31. juuli 2014
Öökuninganna püha Birgitta teenistuses
Kati Saara Vatmann
Põhjala müstilise augustitaeva all puhkeb tuledesse muusikateatri suursündmus Birgitta festival. Tänavu ilmutavad end ümmarguste numbritega tähed. Festival ise saab 10aastaseks, tema algataja-aujuhi 75. sünnipäeva auks antakse kaks galakontserti. Tähesaju õnnestumise nimel aga teeb Filharmoonia juures terve eriüksus aasta- ja ööpäevaringselt tööd. Selle meeskonna emamesilane Heili Vaus-Tamm (53) lendleb päevast päeva Hiiu ja Mustpeade maja vahet ning nendib, et jõuab iga päev ära teha kõva kolmandiku töödest, mida tahaks või peaks. Või siis ei peaks.
Meie ei tea Pirita endise ja praeguse nunnakloostri juurde muusikalätetele minnes, kes on kogu üleva ürituse kulisside taga. Heili tunnistab, et pinevatel-põnevatel aegadel ei tunne ta ennast ka ise ära: „Mina, elupõline ekstravert ja sutspüss, jälgin ennast huviga kõrvalt. Miljoniprojekti puhul on korralduslikud kriisid kerged tekkima. Mida kriisim kriis, seda rahulikumas voolamises mina olen! Kolleeg läheneb mulle – „mul on sulle üks halb uudis…“ Ja mina küsin endalt – kui halb see uudis ikka olla saab? Kõik on ületatav ja lahendatav. Kui tasakaalu ei kaota, sujuvad asjad enamasti ise paika. Ja keskmes püsimist õpetab eraelus üha juhtuv. Meil kõigil. Minul ka. Sellepärast me üha uued inimesed uuel tasandil olemegi. Ja see on hea. Ka siis, kui vahepeal on halb, on pärast hea. Siis veel eriti. Ema on mind alati hoiatanud ka eduaegadest eufooriasse sattumast – kui on väga hästi, ole eriti ettevaatlik! Praegu on meil emaga arutusel hoopis teised teemad…
nüüd on ema põhiküsimus, kas isa on kodus. „Mis ma talle vastan..? Isa -doktor Seppo – on juba 35 aastat surnud. Aga maal isast on teleka kõrval ja nendega ema siis räägib – vaheldumisi isaga ja seriaalide türklastega. Muidugi on ta kodus…“
Kui festivali eel õnnestub paar päeva puhkuseks võtta, kihutab Heili Abja valda Sarja küla metsa, kus on isa ehitatud palkmajake..ilma elektri ja veeta..ei vesi on, aga mäe all allikas..selline elu..ja õnneks pole telefonilevi ka eriti. Et telefoniga rääkida, tuleb uksest õue ja mäe otsa joosta. Eks nii mõned hommikud maamajas ka algavad, et produtsent lidub öösärgi väel mäe poole, sest mõni probleem tekib ju ilmtingimata nende paari päev jooksul.
Kui nii, siis nii
Korralduslikus kõrgpunktis on muusik-kriitik-pedagoog-produtsent Heilil kodus ootamas poole aasta eest insuldi saanud ema. See on tähendanud tunde ja tunde hooldust ja hoolitsust. Kui Heili on tööl, saab ema kodus üksinda hakkama. Ehkki tütar muretseb, on ta õpetanud end ka sellesse eluetappi stoiliselt suhtuma: kui kukub siis kukub, juhtub siis juhtub. On, nagu on.
„Olen lisaks Filharmoonia produtsenditööle ka Muusikakeskkoolis kammeransambli õpetaja. See töö laeb mind ennast kõige rohkem. Midagi õnnestavamat kui noortega koos elava muusika tegemine pole ilma peal olemaski,“ on Heili tänulik. „Õppisin juba Estonia teatri kontsertmeistrina kõiki eluvaldkondi ühitama. Praeguseks kahekümnendates eluaastates poisid olid mul toona beebidena klaveri peal. Kasvasid muusika voogudes.
Ja alaline muusikalaine häälestas pojad nii erinevateks kui olla saab. Üks on tavamõistes tubli juristiharidusega konservatiiv – teine kunsti- ja turundusharidusega ilmarändurist traktorist Austraalias! Mu 13aastane tütar müüb nüüd, eks ju samamoodi muusika ja produtseerimistöö keskel sündinud-kasvanud, festivalil kavasid ja pühib pärast etendusi põrandaid.“
Küpses eas saadud tütreke sündis Heili tegusasse ellu allergilisena. Aastatepikkustel magamata öödel mõtles ema selgeks, et allergia on närvikava haigus. Võime rääkida küll erinevatest jahudest-tolmudest-kassidest, mida üks või teine allergik ei talu – ent tegelikult väljendub hinges toimuv nahareaktsioonidena.
