02. mai 2012
Elina Aro: areng algab oma nõrkuste tunnistamisest
Mõni inimene saadetakse kõrgemate jõudude poolt meile selleks, et ta meenutaks, näitaks ja õpetaks meile armastust ja austust oma maa ja rahva vastu. Üks selline kingitus on meistergiid-ajaloolane-teoloog-politoloog-ajakirjanik-hobutreener-ettevõtja Elina Aro-Ojapelto (50).
„Olin enne Eestisse jõudmist elanud ja töötanud 35 aasta jooksul 17 riigis. Sellepärast oskas mu süda Tartus esimesel reisil autost välja astudes kohe ära tunda, et olen koju jõudnud,“ naeratab Elina oma eriliselt siirast naeratust, mis on otsekui teistest dimensioonidest pärit. „Üle kõige naudin ma Eesti teadlaste-haritlaste-intellektuaalide-loojate-lihtsate inimeste erilist hingelist arukust ja südametarkust, mida ükski kõrgkool ei õpeta ja mis on ladusama ajalooga riikides kahjuks kaduma läinud. Ühed parimad hetked mu päevades on sünergeetilised kohtumised selliste suurvaimudega nagu näiteks professorid Rein Veidemann ja Juhan Maiste – iga kord saan neilt midagi uut teada ja nad ütlevad välja midagi väga olulist, millest hakkavad hargnema uued seosed ja mõistmised ning tärkab üha uus ja uus uudishimu.“
Kes sa oled, kustkohast tuled?
Elina on Karjala-juurtega naine. Tema esivanemad olid edukad tekstiilitööstuse ettevõtjad. Nii pärandusena saadud kui oma intensiivse ettevõtmise tulemusena hangitud varandus põles ühel saatuslikul päeval tuhaks – umbes 37 miljoni soome marga väärtuses. Mida tundis Elina sel puhul? Kergendust.
„Ma olin vaba! Polnud enam kohustatud vanemate rada kõndima ega olnud enam ka sunnismaine. Võisin minna ja proovida, õppida ja kogeda,“ on Elina paradoksaalselt tänulik. „Praegu elan Karlova mõisas, mille perenaiseks on Terje Villems. Olen õnnelik, et võin mõisas elada ja rahul, et jumala pärast ei seda ega midagi muud ei oma. See omamise kirest üle kasvamine on inimese arenguteel üks äärmiselt oluline samm. Olulisim teekond südamerikkuseni. Tänase nägemuse järgi minu arvates see, kes vahetab hingetarkuse omamise vastu, kaotab väga palju.“
Elina on tegutsenud nii tekstiili alal kui hotelli mänedžerina, omanud restorani ja töötanud ajakirjanikuna, praktiseerinud hobuste treenerina ja olnud kunstimüüja, aidanud kunstnikke nende töös: turundada, kujundada mainet ja majandust. Pärast nö vabadust on ta teinud palju vabatahtlikku tööd ja nüüd viimased aastad tegutsenud giidina ja olnud pühendunud giidimisega seotule.
Ta on õppinud ajalugu ja politoloogiat, kommunikatsiooni ja ortodoksi-teoloogiat. Nende 35 aasta jooksul, mil ta elas teistes riikides, on tema põhimõte olnud õppida kohalikku keelt. Seetõttu ei taha ta kuulda sellest, et näiteks venekeelne rahvastiku osa peaks siin õppima mingis muus kui kohalikus, eesti keeles. Sai tema õpitud nii kreeka kui rootsi keelt, saavad siin sündinud ja kasvanud vene rahvuse esindajad hoopiski.
„Eestisse tulin 1995. aastal. Tundsin end siin nii koduselt, et otsustasin Tartusse kolida. Mu toonane elukaaslane polnud sellega nõus, mina valisin Tartu ja Eestimaa ja nii me läksimegi lahku. Aastast 2003 olen atesteeritud giid ja meistergiid aastast 2009. Olen suur Tartu patrioot,“ naeratab Elina. „Olen teinud mõned Eestit tutvustavad filmid – põhimõttel, mille omandasin Kreekas – läbi inimese. Õppisin seal ühelt väga targalt giidilt, et maid ja nähtusi saab kõige paremini avada läbi inimese. Minu praegused giidina tegutsemise paigad on Tallinn, Rocca al Mare, Tartu, Tartumaa, Narva, Paide, Järvamaa, Viljandi, Viljandimaa, Valga, Valgamaa – ja Lahti Soomes. Sooviksin oma piirkondade hulka kindlasti lisada ka Raplamaa, kuna seal on olulisi vaatamisväärsusi ja mõisaid, mis on minu suur armastus. Ent kahjuks ei ole seal veel toimunud giidide atesteerimist.
