08. jaanuar 2015
Eestimaa Agnesed nimeväe sadulas
Kati Saara Vatmann
Eestimaal elavad ja töötavad sajad Agnesed, kes peavad erinevaid ameteid ja tegutsevad oma enese maailmade keskpunktidena. Nad kõik on saanud nime Reliikvia-filmi Agnes von Mönninghusenilt, keda kehastas Ingrida Andrina. 1960ndate keskpaiga eelsetelegi Agnestele tuli nimi Bornhöhe „Pirita kloostri viimsetest päevadest“ – tänu sellele, et nõukogude okupatsiooni ajal oli lugemine moekas pelgupaik tegelikkuse eest ning raamatud-ajakirjad maksid mäletatavasti kopikaid. Kreeka keelest tulenev nimi tähendab „puhas, pühalik, vooruslik.“
Kui filmisime Eesti Televisioonile saatesarja „Terviseks“, oli just Agnes Valgiste see söakas ja koostööaldis tüdruk, kes söandas oma esimese tütre kaamera ees ilmale tuua. Noor ema oli pärast autoõnnetust osaliste erivajadustega, tema üks kehapool tundlikkuse kaotanud ning eneseväljendus pisut aeglustunud. Emaduse ja isadusega kohanemine viis Valgisted läbi tervendava kriisi, millest koos üle kasvades on tugeval ja tegusal paaril tänaseks kolm tütart ja poeg.
„Õppisin sotsiaaltöötajaks, kuna teadsin oma kogemustest vägagi teravalt, millist abi ja tuge erilised meie ühiskonnas vajavad. Esmalt töötasin Kuusalu vallas, praegu olen Anija vallas ametis. Minu kaasa on veemajanduse konsultant ning esimene tütar on juba 17aastane,“ on naine tänulik ja õnnelik. „Me kõik õpime seda, mida meie hing selles elus kõige enam vajab – minu Tee on sotsiaaltöö – ja kauase-õnneliku-viljaka abielu õppimine 21.sajandi kataklüsmide kiuste.“
Üle kõige on maailmal vaja…
Silmapiiril terendava vabaduse poole pürgib Agnese nime väes läbilõige ja valik kõigist mõeldavatest erialadest – selle nime kandjatest võiks kokku panna väikese terviklikult toimiva linnakese. Ainuüksi ratsaspordis – nagu filmist kinnistunud kuvandile kohane! – on üle kümne Agnese. Raikkülas üles kasvanud Ruttari ratsaspordiklubi Agnes Sinikal, kelle ema ja isa on ratsatreenerid, on linnas ämmaemandana töötades kodus ootamas tallitäis hobuseid.
Vooremäel neljandat aastat talliemandana töötav Agnes osa on hariduselt ja senipeetud ametilt meedik. Tema hoole all on üle 50 hobuse ning Priit Ojamaale kuuluvas kasvanduses on ka mitukümmend lihaveist, keda oma teist last ootav arst lisaks hobustele seal Roiu taga samuti hooldab ja tervendab – päästis hiiglasliku pulli massaaži ja energiaraviga lihakombinaadist.
„Mulle pani nime vanaema, kes töötas Võrus Avangardi kino piletöörina. Ta oli salaja – nagu neil aegadel ainumõeldav – tervendaja. Päästis korduvalt mu elu, kui olin väike. Ja andis mulle teatepulga üle,“ kirjeldab hobuse-Agnes oma tulemist. „Mul on olnud lapsest saadik väga tihe ühendus loomadega. Ma pole kunagi kartnud „kurje“ koeri ega „segaseid“ hobuseid – neid mõistes olen saanud neid aidata ja inimestega koostöösse juhatada.
Mu omaksed olid kolme aasta eest, kui linnaelust ja bioanalüütiku karjäärist loobudes siia tulin, ehmunud – tapad end ära! Nüüdseks on tööjaotus paika loksunud. Niipea kui Tartumaal välja hõikasin, et omanikuhobustele on boksikohti saada, täitus tall hetkega – tänagi on kohad ette broneeritud ning meil hobuomanikega sõpruskond moodustunud. Kui on tihedamad päevad, aitavad rõõmuga bokse teha ja talli korrastada. Psühholoogiatudeng Miaga oleme tervendava oaasi moodustamisel lausa paarisrakendi moodustanud.