„Me ei mäleta. Kahjuks või õnneks. Ei mäleta, millised probleemid ja võlad eelmistest eludest siia kaasa tõime ega taju täpselt, milliseid perekondlikke ahelaid peame selles elus lahti lahendama,“ arutleb Heili.
See on kindel, et meie hing teab meist kui mõtlevatest olenditest paremini, kuidas karmavõlga puhtaks põletada.
„Loodetavasti pole ma muusikakriitikuna kellelegi haiget teinud ega seda võlakoormat kasvatanud. Meil on nii väike rahvaarv ja üht asja ajav ringkond, et iga mõtte, sõna ja teoga tuleb erakordselt ettevaatlik ja delikaatne olla. Olen kriitiline vaid juhul, kui minu sõna toetab muusikut ja viib arengule. Mitte kunagi selleks, et oma enese eruditsiooni, head maitset ja suurt sõnameisterlikkust tõestada.“
Viis aastat tagasi kaotas Heili abikaasa kogu parema käe. See jäi tõstuki alla, millega mees tegelikult üldse sõitma ei pidanud. Aga sõitis – tööde juhatamise ja korraldamise asemel – ning kogu perele said osaks sellise ränga traumaga kaasnevad füüsilis-psüühilis-eksistentsiaalsed üleelamised. Naine kinnitab, et kaotatud käe fantoom- ja hingevaludest tuldi koos läbi ilma, et abielu oleks muutunud kaastundlikuks kohustuseks.
„Olen harjunud mitmekordset koormat kandma. Ent seda jälgin küll iga päev murelikult, kuidas loendamatud tunnid meie elust kaovad arvuti taga bürokraatlike dokumentide alla. Produtsentide tööruum on nagu Smolnõi – ja me kõik õpime seal epitsentris inimeseks jäämise kaunist kunsti,“ naerab produtsent Heili.
Mis menüüs on?
Birgitta festivali kava võrdlemine menüüga polegi üksnes kujund – kuna keskkond ja õhustik on neis augusti keskpaiga õhtutes nii erakordne ja maailma maagilisim, pakuvad korraldajad juba aastaid seal Pirita kloostri juures võimalust Nunnade terrassil einestada ning 15.sajandist pärit keldris veini maitsta – kõik see on üks tervik, mis viib kloostri väravast sisenedes keskaegsesse õhkkonda.
Muusikalises mõttes aga saab tänavu kaunite kokkusattumuste ja teadliku tegutsemise koostöös nii mõnigi ring täis ja nii mõnigi ajalooline suurvorm saab praeguse maailma sündmuste taustal võimenduse.
„Eri Klas armastab alati lahkesti rääkida, kuidas sai Savonlinna suvistest ooperifestivalidest inspiratsiooni. Ent Pirita on minu meelest midagi kordumatut ja ainulaadset. Maailma ainus, iidsete müüride, mere ja augustisumeduse koosmõjul sama meeliülendav nagu öökuninganna, mis vaid viivuks õide puhkeb,“ kinnitab Heili, kellele meeldib muide just öösiti seal kloostrimüüride vahelises vaikelus rebaste ja hiirte, siilide ja konnadega tõtt vaadata – öös on asju… „Omamaine pärl ja turistide magnet elab ja pulseerib siin iga päev – festivalikavas olevaid etendusi aga käivad ka tänase kloostri nunnad vaatamas. Loodetavasti sobib suurem osa tänavusest menüüst ka neile.“
Jacobsoni-nimelise Peterburi Riikliku Akadeemilise Balletiteatri „Spartacus“ vist päriselt ei sobi – laval on tavatult palju poolpaljaid meestantsijaid ning süžees on orgiaid ja inimolemuse inetust, mis nunnadele sobimatu. Küll aga on läbi esteetilise elamuse mõtlema ja kaasa elama-tajuma panev.
Leonard Bernsteini „Missa“ toob ühe peaosalisena lavale meie oma Koit Toome. Muusikalikeeles kõnelev suurteos räägib Ameerika noorte jumalaotsingust versus hangunud katoliiklik lähenemine. Juudist helilooja kirjutas selle fenomenaalse teose Kennedy mälestuseks – lesk Jackie Onassis tellis selle oma esimese abikaasa nimelise keskuse avamiseks. Kuna üheks inspireerijaks oli Vietnami sõda, pidas FBI seda ohtlikuks looks – paavst Johannes Paulus II aga kutsus teose selle aastatuhande alguses Vatikani lavale.
