25. august 2023
Viaduktid taassündiva Maarjamaa uuteks kogukonnakeskusteks!
Kati Murutar
Õpetaja-talupidaja
Millisest suunast iganes Raplale läheneme, viaduktid on külade ja talude kohale ehitatud ilma, et keegi veenaks vettpidavalt, kellele-mida-miks Rail Balticat pidi kiirvedama hakatakse. Oleme pidevalt ametis langevate wagnerlaste, maskide ja vassimiste ilmsiks tulekuga – seega pihustub mälestus fosforiidisõjast. Naised saunas räägivad: meie fosforiiti Euroopa tühjakskurnatud põldudele ning selle all ladestuvat uraani hakatakse vedama. Saunas on tõde alasti, naised kui elu alal hoidjad teavad, mida kõnelevad.
Nüüd, mil pidevalt meie tagant varastanud tasku-illuminaadid on troonilt kukkumas, leidkem juba ehitatud „triumfikaartele“ arukalt Elu ja inimesi teeniv rakendus. Pärast praegust suurt pauku – sari-sita-lendamine-ventilaatorisse – taassündival Maarjamaal renoveeritakse olemasolev raudtee. Meile on pidevalt jahutud leppetrahvidest, mida hakkame maksma, kui meile mitmete nullide võrra üle jõu feili valmis ei ehita – kusjuures selleks vajalikke maavarasid siin pole ning põhjus hävitada loodus, rabade veesooned ja mitmed sajad kodud, on pehmelt öeldes hämar.
Uus Eesti võib Brüsselile välja pakkuda – kusjuures mitte moonakana mütsi peos hoides, vaid väärikalt: rajame juba ehitatud viaduktide alla innovaatiliselt kogukonnakeskused. See avangardistlik lahend toob linna sunnitud ja petetud inimesed tagasi koju ning on samas hämmastavalt leidlik turistide magnet.
Meil on aega veel…
Minu kodust, Rapla-lähiste Südamesalust misiganes suunda mitte magistraale, vaid külavaheteid-pidi sõites häälestavad kollased plakatid ökoduktide-monstrumite kohta, mida Raplamaa rabadesse rammitakse ning loodust ja veesooni giljotineeritakse, tavateadlikust teravamale ohutundele.
Ühiskonna tugisambad ja edasiviijad – õpetajad ja meedikud – rühivad alamakstutena oma missiooni täita ning pruugivad veel – oo luksust! – inimeste teenimiseks oma autosid. Minu kodunt Kehtnasse inimesi õpetama tuleb feili kohalt korduvalt üle sõita. Selle rongiga ei hakkaks keegi kooli ega missioonile sõitma. Viimane buss Raplast Märjamaa suunal tuleb kell 19, mu tütar lõpetab töö kell 22, kontserdid ja etendused alles seitsmest algavad – ja kõigi koletislike feilide kinni maksmiseks võrklaevatatakse meie suunas auto-maa-misiganes-maksusid.
Kõige alamakstum ja samas rahvuslikult olulisim rahvakiht – õpetajad-meedikud-kaitsjad-külarahvas-lasterikkad-väärikad – on ühinemas võrklaevatatava automaksu vastu. Riigieelarve auke lapitakse kõige haavatavamate arvel. Puusalt tulistades ja ise samal ajal üha uute kuritegudega vahele jäädes.
Riigita ja juhtideta ikaldusetalvele vastu
Tegelikult puudub meie „riigijuhtidel“ KRIISIPROGRAMM – nad on liiga ametis mässimise ja vassimisega. Juunipakase, jaanipõua ning juuli-augusti vihmade tõttu pole meil pooltki tavapärast toitu ega sööta. Õpetajaid ei ole. Ja inimesed lahkuvalt (Eesti)maalt.
Nursipalu polü(a)goonia laiaulatuslik hävitustöö ei ole riigikaitse, vaid kurja karja kutsumine. Feil Balticaga, mis on meie rahval ületamatult kallis, hakatakse Euroopa tühjaks kurnatud põldudele Virumaa fosforiiti vedama.
Nende killer-projektide eest on Maarjamaa kui rüvetatud kristalli tasku-illuminaadid saanud vahvaid summasid, mille eest nad meid nüüd ehitamatajätmise-leppetrahvide ja kollektiivse putiniga hoiatavad.
Ainult kinnimakstud-sõltuvad-suukorvistatud inimesed väidavad, et feil b tuleb. Ei tule. Olemasolev raudteekoridor kaasajastatakse, nagu soovitas liiga hästi informeeritud Hardo Aasmäe, kes selle eest “trepist alla kukkus”.
Praeguse lima-laotamise järel tuleb päevavalgele – sest kõik taustateadjad pole korraga kasti korraldatavad – kuidas feil b köögi tagapool välja nägi ning millised diilid sellega kaasas käisid. See on olnud sellist tüüpi pirukas, millest hästi suurele ringile usinatele süsteemi sulastele, suuremat ja väiksemat sorti poliitikutele igal tasemel alates Toompeast lõpetades valla tasemel tegelastega ning ametnikele/bürokraatidele (omadele/ustavatele) jagub ohtralt nodi. Televiisor on näidanud, et saarel oma talu pidav misjonäär-ajakirjanik hakkab piisava summa eest ajama teiste talude ja mandri südame läbilõikamist õigustavat-ülistavat ila. Oma talu vajab raha, arusaadav.
