui ta tuli oma absoluutselt emasele märavarsale mineraale tooma. Millenniumi alguse maasturid – mul tubli Terracan, tal kastiga farmer-Ford – kuulasid meid Südamesalu värava taga, koonud kõrvuti. Minu eakas-teenekas maastur on muide tüdruk.
Saime Kuusiku talli emandaga teada, et meie eakad maainimese masinad saavad maksuks kaela üle 600 euro. Meil on maal majapidamised. Tema käib linnas apteekrina, mina teisel pool Raplat kooliõpetajana tööl. Veame oma tublide tööautodega sööta ja toitu, materjale ja vahendeid, mida maa-majapidamistes kasutatakse.
Automaks sunnib uusi autosid ostma – me ei ole selleks võimelised, mul on niigi kodulaen omasoodu tõusva intressiga. Loomulikult meeldiks mulle tutikas pistikhübriid – mõnisada eurot liisingut kuus, mis ta on siis…
Soovitatakse bussi või jalgrattaga sõita – heinarullide-kaerakottide-ehitusmaterjalidega – aina muutuvast-sobimatust sõidugraafikust sõltudes? Mingist libarohepöördest ärge tulge meile, kes me teame siin iga taime nime- ja nägupidi, rääkima!
Rohelised südamekeeled
Südamesalu konteinerkodu 0-tarbimisest on praegu puudu veel oma elekter, ootame NordSolari meestega PRIA-KÜSK-Kredex vastavate meetmete avanemist. Ära iial ütle „ei iial“ – kui pandeemia Altveskis mu kultuurikeskuse sulges, oletasin, et projektipõhine eluperiood lõppes.
Seoses maakoolide sulgemisega tahan peagi siia oma kooli avada – mitte linnakoolide külge uusi moodulklassi, vaid siia olemasolevatesse hoonetesse ja-või konteineritesse tuleb uue aja kogukonnakoole rajada, et jätkuks elu maal ja Maal!
Loobusin suveks kavandatud keelekümbluslaagritest, et kirjutada raamatuid ja õppematerjale ning sügiseks mitte läbi põleda. Põua-ikalduse-heinahinnad sundisid siiski Emajõe keeltekooli rüpes uusi Kiievi vürstiriigi tütarde gruppe võtma. Mind taastab-maandab-õnnestab pinnase ja haljastuse haldamine ning ehitav loovus stiilis „naine õmbleb maja“. Töömehi nendeks töödeks meil siin külades ei ole ega tule. Meie, maasool-teadlikud intelligendid veel oleme.
Õpetajad on küll tänulikud mulluse palgatõusu eest 15% Tõnis Lukase kuulsusrikkal juhtimisel – ent inflatsioon oli samas 25%. Kristina Kallas lubab uueks aastaks 3000eurost õpetajate palka – aga toidu-sööda-teenuste-jne hinnad panevad ju paaristõugetega eest ära.
Kultuuri tarbimine – teater-kino-kontserdid – käib tänavuste heina-kaera-toiduhindade juures naga pisike räpane saladus, enda eestki seda priiskamist varjates.
Minusugustel riigi teenritel mitte millegi pealt rohkem kokku hoida ei ole.
Koolipreili talupojamõistus
Riigil oleks küll mõistlikke lahendeid meie ja enese kui rahvuskehandi esindaja veel ja veel ja veel pitsitamise asemel. Koolipreili talupojamõistus – näe, lausa kaks mitteneutraalset soosõna ses väljendis! – käsib esiteks sajatuhandene ametnikearmee kokku tõmmata ja päriselt tööle saata. Oma holistilisest kogemusest tean: füüsiline töö tuulutab ja teeb õnnelikuks.
Teiseks tuleb inimeste ja teiste loomade kollitamine Nur(s)ipalu polügooniga lõpetada – las lätlastele tuleb baltikumi suurim polügoon ja meil on Ruhnu.
Kolmandaks on viimne võimalus peatada feil baltica õõvastav ogarus – me siin Raplamaal oleme monster-viaduktidesse hüpersummade laristamise keskel ning teame: võõrsilt siia veetud ehitusmaterjalid, millega läbi rabade Maarjamaa pooleks giljotineeritakse, lõikavad lisaks sadade kodude tulevikule läbi hindamatud ürgsed veesooned – misjärel on „rahvajuhid“ rabatud, et oleme veetud ja rabatud.
Neljas talupojamõistlik kokkutõmbamise koht on ladviku palgad. Laastavate lolluste laviini vallandanud riigikoguja palk olgu kaks keskmist, ministri oma kolm keskmist palka. Sarnaselt meiega ärgu olgu „eliidil“ ka loendamatuid-jälgimatuid erisoodustusi-lisatasusid-kompensatsioone – sõitku jalgrattaga Narvast Toompeale, nagu meile automüksu ette valmistades soovitavad.
Maksurünne meiesuguste vastu on otsene teade: ei ole vaja maal elada, luua ega arendada – ÜLDSE EI OLE VAJA EESTIS ELADA. Okei siis, saime vihjest aru… Nii või?
Aabram viis oma rahva vastavalt Jumalaga sõlmitud lepingule tõotatud maale ning tema naine Saara sünnitas üleloomulikult eakana poja. Kati Saara on Jeesuse ema neitsi Maarja ning armsama, apostel Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud maale kinkinud praeguseks 12 järglast.
Olen koos sinuga ja sinuga ja sinuga valinud riigikogu, kes on läbi ussi m…i koalitsiooni moodustanud, Toompealt piinlikult impotentseid öölaulupidusid korraldades aina sõgedamaid seadusi ja määrusi alla veeretanud.
Kuhu edasi? Kingitus kõige nõrgemale oli multifilmis lõvi – meie kolm lõvi riigivapil ründavad oma rahva juuri ja veesooni. Kuhu edasi me siit elamiskõlbatuks muutuvalt isade maalt läbi inimeste tekitatud kõrbe ja õlimerede rändame???