Erivajadusega lapsed juba kogunevad siia hobustega ühendusse – tasuta! ka minu vanaema ei võtnud tervendatavatelt raha… Hipoteraapiaks, mis ei eelda looma seljas turnimist, on mitmed sobivad hobused. Mil on ponimõõtu leebed ja teenistusvalmis eesti tõugu hobused – ning ka nähtamatu maailm on inimeste ja loomade abistamiseks korrastatud ja puhastatud.“
Nendest maadest on edasi-tagasi üle käinud taudid ja sõjad, palju kinnijäänud hingi – lahinguis hukkunud ratsud teiste hulgas – vajasid väravast läbi aitamist ning koos ühe Võrumaa teadjataadiga Agnes selle värava ka rajas. Et nähtamatud hobused, kelle galopeerimist kõik neil Haaslava-tagustel küngastel kuulsid, Isa juurde pääseksid. Saabus vaikus ja rahu. Mida iseenese sees naine loob ja hoiab füüsilist tööd tehes, loomi hooldades ja õpetades ning jälgides, kuidas kari tema seisundeid ja kasvamisi peegeldab: „Kuigi hobused on nõus meie pinged enda peale võtma, meie valude ja hirmude kätte haigeks jääma ja äragi surema, pole meil lõpmatuseni õigust neid maandusena kasutada. Eriti kui näeme, et sõbrad-hobud eemale tõmbuvad – vaatame end kõigepealt siiski ise üle – miks ma praegu selline tige kala Nipi olen? Kui vaatan, siis juba näen – ja kui näen, siis teen ennast esmalt ise puhtaks, et õrnade suuremeelsete olenditega ühendusse astuda.
Ma pole neli aastat ennast meikinud ega kontsi kandnud, ehkki linnas olin tõeline anna-olla-mimsu. Senised kolleegid tunnustavad, et olen just tänase talliemanda-hobulausujana oma mullis,“ rõõmustab meistritar.
Leti taga
Haapsalu Selveri kalaleti taga jagab oma kunsti kalameister Agnes Alpius. 1.aprillil 1959 Tõstamaal sündinud naine sai nime raamatust ning on pärast Tallinna-elu ja leseksjäämist juba kaheksandat aastat kalameister, kelle maitsestatud lõhe ja forell on Haapsalus juba legendaarsed.
„Ma armastan seda linna. Õppisin käsitöölisena ära ka Haapsalu rätikute kudumise – ja jälgin murega, kuidas üks tehas teise järel suletakse. Siin polegi varsti midagi peale kaupluste. Puhkuse ja meelelahutuse kohad küll – aga keegi ei tooda ega tee enam midagi. Mina ei taha uskuda, et see on lõplik loobumine. Loodetavasti on käsil kriisi põhja läbimine ja inimmõistuse vastased protsessid on nüüd ära nii halvad kui olla saab. Edasi läheb aina paremaks,“ usub nooruslik leskproua. „Uue mehe otsimiseks pole ma kahe täiskasvanud lapse emana kunagi mingit põhjust leidnud. Milleks? Olen hoopis südamepõhjani rõõmus oma chichuahua kutsika üle, kelle omaksed mulle kinkisid. Ilmselt küsin ülemustelt luba pisikest tööle kaasa võtta – arvata võib, et tilluke koer lisab hingesoojendaja koefitsendiga ka kalamüügile käivet.“
Agnes Sosi saab sooja nii südamele kui sealtkaudu ka varvastele ja ninaotsale teiselt poolt letti. Ta on vilunud väiketuru pidajanna. Põhiliselt müüb maasikaid ja köögivilju, liha ja seeni Rapla Maxima ees mobiilsel turukesel. Ent Viljandist pärit tänane tallinlanna sõidab ka mööda Eestimaa laatasid tema kätte müüki kantud toidukraamiga. Aina tuuletõmbuse ja Põhjala ilmade käes.
