14. aprill 2016
Bruno Braun: ärge muretsege – kaevake valget põllupoolt!
Bruno on Holistika Instituudi üks mees-teejuhtidest. Eelistabki tegelda Meeste Asjadega – nii holistilise regressiooniterapeudina kui meelerännakute teejuhina, kelle ees avati aastal 2006 uks ilma, et oleks mingit vapustust või tõbe tarvis olnud.
„Ühel hommikul ärkasin – ja kõik oli teistmoodi,“ kirjeldab Bruno, kes on habeme kasvatanud mugavusest, mitte edevusest. Ühel pikemal matkal see kasvas – ja jäi. Nüüd püüab holistiline terapeut omal nahal tunnetada, kas ka habe toimib antennina, nagu juuksed. Kas see summutab või võimendab kurgutšakrat, mille korraldada on meie suhtlemisosavus.
Kui Bruno enese üks kümne aasta tagune hommik oli teistmoodi, siis teistmoodi on võrreldes teiste teejuhtide-meelerännakute saatjatega ka tema ise. Vaikne ja salapärane. Vähesõnaline ja sirgjooneline. Ütleb rahulikult, et tšakraid ja auravärve tema ei näe – usub seda, mida nägijad väidavad – ning loeb palju. Ja tsiteerib loetut rahuliku rõõmuga. Oma raamatut ta vaatamata kaunile kulgemisele ja kenadele kogemustele kirjutada ei kavatse: „Iga inimene on unikaalne. Ja iga inimene peab endale määratud eneseteostuse ja arengu Teel püsimist ise harjutama. Võin küll oma kogemusi jagada – aga kui ma koostaksin raamatu, võib mõni oma kõrvalhaagid kogemata – ja kogemustest õppimata jätta.
Oluline on, et me ei muretseks. Ei enese ega oma kallite pärast. Iseendale tehke see teene, et asuge oma musta ja valget hunti ning musta ja valget põllupoolt uurima ja üles kaevama. Lastele ja armsamale aga võimaldage koos loodusse, rändama minek. Selle asemel, et neid muretsemisse projekteeritud stsenaariumidega õõnestada.“
Kus on uks?
Bruno ütleb mahedalt, et naudib väga oma erapraksist Holistika Instituudi juures. Tal on pühapäevaõhtuti meesterühmad ja üle esmaspäeva rännakud läbi tšakrate. Erakonsultatsioonides käivad kliendid teemadel nagu probleemid meeste ja naiste vahelistes suhetes, keerulised suhted vanematega, lähedastega, ühiskonnaga, elukriisid (eluetapi muutused, lähedaste kaotus jms), eksistentsiaalsed ja identiteedi teemad (Kes ma olen? Kuhu ma suundun? Milline on tõeline mees? Milline on tõeline naine?), erinevate terviseprobleemidega jne. Kõik see kuulub holistilise lähenemise kompetentsi. Tähendab ju holistika terviklikkust, inimese ihu-hinge-vaimu vahel. Regressiooni-meetod viib inimese meelerännakule tema minevikku. Nii selle elu elamustesse kui eelmiste kehastuste kogemustesse, mis on energiad blokeerinud. Bruno on üks neist terapeutidest, kes seda puhastavat ja vabastavat kulgemist juhendab.
Meditatsiooniõhtutele ei pea registreeruma, kursuste või sarjadega võib suvalisel hetkel liituda. Aastate jooksul on inimesed samadel tšakratuunimistel hakanud ka korduvalt käima. Kasvõi selleks, et ühel meditatsioonil südamekotta muna hauduma jäänud Hingelinnule järgmisel korral linnupoja-katsikule minna. Tõsi, seda saab Bruno sõnul ka ise teha: salvesta endale ise juhendatud meditatsioon, millega pärast meditatiivsele alfatasandile minekut ise ennast linnupoegadeni juhatad.
Tema juhitud meelerännakutel on mõnikord värvikad pildiread, teinekord nii sügavale sukeldumine, et midagi ei mäleta – mõnel juhul ka uinumine, mil alateadvus jääb ikkagi Braunile järgnema.
