Eestlased ja venelased – meie ja nemad?
Segaverelised uue Eesti inimesed, rahunege!
Ivo Känd
Eestlased ja venelased, velled, kas me oleme omavahel tülis?
Kui üks tuleb teise juurde ja ütleb: „Lepime ära – joome koos pudeli viina ning „rebjata, davaitje žitj družno“! – siis see tähendab, et on tüli. Kui on vaja leppida, tekib intellektuaalne uitmõte: pole meile vaja veel mingit pseudo-paralleel-demokraatiat. Olemasoleva olematusegagi on tegemist niigi.
Ühtlasi pole pea ainsatki puhastverd eestlast ega venelast – oleme kokku segatud saksa-taani-rootsi-mongoli-slaavi pluss uuemal ajal ka värvilisematest veredest. Segaverelistel on aeg õppida ühte hoidma.
Meie ja nemad
Keerulisi probleeme ei saa lahendada kampaania ega mõttetalgute korras. Seda enam, et mitte-eestlased ei tea talgute olemust ega tähendustki. Samal ajal, kui meie rahvale on omane suurteks töödeks kogukond kokku tuua ning ühiselt hooneid ja puhtust luua, metsa ja maad korrastada, aidatakse mujal üksteist nii palju kui vajalik, ent nii vähe kui võimalik.
Kui Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar oma mujal elatud ja jäädvustatud aastate sarja Siberis vissarionlaste juures alustasid, anti neile küll majakene ja maalapp, ent maja kodustama, maad harima ja kristliku küla ühislaudas lehma lüpsma neid ei õpetatud. Samuti ei abistatud talgute korras järje peale ei Siberisse küüditatuid ega paadipõgenikke. Ellu jääda aidati – eluga mujal edasi või Eestisse tagasi tuli ise pääseda.
Osa venekeelsest elanikkonnast on solvunud. Me ei tohi enam vastandada „meie ja nemad – eestlased ja venelased“. Küll aga saame käsitleda ja aidata inimesi, kellel on oma identiteedi tuvastamisega raskusi. Need inimesed on oma identiteedist ja kodustest juurtest ilma jäänud nõukogude okupatsioonivõimu inimvaenuliku rahvustega manipuleerimise tõttu.
Need rahvad ise ei tunne end venelastena, vaid vene keelt kõnelevate segaverelistena. See on piisav tõestus sellest, et küsimus tuleb päevakorras hoida ja lausa nõuda, et riik selle lahendaks ilma surve, sunni ja solvanguteta. Nagunii ei tea meie poolteisest miljonist kodanikust või külalisest ülisuur osa, milline on tegelik Eesti ja kumb on nende kodumaa. Ollakse segaduses ega tunta siinse põlisrahva väärtusi. Rändrotte – on selline väljend kunagise bändi In Spe laulust Alo Mattiiseni ja Olavi Kõrre koostöö aegadest – ei kodustata kampaania korras ühekordse ja paratamatult vägivaldse sunniga.
Isamaatu rahvamassi ränne on pärit Tšingis Khaani aegadest. Mongoli-tatari vägevad geenid voolasid üle russide, segasid vered ja lõpeks tapsid tsaaripere. Tekkis arvutu hulk jõulisi mitte-päris-venelasi, keda on olnud lihtne tõsta sinna, kuhu parasjagu vaja. Kirde-Eestisse kaevandama või Kiievit-Odessat pihustama, vahet pole. Peaasi, et on korter, naine, autopann ja pudel ning elu on lill.
Teenekas maavanem-koolijuht Tõnis Blank meenutab, et näitlejatar Aino Talvi nimetas sedalaadi ringimullitavat massi supivahuks. Samas on nende inimeste seas, kes on tulnud Kasahstanist ja Tatarstanist teadlikumaid patrioote kui eestlased ise ongi. Sillamäe Ksenija oma hariduspürgimuste ja sotsiaaltööga ning Lääne-Virumaa Nadežda oma aatelisusega teeb võluva aktsendiga eesti keeles oma sihtgrupiga ära kordades tegelikuma töö kui mõni minister või kaval küünetehnik.