„Ukraina, Iraagi ja teiste ähvardavate sõjakollete lähedus ja ohtlikkus hoiab seda „Missat“ teravdatult tulipunktis. „Röövimine Serailist“ seevastu jutustab Mozartile omases mängulises-veinimaitselises-seksikas võtmes leppimisest. Georg Rooteringi kolmas lavastus Eestis kutsub üles andestusele ja halastusele, elurõõmule ja edasikestmisele – ärgem olgem nii põikpäised kui meie vanemad, unustagem kättemaks ja olgem ometi õnnelikud,“ kirjeldab Heili silmade särades. „Verdi „Maskiballi“ esitab aga ooperiteater Helikon, kes oli meie esimene külalisteater 10 aastat tagasi. „Maskiballi“ uuslavastust dirigeeris Moskvas Verdi enese lapselaps.
Juba ette on selge, et kahest galaõhtust maestro Eri Klasi auks tuleb midagi kirjeldamatult kaunist ja liigutavat. Laval on koos ooperiteatri Helikon solistidega ka meie Heli Veskus, Rauno Elp, Priit Volmer, Oliver Kuusik ja Klasi peres kasvanud tütar Marion. Kasutame lavastuses videokatkeid Eri elust ja festivali kümnest aastast, et Eri kui suur ja hea mees saaks nii võimsa õhtu, nagu pälvib.“
Kallista mind natuke…
Eestlastele assotsieerub Pirita klooster ja sealsete nunnade teema mõistagi eelkõige filmiga „Viimne reliikvia“. Kes ei teaks peast repliike sarjast „vanemad pattude pärast panid“. Õigupoolest on isegi tavatult hästi läinud, et muidu nii depressiivsed ugrimugrid on suutnud siinkohal sedavõrd eluterve huumoriga võtta rahvuslikku ja inimlikku traagikat, mis kloostrisse pandud noorte naiste saatuste taga peitub.
„Põhjamaise depressiivsusega olen kokku puutunud ka produtsendina,“ meenutab Heili, keda tema töö teeb paratamatult kõigi rahvaste emaks. „Mis tahes žanri muusikute elu viib õrnad ja haavatavad isiksused nädalateks ja kuudeks nende kodudest turneedele. Nad on üksildased ja stressis ning mitmed nende foobiad lahvatavad ses pidevas piirsituatsioonis lõõmama.
Laulsin ühele inuiidi-neiule hotellitoa voodiserval isegi hällilaule. Elu esimesel turneel olnud Põhjapöörijoone tagant pärinev neiu ei suutnud hotellide-lennukite-kontsertide virvarris enam ei süüa ega magada, Tšehhis olid kontserdid juba ära jäänud. Laulsin järjest kõiki hällilaule, mida tean – Brahmsi omast „Viire takkani“ – ja ta sai hakkama, Eesti kontsert toimus!“
Samal moel – kuulates ja rahustades, kõneldes ja lohutades – päästis Heili ühe Saksa muusiku abielu. Eestlased muretsevad praegu abielude pärast, mille üks pool töötab soomedes ning Kalevipoegade pered kärisevad igast otsast. Muusikutele pole sellises pidetus-kodutus rändurielus midagi uut ning produtsendil tulebki seepärast pidada ka psühholoogi-pihiema austavat ametit. Vastutus on suur – ja tänulikud sõbrad tänu sellele kõikjal maailmas.
„Lõunamaade muusikud ja kloostrid on hoopis teises häälestuses-meelestuses. Põhjamaale sündimine on üks suur ja raske katsumus,“ teab Heili. „Oleme siin massiivselt raskemeelsed jah. Eks õnnelikust inimesest ongi raske kunstiteost teha, klassikalise ooperi žanr tõestab seda. Tragöödiatele kaasa elamine võimaldab samastumist, kergendust tõsiasjast, et kellelgi läheb veel halvemini ning ohutut emotsiooni.
Kloostriseintesse aga on imbunud dramaatilised elulood ja pisarad. Keegi ei läinud ju kloostrisse tavamõistes õnne otsima. Keda panid vanemad pattude pärast. Kes läks ise, sest armastus purunes ja süda murdus. Vaid vähesed nunnad on olnud sünnilt Jumalale pühendunud – nagu näiteks Püha Birgitta ise. Tema läks oma misjonitööd tegema siis, kui lapsed olid suureks kasvatatud.