Hiljuti sain endale ka teise perekonnanime – Ojapelto – sest ma läksin mullu sügisel (2010) mehele. Leidsin, et 50-aastasena on väga õige aeg abielluda – ja mind laulatati soome õhuväe pensionil oleva sõduri ja varem õigeusu preestriks olnud mehega. Selle õnne ainus väike varjukülg on, et ma olen hakanud eesti keelt jälle aktsendiga rääkima.“
Armastus hingetarkuse vastu
Elina arvab, et siinne karm ajalugu koos kõigi okupatsioonide, ebaõigluse ja pideva kõigest ilma jäämise või olemisega on paradoksaalsel kombel mõjunud Eestile positiivselt.Ühtaegu nii kõrvalt kui seest meie rahvast jälgides ja analüüsides on Elina arusaamisele jõudnud, et mitte milletagi elatud sajandid, mil õpiti omavahel kokku hoidma ja läbi lillede väljenduma, on muutnud meie inimesed hingetargaks. Elina armastab seda hingetarkust ja südamearukust ja väidab, et paljudel rahvastel on sellest vajaka, sest ajalugu on muutnud osa rahvastest mugavaks.
„Samas ma näen, et see hingetarkus on ohus. Praegu veel on eestlastes rohkesti väärikat peremehelikkust – rahvas, kes pole sajandeid midagi omanud, oskab suhtuda vägagi peremehelikult. Paraku tõstab üha ohtlikumalt pead omamiskirg,“ hoiatab meie rahvast südamest armastav soomlanna. „Eks see omamiskirg ole ka mõistetav. Muiste kuulus kõik mõisnikele, pärisorjadel polnud midagi. Oma riigi saamise ajal töötasid vaprad eestlased lõpuks ka endile toekad varandused välja – ja siis võeti taas kõik ära. Nii on juurdunud hirm jälle kõigest ilma jääda.
Võin oma kogemusest kinnitada – tänu kogu vara kaotamisele tean, kui oluline on OLLA, mitte omada. Tegelik olemine ja enesekindlus välistaksid ka praeguse äärmusest äärmusse laperdamise, mis siinsele rahvale paraku samuti liiga omane on. Sageli kohtab kas ala- või üleväärsust – kes on puhevil kukk sõnnikuhunniku otsas, kes kössitab nurgas, mis nüüd mina – kuldset keskteed ei taha tekkida. Kusjuures põhjust pole – olen sageli näinud kasvõi mõnd andekat-sisukat lektorit hädaldamas, mis-nüüd-mina – ja seejuures peab hiilgava loengu, mille eest tasu ei söanda küsida.
Sedalaadi mõtteid arendame koos sünergeetilise sõpruskonnaga. Soovitaksin kõigile inimestele enda jaoks sellise kontrollgrupi luua, kellega arutledes pole kaks pluss kaks neli, vaid palju enam ning tekivad täiesti uued ideed. Minu ametis on äärmiselt oluline ühildada faktiteadmised, mis nõuab suurt lugemust; keelte oskus, mis tagab selle, et sinu klient või suhtlemispartner mõistaks sind nii, nagu väljenduda tahad; ja semiootiline tunnetus, mis avab ja laeb taustad ja tagamaad. Niimoodi saamegi kokku mitmekihiliselt toimiva rollitunnetuse.“
Eetilised rollimängud
See ei ole mingi nali ega poos, et Elina kannab giiditööd tehes – ehk giiditades, nagu ta lühidalt väljendub – keskaegseid suurepärasest kangast kostüüme, ajastutruid ehteid ja palvehelmeid. Emand Aro lihtsalt teeb kõik endast oleneva, et saavutada maksimaalne tunnetus ja sügavus.
„Paljud turistid on Tartus napi kolm tundi – ja Eestis tervikuna vaid paar päeva. See tähendab, et nendesse hetkedesse tuleb pühendudes koondada kogu teave ja taju. Kui giid on pealiskaudne ja nipsakas või häirivalt vähese artistlikkusega, juhtub kergesti, et ka kõik ülejäänu enam ei meeldi – ei ekskursioon, ööbimine ega toit ning sõpradele-tuttavatele soovitatakse mitte mingil juhul sellisesse kohta oma raha kulutama sõita,“ demonstreerib Elina äärmiselt õhulist ja elegantset vägisõnade kasutamise kunsti ja lustakat artistlikkust ka temperamentse vestluspartnerina.