Nomaadide integreerimine on pikaajaline demokraatia kool ja kultuurijuurimise protsess, mitte „Teeme ära!“ talgud, mil üks kord aastas teeservad-kiigeplatsid korrastatakse. Kuna meie talgutest on välja kasvanud globaalne planeedikoristuse aktsioon, võib loota ka Maarjamaalt algavale rahvaste lepitamise võimekusele.
Maarahva umbusk põhineb sajanditepikkusel kurjal kogemusel. Ei taha me venelasi sunniviisiliselt assimileerida – küll aga nõuame, et nad on meie rahvale ja riigile lojaalsed. Ühest küljest ei tea kirju kaader tegelikust demokraatiast midagi. Teisalt mängib rolli suurrahva põhjendamatu üleolekutunne väikerahvast, härrasrahva troonilt tõukamise meelekibedus ja pahameel.
Harimatu tegelane, kes pole Kiviõlis sündinuna ei Tartus käinud ega Pärnut näinud, meenutab demokraatia teesklemise puhul Friedebert Tuglase novelli „Popi ja Huhuu“ võimu haaranud, peremeheks kostümeerunud ja anarhia käigus maailmalõpu põhjustanud tegelast.
„Mõisad põlevad, saksad surevad…“ – oleme ise olnud samasugused vandaalid-anarhistid, kes on hävitanud baltisaksa parunite rajatud mõisad-kirikud-koolid. Misjärel oleme varemeteks kukutanud ka nõukogude okupatsiooni ajal tänu suurepärastele diplomaatidele – Kraft, Väljas, Toome jt – Moskva rahadega Eestisse rajatud tööstuse ja põllumajanduse. Vaid sanatooriumid-spaad-hotellid on alles.
Meid-segaverelisi varemete tekitajaid lepitaks ühine ajalookäsitlus. Aitab pidevast ajaloo ümber kirjutamisest alates Põhjasõjast, mil rootsi ja vene väed edasi-tagasi üle Eestimaa tallasid ja lisaks maarahva meeste mahatapmisele siia katku tõid. Nii, nagu hävitati karjala-ingeri-siberi rahvad, veeretatakse nüüd Pätsu pead ühtpidi ja kangutatakse Smuuli bareljeefi teistpidi. Vaadake „Siin me oleme!“ filmi uut ja vana versiooni, naerge „Polkovniku lese“ igihalja sõnumi üle ja tulge ometi mõistusele!
Piisab sellest, et võimuhaige marionett-miilits Putini välispoliitiline imperialistlik doktriin kohtleb meid ja muid NSVL „vabariike“ nagu üle käte läinud jõmpsikaid. Venekeelses rahvaste mikstuuris leidub siiski suure südamega intelligentne slaavi geen ka, sellega annab suhestuda.
Kui me järsu eile-oli-vaja stiilis riigikeelsele haridusele üle minemisega vaid suhteid jälle üle kuudi ei keeraks. Eesti- ja venekeelsed noored – nagu ka ukraina sõjapõgenike lapsed – suhtlevad omavahel nagunii inglise keeles. Ärgem jätkem jäiga laamendamisega tarku ja andekaid noori ilma hariduseta – sedasi kasvatame peale terve uue Huhuude põlvkonna.
Ei tunne enam meie oma kultuuri eestikeelsed noored ega hakka peksu-poliitika meetodil sellest midagi teadma ka need venekeelsed uue ajastu inimesed, kes meie puid ja maid veel ei tunne.
Ajalugu ei ole ainult mäletamise, vaid ka unustamise tulemus. Ta ei juhtu ise, teda tuleb luua, esile tuua, jäädvustada ja kujundada. Kuna kohe on 9. mai, mäletame värske vastikusega pronkssõduri monumenti kui Eesti vastu suunatud psühholoogilise mõjutusoperatsiooni keskpunkti, mille juurde tulid punaseid nelke tooma spetsiaalselt siia saadetud noored mehed. Kulla- ja viinapoodide vitriinid kildudeks – „vsjoo naaše!“ – säh teile Aljoša. Ka Narva tanki kasutatakse vastasseisu ankurdamise vahendina.