„Minu õpetaja Marina Paula Eberth oli just hakanud Eestis kursuseid tegema, kui ma teejuhti vajasin ja Holistika Instituuti tulin. Neli aastat õppisin ja katsetasin, lugesin ja proovisin,“ kirjeldab mees, kelle lemmiksiniseks on ka vaimsusse koolitatuna jäänud selge taevas ning parim roheline elab metsas. „Nüüd olen viiendat aastat üsna tihedasti hõivatud terapeut. Eks armastuse – ja lennuõnnetuse korral hapnikumaskiga – on sama, mis holistilise teekonnaga: kõigepealt ise, siis lähiring – siis juhatuse otsijad ning seeläbi kogu inimkond.“
Holistika Instituudis on loendamatute isiksuste hulgas õppinud eripedagoog Diana Tarand ja Kirna mõisaproua Tuuli Org, lauljatar-joogatreener Kadi Toom. Tema on koos proua Eberthi, teiste terapeutide ning Glen Pilvre ja Priit Pajusaarega esindatud ka Salasõna-sarja meditatsiooniplaatide autori ja esitajana.
Samas ei tea muide Pärnu mnt 139C naaberasutuste-spordiklubide-kohvikute töötjad, et sama maja kolmandal korrusel on sedavõrd armastatud ja valgust külvav instituut. Nendivad vaid, et väga palju küsitakse, kus see on…
Rändame?
Meditatsioonidel kasutab Bruno salveid ja teisi puhastavaid aromaatseid taimi, pimendab ruumi umbes paarikümne inimese ümber, kes tema õhtutele tulevad. Ning viib istujad-lamajad läbi südame hingatades alfatasandile – milles meditatsiooni tervendav-tasakaalustav mõte ongi. Mõtted peatuvad ning teejuht saadab kooskonna vastavalt sellele, millise tšakraga tegeldakse, kujutlusis loodusse ja oma enese südamesse, naha vahele ja mulli sisse.
„Ma ise käin neil puhkudel vaheldumisi meditatiivse ja päevateadvuse vahel. Kahe laine vahet hopsamine on paratamatu – ühest küljest olen osaduses, teisalt vastutan ja kontrollin. Ent ma armastan ikka ja jälle rõhutada, et ma pole guru ega õnnistegija – olen üks teie hulgast. Olen nii meditatsiooni kui tšakrate kohta üsna palju lugenud, proovinud ja harjutanud. Jagan seda rõõmuga,“ kirjeldab mees, kelle lemmiksõna on „jaa“. Tal on enda ümber kogunenute jaoks varuks punktiga „jaa“ kui nõustumise märk. Küsimärgiga „jaa“, kui on tunda, et arutleja-jagaja tahaks veel midagi öelda – ja seeläbi teistele peegliks olla. Hüüumärgiga „jaa“ tähistab seda, et metsmees on püüdnud midagi, mis kõlab talle enesele uudse või üllatavana.
„Üksi mediteerida ma ei karda – on küll jah küsitud, kas üksi rännates liiga kaugele ei satuta. Umbes nii, et tagasi ei oska tulla. Mõnel juhul lähen mina ja teised rändajad küll kuhugi teeta-tasandi kanti – nii et alfarännakutele omased pildiread hajuvad. Neid ei mäleta – ka juhendatud meditatsiooni saatehäält enam ei kuulda. Kõrgem mina saab omasoodu toimetada ja blokeeringuid lahti nööpida. Sinna sügavustesse-kõrgustesse-kaugustesse ei saa siiski lõplikult jääda ja end unustada. Meil on selline kaval asi nagu intellekt – see põrgatab meid teadvuse äärealadelt tagasi. Kus mu keha on? Küsib intellekt, teeb pistelise kontrolli – ja matkab edasi,“ julgustab Braun. „Jagamisring pärast tagasitulekut on üks hea asi. Info on jagamiseks – mina jagan raamatutest õpitut ja ise kogetut. Koos meelerännakul käijad kirjeldavad sageli samu asju ja nähtusi, teekondi ja kujundeid erinevatest vaatenurkadest. Tunnevad teistes ennast ära. Väljas on kõik olemas. Mina juhin mõnele väljas leiduvale tarkusele tähelepanu, sest see on mind ennast aidanud.“
Brunole imponeerib näiteks Positiivse Psühholoogia Keskuse juhtfiguuri Martin Seligmani „Eheda õnne maatriks“. Kirjeldus sellest, millised on kuus teed voorusteni, mille olemasolu puhul on inimene õnnelik.
