14. aprill 2012
Caissa – oma ema sünnitatud ime
Kui Kai Oidermaa (57) seljaaju songaga sündis, soovitasid arstid emal ta ära anda. Tol ajal ei tõusnud rasedusaegse foolhappe puuduse tõttu seljaajusongaga sündinud lastest enamus jalule.
„Minu ema, kes oli tollal Saaremaal noor zootehnik, viis mu omal algatusel ja riisikol Tallinnasse operatsioonile, mitte lastekodusse. Kirurg ütles lootusrikkalt, et kuivõrd INIMESEL käed-jalad liiguvad, lapime ta ära.Laps oli tundunud arstile nii haprana, et oleks nagu liblikatiiba opereerinud, naeratab tänulikult naine, kelle nimmepiirkonna selgroolülid jäid luukatteta ning seetõttu on jalad deformeerunud ja liikumine mõnevõrra häiritud. „Väidetavalt olevat ma tollal sündinud oma diagnoosi raskusastmega inimestest ainus, kes on elus.
Minus puudub solvumine või kibestumus saatuse või inimeste suhtes.Ma ei võrdle ennast ülejäänud inimkonnaga, ma võrdlen oma praegust ennast nende halbade võimaluste jadaga, mis oleks võinud juhtuda.Ometi pean lisama, et olen elanud vägagi õnneliku elu. Mul on kaks väga tubli last, mind on naisena armastatud. Ja ma hoian elus Uusna lähistel oma esiisade talu. Oma tele- ja dokfilmikorüfeest ema kombel ma lehmi küll ei pea, aga koos õega hoiame talu järje peal küll.”
Elas kord
Kai võttis endale – nagu paljud inimesed praegusel tundlikul ajastul – hüüdnimeks Caissa. See nimi on tuletis ta lemmiknaisenimest Kaisa ja ühtlasi malejumala nimi.Kai ütleb muigega suul, et malemängust oskab ta küll ainult nuppude käike. Samas on see nimi kerge ja õhuline. Varasematel aegadel lennutati mäletatavasti inimesi üsna vähe kergel ja õhulisel moel mööda Eestimaad ringi. Tema esivanemad on erinevatel asjaoludel erinevatelt saartelt mandrile toodud. Üks esiisa kauni hääle pärast Tallinnasse diakoniks. Üks tublide töökäte pärast Ärma jõe äärde Parveotsa talu rajama ja praeguse tehnika asemel omal jõul uskumatuid töid tegema.
Kai ema Helgi Oidermaa läks õppima toona Tartu Riiklikusse Ülikooli põllumajandusteaduskonda zootehnikuks, sest tema siht ja soov oli saada haritud taluperenaiseks.Aasta oli siis 1947. Õnneks ei tabanud meie peret küüditamise õudus, siiski tassiti eeskujulik talu nädala jooksul tühjaks. Üks suur unistus luhtus, tollal näis, et igaveseks.Saatuslikul kolmandal kursusel, siis juba EPA tudengina, abiellusid zootehnikuks õppiv ema ja tulevasest agronoomist isa. Õde oligi üliõpilaste laps. Kuna Kaie kõrvalt oli zootehniku ametit pidada pea võimatu, sai Helgist kooliõpetaja Saaremaal. Pere huvides oli vaja kolida mõne aasta pärast pealinna kuid sobivat tööd Helgi ei saanud. Kui nooruke-nääpsuke kahe tütrega ema saatis humoreskide võistlusele oma naljapala, kutsuti ta võistluse võitjana läbi ajakirjanike liidu televisiooni reporteriks, sest tundus ülekohtusena ja ande raiskamisena lasta tal edasi olla koduperenaine.
Aktuaalsest Kaamerast liikus andekas naine põllumajandussaadete toimetusse, sealt edasi sai temast mainekate sarjade, dokumentaalide, põllumajandusfilmide ja viktoriinide autor. Koos Tõnis Kasega tegi ema Oidermaa Eesti esimest omamaist seriaali „Mis Koosta peres uudist”. Koos Helle Karise ja Ago Ruusiga kultusfilmi „Nukitsamees”. Ta oli „Prillitoosi” ristiema.
20 aastat tagasi läks naine, kelle vanaisa Jaan Eigo oli Konstantin Pätsi parteikaaslane, Viljandimaale isade talu pidama. Tema vanaisal oli Eesti punase karja tõulava – mille eest ta kulakuks tembeldati. Mitmed Helgi dokumentaalfilmid rääkisid nii punasest kui mustavalgekirjust omamaisest karjast. Ja nagu Kai mäletab, meeldis emal uskuda, et just tänu lehmadele eestlased meie isamaal elavadki. Ka Helgi asus kodutalus tagasi olles lehmi pidama ning praegu peab tütar Kai ehk Caissa oma pühaks kohuseks seda talu edasi viia ja see väärikalt oma lastele üle anda. Õue astudes peab olema muru varba all ja nii tore on näha, mis taimeke kasvab seemnest, mille nimegi ma varem polnud ehk kuulnud, ütleb Kai.