Meie riigil peab olema veenvalt rahustav kommunikatsiooni-strateegia, mis suunab rahva tähistama samal, nigulapäeval peetavat Euroopa päeva – kõlagu Beethoveni „Ood rõõmule“! Võidusammas tähistagu kooskondlikku ühiselu ja Aljoša kaitsku kalmistuvaikuses kõigis sõdades kõigil pooltel ohverdatud ilusate inimeste hauarahu.
Elitaarsed eestlased
Kui eestlasi kritiseerib mistahes põhjusel keegi vene nimega kaasmaalane, tõttame kohe ennast kaitsma: kui sisserändaja sigidikule miski ei meeldi, siis… Meie siis omakorda enam Tsoi ja Võssotski, Pugatšova ja suures osas venekeelse Paulsi muusikat ei kuula voh!
Hea tuttav Pavel küsis hiljuti: „Kas eestlaste kogukond on mingi elitaarne klubi, kuhu mitte-eestlastel asja pole?“
Lasnamäe Leenale ja Narva Koljale on vaja hinge pugeda – mis ei tähenda, et neile tuleks p…sse pugeda ja lipitseda! – neid tuleb kohelda ausa ja avala respektiga. Nendega tuleb mängida lahtiste kaartidega nii, et Sergei Metlevi, Igor Taro ja Kalev Stoicescu toodetav jõuaks nendeni ja oleks kremli-kontrollitud vene kanalite arvestatav konkurent ja alternatiiv. Domeenid lõpuga .ru võivad ju olla keelatud – iga koolilapski oskab ennast ikka häkkida, kuhu tahab. Nõnda magavadki paljudes muukeelsetes peredes täna ühe teki all eestimeelne naine ja rašistist mees.
Kumbki neist ei viitsi lugeda kallutatud-kinnimakstud meediat, milles tegelikku sõnavabadust mitte kumbaski keeles ei ole. Mis lõimumisest me räägime, kui mujalttulnu pole väärt arvamust avaldama ega kuuldav olema? Lugedes venekeelseid netikommentaare ei leia me ka sealt mitte ülemaailmse rahuriigi ja üksteisemõistmise poole liikumist – pigem trotsi ja viha.
Seni pole Eesti iik siinsele venelasele pakkunud adekvaatset meediat, kus toimuks ühiskondlik keskustelu. Siinolemise süütundest vaevatud Lasnamäe Leena ja Kohtla-Järve Valja räägivad omavahel ilmast, tööst ja vene köögist ning on kalaleti ees eestlastega kohtudes üksmeelel, et me peaksime suutma oma palga eest osta forelli, mitte kassiga koos räime krõbistama. Sellest kirjutamise ja kõnelemise kohta on Leenal-Valjal vähe. Nad on lihtsad head inimesed, kes tahavad kõigest oma peret toita ja õnnelikud olla. Kusjuures nad-segaverelised ei tea, milles nad eestlaste-segavereliste silmis süüdi on.
Venekeelne patrioot
Meil on Eestis sündinud venekeelsed, kes riigikeelt ei mõika. On siia saabunud, kes omandavad kohaliku keele poole aastaga. Paugust riigikeelsele kooliharidusele üleminek sunnib vene õpetajad vene õpilastele kõiki õppeaineid eesti keeles õpetama ning poes pursivad venepõhised müüjad-ostjad omavahel „kuratõde“ kehtestatud kohustuslikku kohalikku.
Kes oleks ideaalne slaavlane? Kas Narvas elav integreerunud Vova, kes räägib kenasti eesti keelt, kuid kiidab Venemaa püüdlusi – või Annelinna Anna, kes eesti keelt ei räägi, kuid on tubli teenistuja ning Eestimaa patrioot? Põhimõtteliselt huvitab mõlemat, et inimväärne töö tooks leiva lauale. Mõlemad on seda meelt, et eesti keelt tuleb hakata õpetama lasteaias, alg- ja hiljemalt põhikoolis. Gümnaasiumis korraga kallale tulev riigikeel on hirmutav ja haridusest ilma jättev.