Hääleõiguslik genosse jutustab, et neile pakuti varianti, et nõusoleku eest saadakse täpne info, kustkohast mis maatükid kokku osta. Sealt oli eelnevalt tehtud ka nii muuseas uuringud näiteks kruusa kaevandamise võimaluste kohta. Kombeks sai nn välismaa mehena osta maaomanikelt vastavad tükid kokku. Nood rõõmustasid, et tuli mingi emotsionaalne nt baltisaksa järeltulijast udupea ja ostis nostalgiast kolmkordse hinnaga „mõttetu“ võsamaatüki. Aga just sealt hakkab jooksma feil b või siis sealt saab tegelikult kaevandada metsikus mahus kruusa ja see on parim lähim koht sellele monstrumile.
Nii pumbati 7 aastat tagasi süütust maatükist välja miljoneid, mis läksid jagamisele kõigi asjaosaliste vahel. Kujutage ette, kui palju neid „tühiseid“ maatükke on olnud kogu trassi ulatuses? Nüüd on aeg ka see sitt ventilaatorisse lennutada.
Enne või pärast pankrotti
Mina kui õpetaja-talupidaja visioneerin õhku ehitatud viaduktidele rakendust ning olen alalhoidliku lasterikka emandana seda meelt, et riiklik pankrott à la Island ning sellele järgnev puhas omariiklik leht on kindlalt etem kui praegune häbi.
Külakoole sulgedes ja töökohti kaotades, metsaveomonstrumitega külateid lõhkudes ja linnades kombinaatkoolide külge mooduleid naelutades on eba-liba-rahvajuhid maskide langemise protsessi pikendanud.
Mõttetult ehitatavad viaduktid jääksid hämmingus möödasõitjaid kollitama. Õnneks on murdepunkt käes. Praeguse paugu järel saavad lollitatud inimesed tagasi maale tulema. Ja siis saab nendest hinge hinda maksnud “triumfikaartest” 21. sajandi praktiline-humoorikas-vajalik kaubamärk. Ehitame maale tagasi tulnud inimestele nende alla kogukonnakeskused. Iga kaarkasvaja on kujundatav veidraks, aga vahvaks arhitektuuriliseks lahenduseks:
kaare all on kool, kultuurikeskus, perearst, teenindajad, vanade- ja orbudekodu, hobud-ponid hingehoidjateks, lambad-kanad-jänesed tarbeks.
„Kanadas on realiseerunud geniaalne idee seenioride kodude ja lastekodude ühendamiseks.
Tulemus ületab kõik ootused!
Vanemad inimesed leidsid armastavad lapselapsed ning orvud tundsid esimest korda, milline on emalik, isalik armastus ja hool. Arstid näevad eakatel kõigi elutähtsate funktsioonide paranemist, silmadest paistab silma suur huvi elu vastu.
Enne lastekoduga ühinemist nägid seeniorid välja pigem muumiate moodi. Algul kaisusolemisest keeldunud, hirmunud, ebakindlad ja kurvad lapsed muutusid tavalisteks lärmakateks ja rõõmsameelseteks lasteks.
Mõned leidsid pere, keda neil kunagi polnud, teised tundsid lapselapsi täis maja soojust.
Ideaalne lahendus nutikatele inimestele, kes mõistavad, et lapsed vajavad armastust ja üksikuid seeniore ning nood tunnevad end armastatuna ja abivalmina. See on suurepärane idee ja seda tuleks edasi arendada,“ rõõmustab Jane Fonda.
Ühtlasi on need maastikuarhitektuurilised muhhahhaad varjendid nii loodusjõudude, kremloidide kui vanakurja enese vastu. Loogiline. Ja saabki nii!
Sedasi uskudes-lootes-armastades on praegusel para-poliit-miiniväljal talutavam üle Kehtna-Põlma uhhuu-õuduka või Hagudi-taguse katastroofikolde sõita. Teeme ülikute sitast saia, millest kokkuvõttes – üllatus-üllatus! – isegi võidame.
Maarjamaad sedasi kägistanud-vägistanud genossesid me varju alla ei võta.
Jätame nad karma kätte – niffniff-naffnaff-nuffnuff, mäletate küll.
Tulge kooli, õpetame tööle!
Riigieelarve lappimiseks saame suurimad summad ülemäärast ametnikearmeed koondades.
Meil on 100 000 ametnikerdist, kes oma olemasolu õigustades juurutavad ja delegeerivad, kontrollivad kontrolle ja tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada.
Kui laseme oma autod luksuseks nimetada, teevad tegeliku töö, oskuste ja elu mõtteta tegelinskid ka meie kahvlist ja peldikupotist maksustatava luksuse. Jälle lootus toolil püsida.
Mis me nende igasuguste oskusteta inimestega teeme?
Ameti õpetame. Jagame nad mööda ilusa isamaa ametikoole ära: kes tahab õppida metsandust, kes kokandust, kes ehitust, kes loomandust või taimendust – sepad ja pottsepad – aga ka praegu puudu olevad sajad õpetajad on väga teretulnud.
Kui vaja, võime kriisiprogrammiga hilinedes ka riigi pankrotti lasta nagu Island ja Kreeka.
Selleks ajaks, kui puhtalt lehelt oma viaduktide all uues väes taas jalule tõuseme, pole õnneks enam ka euroliitu olemas – pole miskit illusoorset kasumit jagada ega selle eest ametnike hierarhiale korraga ja kordamööd peesse pugeda.
Oleme teel loogilise-loodusliku-loomuliku elukorralduse poole – las Maarjamaa olla väike vägev eeskuju. See sitt on tulevaste õite ja viljade väetis, tuleb üha papa Lennartit uskuda.