Aastakümneid ja sajandeid vältav klassikokkutulek muudkui aga kestab. Shakespeare ei kujutanud ette, et mitusada aastat hiljem küsib taani prints endiselt: „Olla või mitte olla?“ Ta ei saa olemata olla, kuna „Hamlet“ püsib teatrite mängukavas ja kooliprogrammi kohustuslikus kirjanduses. Ses ülemaailmses kultuurirongi sõiduplaanis pole oluline, kas vagunisaatja Shakespeare oli tegeliku isikuna üldse olemas.
Taani riigis on miski mäda – seda repliiki kordavad kõigi maade tippnäitlejad. See väide kehtib iga riigi kohta ning iga ambitsioonikas näitleja tahab kehastada toda kõigi aegade dramaatilisimat igihaljast kangelast.
Hamleti, tema ema ehk kahe kuninga vahel jaguneva kuninganna, reeturliku Poloniuse ja tolle tütre Ophelia ning inimlikult heitlike sõprade Rozenkrantzi ja Guildensterni eluline kurblugu aina kordub.
Kaverdamine otsekui kutsub samalaadsed intriigid üha tagasi päriselu lavale. Vennatapp, rikkuse ja naiste jagamine, inetuse läbinägemine ning võimetus midagi põhjani muuta aina seisab püünedel publiku silme ees, kõnekas surnupealuu käes, kuulajaks mõrvatud isa vaim ja hauakaevaja.
Eesti mõtte- ja näiteloo värvikaim Hamlet on olnud nooruke Merle Jääger. Punkar-poeet, kes teenis oma tütre Ode kasvatamiseks Vanemuise teatri kõrvalt lisaraha striptiisitarina Püssirohu keldris.
Merca õpetas pungitsad Estonia teatri kõrval Tammsaare monumendi kõrval istuma ning oma suurust ja väiksust mõõtma. Kasvas suurilmadaame ja pahasid tüdrukuid kehastades – nägu ju selline riukaline – setu lauluemaks. Kirjutab luuletusi veendunult kirjapildiga „yxk6ik qui hiis l2x – qunagi on raiesmiqul uus mec“.
Rain Rannu mälestatud ja Valdur Mikita mäletatud lingvistiline mets kasvab peale võidu Martin Alguse vihutavate stsenaariumitega. Filme ja teleseriaale on 2022. aastaks kogunenud vihtude ja vihtade kaupa. Nii „Jahihooaega“ kui „Klassikokkutulekute“ jada on produktsioonifirma Kassikuld turvaliselt koostanud suurematel turgudel juba äraproovitud formaate järgides. Oleme liiga väikesed ja ilusad, et finantsiliselt riskida millegi täiesti uue proovimisega omal nahal ja rahal.
Paradoks: järjest uue viiruste vaktsiine proovides kasutatakse meid endid loomkatseteks – vaatemängud ostetakse sisse lolli- ja turukindlate poolfabrikaatidena.
Näitlejaks õpetatud kirjanik Martin Algus lisab ülimalt kujundliku eesti keele ja viimase vindini põhja keeratud huumorimeele ning lõputu klassikokkutulek muudkui kestab.
Vaimlejad ja gruupid, viljatus ja muud meesteosakonna siseasjad, padjaklubis ja keskeakriisis toimuv ning naabriplika peal testitu üha rullub. Samad näitlejad kui maarjamaine tegijate kataloog ja portfoolio kinnistuvad rahvuslikku teadvusse ja koorekihti.
Väikesearvulise suurrahva seas valitseb alalise klassikokkutuleku mentaliteet: nii lihtne on tuntuks saada ja samas ka äraolnud eluetappide mustritesse kinni jääda. Hüppava nõela sündroom on klasshaaval taaskasutatava töövihiku ülesanne. Samasse jõkke kaks korda astuda ei saa, ent klassikokkutulekul – loe: interneti otsingumootorite meelevallas – koheldakse sind igavesti 20 või 60 aasta tagusena.
Meie koorekihti, kes koguneb presidendi või mõne mulgi moguli ja ontika oligarhi vastuvõtule, oleks nii lihtne ühe korraga taevasse saata. Kogu tabor korraga. Seitse ühe hoobiga: poliitika, äri, religiooni, kultuuri, loovalade, teaduse ja vägede valitsejate kõige kõigemad korraga ühes kohas.
Menuki „Mina olin siin“ autor Sass Henno kirjeldab oma romaanis olukorda ühes teises kohas. Teismelise teekond türmi, millest Urmas Uriel Sõõrumaa nüüd kultuurikeskuse ehitab. Musta ja valge hundi olemuse ja erinevuse liigagi lähi- ja süvavaatluse eest kinni istunud mees on oma sõna ja väe nüüd pühendanud perevägivalla ning laste ja noorte väärkohtlemise paljastamisele.
Kuningas on alasti, sest sõnaväe valdajad teenivad tõde. Klassikokkutuleku kodune risti-rästi seotus annab turvalise tõusu inspiratsiooni, kui temast ei sõlmu liigne seotus mineviku või mammonaga.
„Vabadus on tunnetatud paratamatus,“ väitis Karl Marx. Tema töösturist sõbrale Engelsile meeldis see, võttis endale. Tänase türanni eelne tunane pisike Lenin nägi, et see hea oli ning pani omakorda saksa filosoofide parimad palad pihta. Marksismi-leninismi ringmängus tiirlevad Hamletid ja pöörlevad oma kannatustes Goethe noored Wertherid, kes ei saa mitte kunagi vanadeks tarkadeks meesteks, kuna klassikokkutulekul püsitakse noorte vihaste meeste eas.