Kes saab, palkab eraõpetaja – kes leiab koha, viib lapsed keelekümbluse laagrisse, millesugused toimuvad sel suvel nt Raplamaal kirjanik-õpetaja Kati Murutari kodus Südamesalus, kus lauldakse-tantsitakse-maalitakse eesti keeles – igal nädalal.
Eestlastest teravamaltki tunnetavad siinsed slaavlased – pidetud ja teretulematud – Ukraina sõjapõgenike maalelubamist ja poputamist. Kusjuures ühe väikelinna postkontoris tõdes pagulastest vanapaar, et nõukogude tööstuskultuuritus oli Donbassi sedavõrd saastanud ja laastanud, et elamiskõlbmatust keskkonnast sõja jalust põgenemine oli paradoksaalne kergendus.
Kuidas aga motiveerida mõlemat poolt lõimuma, kui lisandunud kolmas, Ukrainast põgenenud osapool kätkeb lisaks naistele-lastele ka surmakartlikke täismehi ning ennast ukrainlasteks ostnud kremloide?
Ühtlasi ei vii ükski Hariduskopter ega muu programm Ida-Virumaale elama nt 100 puuduvat kooliõpetajat, kellele lubatakse topeltpalka ja tasuta kodu päriseks. Eestlased ei taha Kirde-Eestisse. Ega nad kõik ka Tallinnas vm suuremas linnas tahaks elada, ent koolide sulgudes on lihtsam laste hariduse ja harrastuste nimel minna – töökohti ju külades nagunii pole. Moodulmajakesed, millest piisaks ökonoomseks külakooliks, nööbitakse hoopis suurlinna kombinaatkoolide külge. Kasvatame rõõmsate ja roosapõsiste noorte asemel katkise põlvkonna, kes räägib omavahelgi inglise keeles ega tunne varsti vähimatki huvi, mis on kodaniku tunnusena olulisem – keeleoskus või eestimeelsus. Mitmed mõtlevad noored, kelle pilk mõnel hetkel siiski telefonist ka välja tõuseb, kehitavad muide õlgu: kui Kanada on kahe riigikeelega, mis siis sellest, et eesti on kolmekeelne kääbik. Jõulise vene ja veel jõulisema inglise keele kõrval on maakeel nagu väike nunnu suveniir.
Küpsemas eas põlvkondade ühtehoidmiseks on tähtis toetada venekeelset eestimeelsust ning pöörata tähelepanu nii keelekeskkonna kujundamisele kui toetada Murutari-suguseid piirkondlikke entusiaste. Ida-Virumaa taaseestistamine on utoopia, emotsionaalne tõrge vene keele vastu läheb sõja lõppedes siiski ilmselt üle. Küll aga pöördub töökaotuse tõttu hätta jäänud venekeelsete inimeste vimm kindlalt ja kiiresti riigi vastu – seda enam, et eestlased ise pole samuti rahul uue Riigikogu ja valitsusega, keda valides nad tagamaid ja taustfakte ei teadnud.
Etteheited muulastele on siinkohal sama arulagedad kui võõralt inimeselt küsimine: miks sa mind ei armasta? Vägisi armsaks ei saa – eriti kui Narvast kaugemat Eestit ega rahvast ei tunne. Slaavlane armastab ja vihkab hoopis ägedamalt kui ugri udupea. Tšingis Khaani lapsed elavad kõike väljapoole, neis on meile tundmatut kirge ning nad näitavad oma tahet ja temperamenti massiivselt ja reeglipäraselt. Teisiti poleks nad läbi taiga ja tundrate meie maale ju jõudnudki.
Tõenäoliselt on sõjajärgne Russia võrreldamatult väiksem ja nõrgem kui -eelne. Meil siin tuleb mõlema osapoole õeluse tiibu kärpida siiski. Meie-ja-nemad ajad on möödas. Eestlaste ja venelaste rahumeelne edenemine on oluline ka sellepärast, et vastasel korral hääbub Eesti riik vaikselt, aga kindlalt. Noored eestlased lähevad isamaalt minema ja nende asemel asustavad nii linnad kui külad… mõned teised inimesed. Olgem üksteise jaoks, mitte kiuste – moodustagem MEIE.