Kui ma õhtuvaikuses Pirita kloostris uitan, mõtlen temale. Õigemini tunnen ja tunnetan teda.“
Heili tunneb ka kunsti, kuidas ülearu palju mitte tööd koju kaasa võtta. Pihiema ja sõbrana tuleb mõistagi kiusatus nii artiste kui nende maailmavalu oma koju viia, ent kõigel piir ja määr. Ristumiskohad aga näitavad, millised probleemid on meil endil selles elus vaja lahendada.
„Kui me jõuame iga päev ära teha kavatsetust ühe kolmandiku, tuleb paratamatult kõik meie elus esinevad kolmandikud ja muud murdosad rahulikult üle vaadata. Iga sammu astudes on põhjust endalt küsida: millele-kellele ja mille nimel ma oma maise matka pühendan – kas see teeb mind ennast ja mulle kalleid õnnelikuks?
Oletatavasti on just vabaduse äratundmiseni jõudmine põhjus, miks senine ekstraverdist mina nii palju rahulikum ja keskendunum on kui varasem. Selles mõttes pole saatuselt saadud sahmakad tühja läinud, et ma olen aru saanud. Oleme igal hetkel ja hingetõmbel oma valikutes palju vabamad – ja seega ühtlasi ka vastutavamad – kui kujutleme. Tõepoolest: meie reliikvia on Vabadus!“
Pirita kloostri asutamise mõte pärineb Tallinna kaupmeestelt umbes aastast 1400. Aastal 1407 saabusid kaks Vadstena kloostri venda Rootsist uue pühapaiga rajajaid nõustama. Kloostrikompleksi rajamise alguseni kulus siiski veel kümmekond aastat, sest alles 1417 saadi esimene paemurruluba.
Mõned kloostri rajamise idee algatanud kaupmehed astusid uue kloostri vendadeks. Üks neist – Hinrich Swalbart – juhatas ehitustöid. Kloostri keskne ehitus – kirik – pühitseti sisse 1436. aastal. Ehitustegevus jätkus nii õdede- kui ka vendadekloostri alal kuni 16. sajandi alguskümnendini. Ehituse kulgu mõjutas tõenäoliselt ka vahendite nappus, naiskloostri läänetiiba ei jõutud tõenäoliselt esialgse plaani järgi valmis ehitada. Ehituskrundi kinkis kloostrile Liivi Ordu.
Pirita kloostri kirik (sisemõõtmed 24×56 m, lääneviilu kõrgus 35 m, pindala 1360 m) oli oma mahult ja mõõtudelt muljetavaldav. Ehitamisel järgiti Püha Birgitta eeskirju. Lihtne kodakirik oli põhiplaanilt pikk mitmevõlvikuline ristkülik, mille jagas kaheks võrdseks osaks – konvendi- ja rahvakirikuks – vahevõre, esimesse pääses ainult kloostrist, teise ka maanteepoolsest portaalist. Suurpühade ajal, mil kõik külastajad kirikusse alati ära ei mahtunud, peeti jutlust väliskantslist, selle avaust näeme fassaadi ülaosas. Õdede koor paiknes põhjapoolses löövis, portaalist sisenedes vasakul. Õdedekoori all paiknes viis pihikambrit.
Eeskirjade kohaselt pidi kirikus olema 13 altarit, mis kandsid apostlite nimesid, nii et igal preestril oli nö. oma altar ja apostel. Lisaks oli kirikus veel mitu kõrvalaltarit, s.h. Püha Birgitta altar.
Pirita klooster oli ka rahvusvaheline palverännupaik. Ruumid külalistele toetusid kiriku välisseina loodenurgale.
Nii nais- kui meeskloostri eluhoonete keskel oli nelinurkne õu, mis oli vaba aja veetmise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv “lõputu tee” – ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht. Nii mees- kui naiskloostrist oli kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad.
Pirita klooster sai keskajal tegutseda peaaegu 175 aastat. Pirita vana kloostri hävingule andsid oma löögi nii Liivi sõda (1558 – 1583) kui ka 1564. aasta kevadel kloostri majanduskeskust laastanud tulekahju. Juba Liivi sõja algusaastatel arutas Tallinna raad kloostri lammutamist strateegilistel kaalutlustel, kuid rüütelkonna vastuseisu tõttu lammutamisideed ei teostatud. Ränk hoop tabas kloostrit 1577. aastal, kui Vene tsaari Ivan IV väed rüüstasid Tallinna piiramise ajal põhjalikult ka Pirita kloostrit. Lisaks kloostrile hävitati ka lähedal asunud kloostriasula, mida kasutasid kloostri ilmalikud abitöölised ja kalurid.