„Ei ole mul mingit erilist tehnikat soojasaamiseks. Koha peal keksida oskab igaüks. Olen lapsest saadik läbi mitut raamatut väärt tule ja vee käinud, nii et tean, kuidas eeskodades ning teiste inimeste silmadest sooja saada. Mind laeb teadmine, et mind tuntakse ja armastatakse ning et ma panen ostjatele kaasa selle Miski, mis õiges toidus olema peab,“ kirjeldab iga ilmaga õues südamest särav ja naeratav naine.
Tulest-veest ning mitmete riikide vasktorudest on läbi käinud ka jaanuaris 2015 oma firma käivitav Agnes Nõmm. Ta sai 17aastaselt emaks ning seega on Hobuse-aasta daami pojad juba täismehed. Karjääri alustas naine ettekandjana. Praktiseeris ja õppis Londonis, Šveitsis ja mitmetes teistes riikides. Oma kirju kurseerimise järel tagasi Eestisse maandudes veetis unikaalse kogemusega vaba laps otse öeldes töötu aasta: „Olen ohjamatu ja ohjeldamatu tüdruk, nagu mulle nime inspireerinud kultusfilmi preiligi – seepärast otsustasin asutada oma teeninduskoolituse firma. Ikka veel on teenindajail nõuka mentaliteet ja hotelle-restorane, kes nüüdisaegset maailmataset valdavad ja õpetavad, uskumatult vähe. Leidsin oma turuniši ja mul on tuleviku suhtes väga helged ja õnnelikud ootused,“ kinnitab tagasitulnud tütar.
Jalgratastest ökoinspiratsioonini
Rahumäe põhikooli, Arte Gümnaasiumi ja Eesti Ameerika Ärikolledži lõpetanud Agnes Kukk on ROKi paberitega jalgrattatreener, Arcticu spinningu-treener ning koolitub ka toitumisspetsialistiks. Tal on perefirma Spordipartner Trading, millele kuuluvas Pääsküla jalgrattapoes tegeleb naine kõigega peale remondi. Müüb-ostab ja nõustab sporditoitude alal – ning kujundab isikupäraseid jalgratturi-riideid.
„Muidugi sain nime filmi järgi – vennal jäi väga napilt Gabrieliks saamata. Oma 12aastase poja Chrisi sünniga sain teada, et beebiga sünnib tõepoolest nimi ja selle vägi kaasa,“ teab jalgratta-Agnes. „Mina tahan olla loominguline, mitte raamides. Nii mässumeelne nagu legendaarne tegelanna ma pole – pigem väga kindlameelne. Ja suur suhtleja – mulle meeldib inimeste lugusid kuulata. Lapsest saadik. Kuulasin ja õppisin juba väiksena täiskasvanud inimesi. Ja tean, et üle kõige on maailmal vaja… rahu ja tasakaalu, millest tulenevalt õnnelikud inimesed moodustavad eluterve ühiskonna.“
Filmi järgi pandi isa soovil nimi ka Agnes Lainele, kes nõustab ning müüb Almer Jansu kaupluses Jansuki kristalle ja toidulisandeid, tegutseb Koralliklubis ning õpib anatoomiat, patoloogiat ja tegeleb Ingelliku Reiki, Osho tasakaalustava massaažiga – www.teraapiad.ee – ning teab: „Minu selle elu peamine eesmärk ja ülesanne on uurida, mida tähendab vabadus ning selle seotus vaimse ja füüsilise tervisega. Sain hariduse EBSis avalikku haldust õppides – ning kasutan seda nii osaühingus Terviklik Areng kui oma FB-leheküljel Minu Vägi. Seal jagan oma uuemaid äratundmisele jõudmisi, mille saavutamiseks elu pidevaid õppetunde tekitab. Olen aastate jooksul mõtestanud oma väestumise protsessi ja proovinud västumist kaardistada. Kõigepealt ei saa me aru, et toetume teistele – teised on süüdi, sina oled õnnetu ohvri mentaliteedis ning abitu. Õnnetused ja probleemid panevad mõtlema, teadlikkus hakkab tekkima eneseabiraamatute ja enda kasvamise tulemusel. Adume, mida tähendab oma väe tunnistamine ja oma väesse astumine. Ja oskamegi ennast jälgida, enda käitumist ja isiksusomadusi analüüsida ja lahti mõtestada, et kõik minu enda tegude ja mõtete tagajärg.