Tarkuse ja teadmisteni viib teadmisjanu, huvi maailma vastu, õpihimu, otsustusvõime, kriitiline mõtlemine, avatus, leidlikkus, originaalsus, praktiline intelligentsus, sotsiaalne intelligentsus, isiklik ja emotsionaalne intelligentsus ning perspektiivitunne.
Vapruse kui vooruseni viib uljus, südikus, püsivus, toimekus, usinus, siirus, ehedus ja ausus.
Inimlikkuse ja armastuse tagatis on lahkus, suuremeelsus, armastus, võime armastust vastu võtta.
Õigluse tagab kodanikutunne, kohusetunne, meeskonnatöö, usaldusväärsus, õiglus ja juhivõimekus.
Mõõdukusele sillutab tee enesevalitsus, ettevaatlikkus, kaalutlevus, hoiatustega arvestamine ning alandlikkus.
Mõistuseülese vooruse tasandi pälvib ilumeel, täiuslikkuse hindamine, tänulikkus, lootusrikkus, optimism, tulevikulisus, vaimsus, eesmärgiteadvus, usk, religioossus, andestamisvõime, halastus, humoorikus, mängulust, särtsakas kirglikkus ja innukus.
„Inspireerin inimesi lugema neid autoreid, kes on mulle endale sobinud – juhatan kätte netis leiduvad testid ja materjalid. Ja võin kinnitada, et kuitahes kogenud vaimuinimese ja vilunud meelerändaja jaoks on pidev tasakaalust välja lendamine täpselt sama tuttav kogemus kui sulle või mulle,“ kinnitab Bruno, et pole kohanud inimest, kelle elueesmärk ja -mõte aegajalt keskmest välja ei eksiks. Mis iganes ärritus või muretekitaja, rünnak või isegi sihilik pahategu on teatud avanemise ja valgustumise astme juures alati ja igal juhul võetav stoilise nõustumisega. „Holistika võtab asju parimas mõttes lapsemeelselt – on nagu on. Täiesti kindlasti selgub mõne aja pärast, et nii, nagu on – see on lisaks ka parim, mis juhtuda sai. Kogu oma halbuses – mis on ju kõigest hinnang. On nagu on.
Aga kahtlemata on ka teatud seltskond virina nautijaid. Teatud inimtüüp ei tahagi ehedalt õnnelik olla ega end tervemaks-puhtamaks mediteerida. Tal on ikka süüdlasi ja väliseid olusid, mis ei lase õnnelik olla. Teda ei saa aidata, sest ta ei taha, et teda aidatakse. Pole mingeid lahendusi vaja välja pakkuda – need võivad ohustada õnnetuse nautimist. See on sõltuvus – kui üks kuulaja on tühjaks kurdetud, leiab ta järgmised ohvrid – tal on terve kollektsioon sensitiive, kes kõik tema hädadega võitlevad. Peale ta enese. Ja kahtlemata on selline sõltlane nende õnn, kes tervendajatena raha teenivad.“
Must ja valge põld
Bruno õpetaja, Holistika Instituudi looja proua Eberth on õpetanud ka teda, edukat ja õnnelikku, aina õnnelikum olema. Nii, nagu igaühes meist elab must ja valge hunt, on meil kõigil üles kaevata ka mustad ja valged põllud.
„Kaevasin oma selle ja eelmiste eludega kogunenud musta põllupoole läbi – nii mõnus ja tore oli. Mida veel!? Õpetaja soovitas loogiliselt – nüüd hakkad valget põllupoolt kaevama – pole just väga eestlaslik praktika, aga heaolu ja külluse suurendamine on lõputute võimalustega minemine,“ innustab Braun oma rühmadesse saabunuid, kes tõdevad üksmeelselt, et on meditatsioonist naastes üllatavalt noored, värsked ning alati oma elu parema-teadlikuma osa alguses.