Andke ta ära!
Praegu paneb Caissa kõigile emadele südamele, et need rasedana korralikult toituksid ja vitamiine võtaksid – iseäranis neid, milles sisaldub foolhape, vitamiin B9. Just selle vitamiini puudusest võib juhtuda, et loote seljaaju kanal jääb tagantpoolt luukatteta, tekib song, mis kahjustab liikumisaparaati ja teisi organeid.Halvimal juhul võib laps jääda halvatuks.
„Ma ei taha, et ükski laps siin ilmas elaks üle seda, mida meie emaga. Minu vapper ema ei kuulanud pessimistlike arstide nõuannet mind lastekodusse anda, vaid kasvatas mu tubli kirurgi tehtud operatsiooni järel üles – ja tol ajal oli see ju ime,” on Kai tänulik. „Koolis ma küll arusaadavatel põhjustel alati mõistmist ei leidnud.Ometi olid mul koduõues toredad sõbrad, kellega sai joostud Kadriorus nii, et vere maitse suus, sest pidin saama kaasa teha kõike, mis teisedki.Olin omal kombel kamba aju, kes tobedusi, mis küll kunagi pahatahtlikud polnud, välja mõtles. Koolikaaslastega saan praegu südamlikult läbi, kohtume suhteliselt tihti.
Mul oli toetav kodu, vahel ehk isegi ülearu kaitsev. Meie lapsepõlves oli palju loovust.Tegime koos vanematega oopereid, joonistasime ja mõtlesime välja koos luuletusi.Meil oli õigus vanematega vaielda ja arutleda ilmaasjade üle.Lubatud oli nali ja aasimine ka vanemate kulul, mida me siiski tegime respektiga.Isa oli andekas mesinik, agronoom ja harrastusfotograaf. Ta oli väga noorukesena värvatud Saksa sõjaväkke. Imekombel Siberi teest pääsenuna hoidis ta madalat profiili ja pühendus põhiliselt oma perele ja hobidele, mitte karjäärile. Isa oli see, kes aitas meid koolitöödes järje peale saada ning istus kannatlikult haiglate ja polikliinikute arstikabinettide järjekordades.Ei ole vist palju neid lapsi, kes kirjutaksid kirjandis teemal” minu parim sõber” oma isast.Ema rõõmuks aga olen küll kogu elu püüdnud topelttubli olla, et tema pingutusi õigustada. See omamoodi Pandora laekana toimiv sisemine sund on mu peas tänini.
Mulle on alati tundunud, et kui mind puude tõttu justkui liigagi väikeste saavutuste eest kiidetakse, vihjatakse sellega, et olen äpu. Enamasti saan isegi aru, et ega ei ole ikka küll! Mul on tänu taevale kõrvade vahel kõik üpris korras ja ka jalad on kenasti sõna kuulanud. Kummalisel kombel pärast laste sündi järjest paremini. Oma puude tõttu olen vaid loobunud proovimisest tööd saada sünkroontõlkijana. Avastasin selle ande juhuslikult.Nii vahva oli tunda, et olen võimeline kuulama võõrkeelset teksti ja seda kohe eestikeelsena välja ütlema.
Inimesed, puudega inimene ei ole puue! Me kõik oleme võrdsed – ja omal kombel nii puudega kui puudeta inimesed. Ja mind teeb õnnelikuks see, et minu lapsed on tänu minu erilisusele kasvanud erivajadustega inimeste suhtes väga mõistvateks, nad pole mind kunagi – ka mitte teismelise eas – häbenenud.”
Puude tassimine
Eesti keel on selles mõttes kummaline, et paljud sõnad tähendavad mitut erilist asja. Nii, nagu erivajadustega inimeste pärisosaks on oma puude kaasas tassimine, on taluperenaise päevakavas paratamatu ka puude tassimine kodu kütteks.
„Õnneks elame koos õde Reedaga, tema on füüsiliselt tugev ja teeb meil talus sedalaadi tööd. Mina jõuan õhtuti üsna hilja koju, sest mul pole autot ja ma sõltun busside sõiduplaanist,” tunnistab Viiratsi raamatukogus töötav kõrgharidusega bibliograaf. „Saan siin kaunis Viljandi eeslinnas õhtuti maalilise tiigi ääres raamatuid lugeda, kirjavahetust pidada ja mõtiskleda.”
Asi, mille Caissa on enda jaoks juba ammu selgeks mõelnud, on üksikemadus. Ta on täiesti teadlikult otsustanud, et nii tema poeg kui tütar on sündinud talle ja ainult talle. Sellepärast, et ta ei talu haletsust ega oleks välja kannatanud mitte tundevirvetki, et temaga on abiellutud halastusest.