„Kuigi mul on mitu kõrgharidust ja pikk kogemus meistergiidina, teen tänini videotreeninguid – lasen oma etteasteid filmida, et ennast analüüsida ja vigu parandada.
Oma vigu tuleb tunnistada – sellest algab nendest välja kasvamine. Kord Ülenurmes muuseumis ütlesin väga esinduslikule grupile midagi sellist, mille kohta soomlased kasutavad väljendit – konn tuli suust välja. Pärast tunnistasin oma viga, vabandasin grupi, teema ja iseenese ees – ja sain sellest nõrkusest vabaks. Klientide küsimuste puhul peab söandama ka tunnistada, kui ei oska mõnele küsimusele vastata. Saab ju küsija kontaktid võtta, vastused välja selgitada, huvilisele saata – ja olla tänulik, et ka mina sain giidina midagi uut ja olulist teada.
Siin Eestis peaksid paljud giidid – ja üldse tööinimesed – omandama töörõõmu tundmise kunsti. Liiga palju on näiteks lauljaid-tantsijaid, kellega koostööd püüan teha, kes aga kooserdavad kaeblikult kohale – okei, ma siis laulan selle laulu ära, kui sa nii väga tahad. Praegu on veel liiga vähe avatud, õnnelikke ja elujõust pakatavaid esinejaid nagu seda on näiteks setud.
Eestis puutub suhtumine “I proudly present“.
Elina püüab teha kõik endast oleneva, et meie turult kaoksid isetegevuslastest giidid, kes ei vaevu eksameid sooritama, taotlema kohalikku atesteerimist, ei saa väärilist töötasu küsida, ei tea paljut olulist – ja seega osutuvad ebaeetilisteks turusolkijateks. Et kutsetunnistuse ja –eetikata taidlejad ei teeks sama, mida salakütid jahimeeste mundriauga. Tema nägemuse järgi pole klient, kohalik omavalitsus ega riik sellist teenust väärt.
„Mäletan, kuidas üks Saaremaa atesteeritud giid hakkas nutma, kui palkasin ta oma grupi juurde alltöövõtjaks, sest endal mul Kuressaare litsentsi veel pole – maksime talle lisaks tööle ka transpordi ning sõiduaja eest – ja selgus, et töötasu oli poole suurem kui ta tavaliselt küsida söandas ning sõiduraha poldud talle kunagi makstud,“ meenutab Elina.
Mõisad ja tori hobused
Nii mõisad kui hobused – just tori tõugu hobused – on Elina sügav armastus. Mõisate aeg on tema hingelaadile sobivaim ajastu. Sellest annab tunnistust ka tema eruditsioon mõisate alal ning ka tema elukohaks on 1793. aastal rajatud ja varaklassitsismist ümberehitatud neogooti stiilis (loeatkse ka esimeseks neogootistiilis mõisa härrastemajaks Eestis) Karlova mõis, mis sai 2007. aastal kauneima kodu tiitli. Mõis on Elina jaoks sobivaim elamispaik.
„Kujutate ette küll, kui palju raha vajab mistahes mõisa restaureerimine – kui ainuüksi konserveeriminegi on pööraselt kallis ning eeldab tohutult teadmisi ja stiilitunnet. Mida rohkem mõisaid päästetakse, seda rikkam on meie rahvas, maastik ja kultuur tervikuna,“ arvab Elina. „Mina isiklikult tahan toetada ja kaitsta kõike, mis kaduma kipub, ent alahoidmist väärivalt väärtuslik on. Sellepärast tunnen huvi ka koos mõisaproua Terje Villemsiga tori hobuse kaitsemise vastu. On olnud rõõm temaga selles valdkonnas koos töötada. See krahv Bergi aegadel aretatud tõug kipub eesti ja raskeveo hobuse vahel unarusse jääma, ehkki tori hobuse entusiaste on isegi mitme ühenduse jagu. Olen hobustega elu aeg kokku puutunud ja tean, kui olulised teekaaslased, sõbrad, laadijad ja ravijad nad inimestele on.“
Elina ise on meie rahvale mitmekülgne kingitus. Aitab uurida ja talletada seda, mida me ise alati hinnatagi ei oska. Mõtestab ja tõlgendab seda, mis meile ekslikult enesestmõistetav tundub. Serveerib ja vahendab meie maad ja rahvast muule maailmale. Ühendab Eesti ja Soome tunnetuse ja kultuuri ning inimesed omavahel.