„Mulle kui loodusinimesele on aastaringiga kooskõlas pulseerides olulised pööripäevased puhastavad restardid. Leian pööripäeviti enamasti mõne higitelgitseremoonia, milledelt teatavasti väljutakse vastsündinuna,“ soovitab mees ka teistel leida endale sobiv rituaal kui kingitus iseendale.
Kui Bruno metsa tuleb, siis ta… on metsas. „Ma püsin jah tseremooniaplatsil ega kuhju kuhugi vestlusringi. Need on minu enese tseremooniad. Filosofeerimise ja analüüsimise ajad on läbitud.“
Lisaks meelerännakutele rändab Braun ka füüsiliselt – kogub meie planeedi erinevaid paiku ja palgeid endasse – terveneb ja areneb mõistagi seejuures ise. See on osa tema tööst ja pühendumisest.
„Terapeut peab olema ise korras, mitte probleemide pundar. Kui ma kutsun inimesed mõne tšakra korrastamise õhtule, siis ma otse loomulikult tegelen ise enne mitu päeva selle tšakraga. Nii, nagu kasvõi higitelgi tseremooniameister on mitu päeva enne riitust juba teenimises.
Haavatud tervendaja teooriad on küll kenad, aga minu meelest on viisakas terve olla – puntrad on õppima ja abi järele tulnutel endilgi kaasas,“ arutleb mees.
Pühapäevaõhtud arhetüüpidega.
Oma meeste kursusel, mis pühapäevaõhtuti meeste arhetüübid armastajast ja sõjamehest kuninga ja maagini lahti harutab ja kokku paneb, on Bruno samuti üks poistest. Mitte kamba pealik, vaid üks neist, kes on olnud silmitsi-rinnutsi tõsiasjaga, et mehed ja naised on ikka tõepoolest kaks erinevat liiki.
„Arhetüüpide lahtiharutamine ja kokkupanemine on oluline selleks, et meestel tekkiks julgus. Julgus intiimselt arutleda ja jagada. Võrreldes naistega oleme selles mõttes erinevad liigid, et mees arutab asju iseenda sees ning kui selgusele jõuab, teeb. Või jätab tegemata. Naine arutleb valjusti ja väljapoole. Räägib-räägib-räägib – ja minu elus on olnud perioode, mis on olnud üks lõputu naise sõnastatud soovide täitmine. Nii lõputu, et tundub nagu ööpäevast jääks ka puudu. Kusjuures pärast on selgunud, et naise jaoks toimus kõik ära ja soovid olid täidetud juba sellega, et ta need lahti heietas,“ naerab Bruno. „Koolitusse tulevad mehed, kelle naine on arenguteel. Kui naine on asunud muutuma ja arenema, eeldavad nende vahelised suhted ka mehe liikveleminekut. Mitte nüüd päris nii üheselt, et naine saadab mehe kursustele. Kaudselt.
Mehel pole vajadust midagi lahata ega arutada. Pole ka sellist ühendust universumiga, nagu naisel. Mehe ühendus loojaga käib läbi naise – minul olulisel määral läbi looduse. Mehe tarve on eneseteostus-edu-teenimine. Head suhted on naise tarve.
Mees on rahul, kui saab rassimise rajalt korraks kõrvale – naps, kalalkäik, jaht – ka töö ja teenimine on varjupaik aina analüüsiva ja sõnastava naise ja naiste ühiskonna eest. Samas võib neid pühapäevaõhtusi meeste kursusi Holistika Instituudis võtta kui praktilist valmistumist uueks nädalaks. Esmaspäevaõhtusi meditatsioone ammugi – seal on kaks kolmandikku osalejatest naised. Kui tšakrad saavad alt üles kosmosesse välja koheldud ja käsitletud, lähen mõnele reisile ja matkale. Ja sügisel alustan koos loodusega uut ringi. Kuna ma ise olen sügiseks uus, siis on ka mul enesel huvitav, mis on vahepeal muutunud. Ei vähem ega rohkem kui kõik.“