30aastane tütar Anna-Kaisa – Anna on Kai suguvõsa naiste traditsiooniline nimi – on psühholoog. 20aastane poeg Jaan-Juhan – Jaan on Kai suguvõsa meeste traditsiooniline nimi – on ajakirjanik.
„Kirjutamine on meie suguvõsas veres geenidega kaasa antud. Minu ema kirjatööd on Eesti kultuuriloo lahutamatu osa.Õde on Viljandi luuleklubi liige ja tema luuletused ilmusid juba väga varases nooruses. Minu isa Hellar kirjutas raamatu „Elu sõlmed” ja ka mul enesel on plaan kirjutada raamat, kuidas minusugused inimesed jaburatest ja essudest olukordadest eluga välja tulevad. Nüüd, kus olen selle veksli välja andnud, tuleb asi ka ära teha – nii et selles mõttes surusin ma ennast nüüd nurka.”
Mängeldes iseendaks
Kümme aastat tagasi esivanemate tallu kolinud Caissa on ennast varemgi nurka surunud. Ehkki seoses ema ametiga käis nende kodus ohtrasti inimesi ja naisel pole hirmu tuntud inimestega suhtlemise ees, tunnistab ta, et on paras pabistaja.
„Pabistamisest üle saamiseks läksin mängima invateatrisse Karlanda. Teatrijuht Itta Arak on imeline naine, kes on omal käel õppinud erinevate puuetega näitlejaid juhendama – ja puuetega poistele ka ühe mõisa renoveerimisel tööd andnud. Meie trupis on downi sündroomiga mees, kes suudab rääkida anekdoote, kogeleja, kes näideldes ei kogele. Itta oskab kui tahes sügava vaimse ebastabiilsusega inimestele selgeks teha, millest kõneleb järjekordne stsenarist Elle Eha-Aare kirjutatud lugu,” imetleb Caissa. „Enda puhul olen avastanud, et näiteks luulekava ette kandes – kui olen mina ise – võin esinemisärevuse tõttu musta auku sattuda ja siis pean publikule õhetades tunnistama, et ups! kohe tuletan meelde, kuhu ma jäingi. Ent kui olen rollis – iseäranis armastan oma rolli ennustajast mustlasmutina ühes meie lavastuses – kehastun üleni selleks inimeseks, keda mängin. Siis pole mingit ärevust – paradoksaalselt leian mängides teatud tahud iseendast, mida mul õnnelik olemiseks väga vaja on.”
Teatril Karlanda on väga vaja, et seda ainulaadset truppi rohkem mängima kutsutaks – mitte ainult hooldekodudesse ja saatusekaaslaste ette, ka suurtele lavadele, „normaalsete” inimeste ette. Kuidas neile – meile – suhteliselt normaalsetele muidu selgeks teha, et me ei vaja haletsust. Erivajadustega inimesed on oma töö ja pere, hobide ja oskuste üle uhked ja õnnelikud – nagu kõik inimesed.
„Avalikkuse ees mängimine tõstaks meist paljude eneseväärikust ja tooks Ittale tuhandest teenitud tunnustust,” usub Caissa, kelle igapäevaelu on pigem meditatiivne vaikelu kui püünel püsimine. Raamatukogutöös meeldib mulle siiski enim, et päeva jooksul kohtun paljude erinevate inimestega, saan täita nende soove ja vahetada heatujulisi repliike.Põnev on otsida mõnele keerulisemale küsimusele vastust raamatutest või internetist.
Teen ka kolmandat aastat oma küla rahva jaoks mälumängu. Hilisõhtul on raamatukoguvaikuses sel kaunil daamil aega ka selle üle mõelda, miks ja kuidas ta viimase aasta jooksul kolm korda väga lähedalt surmale silma vaatas. Suurim kaotus oli armastatud isa lahkumine teispoolsusesse.Tal jätkus mehisust oma saatusest teada saades kujundada Facebookis vaimukas ja emotsioonidele mõjuv tekst, mis hoiatab kopsuvähi eest.
„Mu elukaaslane muutus vägivaldseks. Kui sul pole väga kiired jalad ega tugev keha, on ennast pagana raske kaitsta – küllap kirjutan sellest oma raamatus põhjalikult. Ent kui sa sellest hoolimata vastu julged hakata, jookseb agressoril juhe kokku. Nii kokku, et ta lahkub siit ilmast. Nii juhtuski.”
Caissa raamat tuleb kindlasti suurepärane lugemine, sest naine on ülimalt intelligentne, vaimukas ja eluterve. Ta on harjunud elu, sündmusi ja nähtusi analüüsima, sest on olnud nii oma ema kui sõbrataride pihiema – kes väga kiiresti ei liigu, jõuab vaadelda ja jälgida. Kusjuures Viiratsist hilisõhtusele bussile suundudes ütleb ta rõõmsalt: „Ma siis kappan nüüd!”