Ilma peremeheta jäänud varemed olid kohati kasutusel veel Põhjasõjani (1700-1721), misjärel varemed taas tühjenesid. Peaaegu puutumatuna säilis vaid kirikuruum, mille kõrgeid müüre oli arvatavasti rüüstajail tülikas lammutada.
Esimesed süstemaatilised väljakaevamistööd algasid Pirita kloostri aladel 1934. aastal. Juba tollal väljakaevatud suurepärastele leidudele tuli rohkelt lisa ka 1960. aastate algul taasalanud väljakaevamistöödel. Leidude koguarv on aukartustäratav – kirikus ja nunnade sulushoonestiku kohal leiti pea paarkümmend tuhat irdleidu, mis pärinevad 15. sajandist kuni 20. sajandini. Leidude seas on nii suurepäraseid arhitektuurilisi raidkive kui ka keraamiliste nõude osi, isegi ordu kuldseid sõrmuseid, mille kandmine oli nunnadele kohustuslik jpm.
Mitmeid mahukaid väljakaevamis- ja konserveerimistöid keskaegse kloostri alal tehti ka eelmise sajandi lõpul, kui osaliselt avati ja konserveeriti nunnade vana klausuuri haiglahoone alusmüür ja kloostrit põhjaküljelt kaitsnud piirdemüür.
Birgitiinide ordu esimene e. emaklooster pühitseti sisse aastal 1384 Kesk-Rootsis Vadstenas, Pirita klooster Läänemere idakaldal oli ordu kolmas tütarlasteklooster.
Kirikusse koguneti seitse korda päevas laulma Jumalale kiitust kuningas Taaveti lauludega, igal nädalal lauldi läbi kogu Taaveti lauluraamat, 150 psalmi. Pole ehk liialdus öelda, et Pirita kloostri õed moodustasid Eesti esimese suure naiskoori ning kloostri suur kaunis kirik oli Maarjamaa suurim kontserdisaal, kus esineti seitse korda päevas ja nii aastast aastasse.
Pirita kloostri õed tegelesid ka lugemise ja meditatsiooniga, aga ka majapidamise ja käsitööga, vennad võisid lisaks käia jutlustamas muudeski kirikutes. Õed ei lahkunud kloostrist kunagi, peale surma maeti nad kloostrikirikusse. Pirita kloostri kiriku põrandas asetsenud hauaplaatidest on 15 tänapäeval kinnitatud kiriku varemetes seintele.
Ordu asutajaks on rootslanna – aastal 1346 kirjutas rootsi aadlidaam Birgitta Gudmarsson (neiupõlvenimega Birgersdotter) oma nägemuste põhjal uuelaadse vaimuliku ordu (ld. Ordo Sanctissimi Salvatoris, Pühima Päästja Ordu) põhikirja e. ordureegli, mis sai 1370. aastal paavsti kinnituse.
Selle ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, kus ka orduvendade haru allus abtsissile. Vaimulikuks ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus, kus on 13 apostli järgi sama palju preestreid ja 72 õpilast, kusjuures õdede eeskujuks oli Neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus.
Keskajal oli ordul kümneid kloostreid. Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 õde ja 25 venda (neist 13 preestrit, 4 diakonit ja 8 ilmikvenda). Kloostrid asusid teine teisel pool kirikut, mis oli mõlemale ühine.
*
Birgitta Festival kutsub igal suvel augustis Pirita kloostrisse osa saama Tallinna kultuurisuve tippsündmusest, et kogeda, kui mõjuvõimsad ja ülevaid emotsioone pakkuvad on kõrgekvaliteedilised muusikalavastused iidsete kloostrimüüride vahel.
Festivali ajaks saab Pirita klooster endale peale katuse ning müüride vahele kerkiv 1 300-kohaline tõusev ning pehmete toolidega pealtvaatajate tribüün tagab hea nähtavuse kogu saalist, kvaliteetne heli- ning valgustehnika kindlustavad nauditava kontserdielamuse.
Jalutamine tõrvikutega valgustatud augustiöös keskaegsete võlvide all teeb ka publikust etenduse osa. Just sellises müstilises ja kaunis keskkonnas on Teil võimalik korraldada oma enesegi üritus või mistahes formaadis vastuvõtt Pirita kloostri varemetes Nunnade terrassil, kuhu tekib spetsiaalne ala koos vastuvõtutelgiga, mis mahutab ca 250 inimest.