Järgneb soov abitusest välja astuda, lakkame kartmast olla mittepiisav, kaob hirm eluenergia vähesuse e. surma ees, aga ka oma suure väe ees. Vot just esined, korraldad üritusi, lähed näitlemise kursustele, astud julgelt silmitsi oma rõhujatega, sest neid tegevusi kardad kõige enam. Hakkad ise oma elu juhtima ja paremaks muutma. Oled oma väes. Ükskõik kui väike või suur – kasvõi hiigelsuur! – su eemärk on, sa tead, et suudad selle saavutada kas üksi või koos teistega!“
Mõtlejate klubi ja religioossed ilmutused
Ökokogukondade aktivist Agnes Liiv-Kallit omakorda peab oma kodus teisipäevaõhtuti Mõtlejate klubi ning sündis enne filmi: „Mina sain nime raamatust, mida isa oli lugenud. Hiljem ei lugenud ta üldse, ema ei lubanud, sest raamatud mõjutavad vaba mõtteilma! Mina hakkasin pärast 30.eluaastat hullunult lugema – seitse aastat ööd ja päevad. Ning nende isemoodi nunna-aastate abil sain teada, et olen loomuselt treener. Eelkõige huvitab mind, kuidas minna tagasi lapsepõlve, mil kõik kohatud püüdsid õpetada seda, mida toona mõista ei suutnud. Kõik hakkab sel rännakul järjest meelde tulema – kuupäevade ja ilmaoludeni. Nii saad lapsepõlvest sinna kinni jäänud energia tagasi, kui sul mingil hetkel vaakum tekib.
Olen aru saanud, et kõrgem mina teadis juba kooli ajal, et seal pole mõistlik käia rohkem kui hädapärast vaja – katki võib minna. Pärast raamatulugemise-eraklust ei läinud ma enam tööle, kus oma vaba mõistuse ära peab andma. Tegin hoopis tehases kümme aastat kätega tööd ning nüüd töötan kodus koos mehega inimeste tervise ja vaimu heaks – meil on 4000 treenitavat.
Kirjutan ja räägin inimesi tervendavaid lugusid, teen fotoreportaaže ning õpetan inimesi fotoseeriate vaatamise kaudu. Elan vabalt mööda Eestimaad – igal pool mõne aasta – ega põgene siit, nii erinevate rütmide ja energiatega maalt iialgi!“
Preestritar Agnes Böning-Pulk on ristitud filmi järgi oma õe poolt ning on õnnelik, et ka ema Teresa päris nimi oli Agnes. Ka temal avaldusid vaimulikud huvid väga noorena ning õiglustunne ja julgus on ta õnneks kokku viinud ka mehega, kes julgeb teistest erineda. Pärast emapuhkust on Agnes kasupere PRIDE-programmi koolitaja, lastevastase vägivalla ennetuse CAP koolitaja ning projektijuht.
„Minu viimane ametlik töökoht oli Jaan Kolbergi dokfilmi „Kaks päeva augustis“ produtsent ning nüüd õpin ärijuhtimisele katteks teoloogiat. Järgmine haridus saab olema andragoogika, elukestev õpe. Kord, kui Pärnus tuli bussi väga purjus ja ropendav mehike, palvetasin tema eest mõttes. Ta kinnitas äkki kainenedes pilgu minule ja hüüdis: Püha Brigita on ennast minule ilmutanud! Pisut õudne – ja väga naljakas.
Immanueli Baptistikogudese pühapäevakooli sattusin muide siis, kui mu vend lõi seadust rikkudes pereelu sassi. Pärast seda olen mina teinud kõik valikud koos Jumalaga ning mind on paljust halvast hoitud. Tunnen iga päevaga sügavamalt, kui väga Jeesus mind armastab – kusjuures igaühte meist armastab Jumal unikaalselt. Ta näeb meis isiksusi, oskab meile õnnestavalt läheneda, julgustada.
Üle kõige on maailmal vaja armastust. Mitte seda devalveerunud armumist ega sugukirge. Tõeline Armastus peab olema valmis armastatu nimel kannatama, mitte ise armastuse saamise nimel teistele kannatusi põhjustama. Ja sellepärast ongi maailmal vaja kogeda Jumala armastust. Ainult Jeesus saab meid jälle üles tõsta, kui oleme murdumise lähedal… Ja naerma ajada. Kasvõi selle üle, et olin oma esimese rasedusega Võru haiglas arvel 80aastase siitilmast lahkunud naisena. Minu abikaasa vanaema oli ka Agnes – ja üks tema õde oli Astrid, nagu minulgi! Agneste erinevus selgus siis, kui protseduurideks oli vaja haigekassat, aga siit-ilmast-lahkunutel seda pole. Siin-ilmas-rändajate parim omadus aga tundub olevat vapper julgus.“
Igaüks oma raamatuid väärt
Agnes Tambet-Prii tuli ilmale varsti pärast filmi ning kehastab numeroloogia järgi tüüpilist Ühte: „Vabad valikud, otsekohesus ja sihikindlus, trots piiratuse vastu ning mässumeel despootia vastu – ja see kõik on minu elus juhindunud meie suguvõsa tugevatest esiemadest. Käisin Pärnu Ülejõe gümnaasiumi muusika eriklassis ning kasvasin pigem teatrikülastuste ja kontsertide-laulupidude kui klaveridrilli mäluvoogudes. Töötasin 13.eluaastast alates õpilasmalevas, sest mu vanemad pidasid vajalikuks, et lapsed saaksid teada, kuidas leib lauale tuleb – ausa ja raske tööga.
Et oskaksin ametit valida, kappasin uudishimulikult läbi kõigi võimalike ringide ja stuudiote – laul ja tants, keeled ja kirjandus, rahvamuusika ja idamaised võitluskunstid, orienteerumine ja korvpall, reporterite kool ja olümpiaadid. Nägin Stralendorfi sõpruskooli külastades ära Saksamaa sotsialismuse viimased korinad ning katsime 1990.aastal sõpradega kooli sööklas vabariigiaastapäeva piduliku laua õpetajate vaikival nõusolekul – aitäh neile!“
Meie kõigi eludest saaks kirjutada riiulitäie väärtkirjandust. Ja üsna kindlasti saaks tervikliku läbilõike Eestimaa elust ka teiste nimede väes kulgevatest naistest. Agnes aga meenutab nostalgiliselt, kui odavad olid nõukogude ajal raamatud ja perioodika: nende perre olid tellitud pea kõik ajalehed ja ajakirjad ning postiljon pidi kümneid väljaandeid kõigi Eesti perede postkastidesse tassima… Peenraha eest.
Kahes kõrgkoolis turismi ja ärijuhtimist õppinud Agnes on viimasel seitsmel aastal vabatahtlikuna ka mittetulundusühingut vedades kogenud rohkem kurbust ja nuttu, kaotust ja viha kui tahtnuks – ent on kindel, et just nüüd – juba jaanuaris kohe – algab tema elus uus ajajärk.
„Pärast kolme aastat Soomes haridusministeeriumi saadetud noorsootöö-õpilasena olen olnud turismitöötaja ning pärast täielikku kannapööret olen nüüd ühe kohaliku suurima tööandja müügiosakonnas – see on rahvusvaheline tootmisettevõte. Ning ma usun, et tubli töö eest pälvin peagi aja, mil pääsen seni nägemata unistustepaikadesse Himaalajast Islandini – et neist reisidest lapselastele raamat kirjutada,“ unistab Agnes. „Üle kõige on maailmal vaja rahu ja vaikust. Igas mõttes. Kogu ustest-akendest sissepressif infomüra, linnadesse asfaldi peale tiheli-vaheli elama maandumine on põhjustanud kõikehaarava võõrandumise ja tegelikkuse tajumise nihked. Mis on päriselt oluline? Pere, tervis, puhas loodus ja tasakaal kogukonna kõigil tasanditel – ning inimeste ja teiste loomade vahel. Armastagem seda ilusat elu, mis meil on – seda on magusalt valus elada ja lasta ka teistel elada, teades – aeg antud koguda, aeg antud jagada… Edasi läheb kõik aina paremaks!“