04. mai 2016
Hannes Kaljujärv loob mõistmiseks paralleelmaailma
9.mail Rakvere teatri lavastusega „Must prints“ Pärnusse küpses eas armunud kirjanikku kehastama saabuv näitleja Hannes Kaljujärv ütleb, et püüab iga elatud aastaga üha enam Mõista. Nii ennast kui teisi, nii oma kehastatavaid tegelasi kui inimestevahelisi seoseid, mis kipuvad sageli ära rikkuma suhted ja kulgemise, mis võiks kõrvaliste sekkumisteta olla võrratult õnnelikumad ja valutumad.
„Tegelane, kelle kirjanik sõnas loob, lavastaja lavale või ekraanile kutsub ning näitleja kehastab, jääb iseseisva olendina igaveseks alles. Juba sõna isegi on tohutu jõuga nähtus, mida ei saa tagasi võtta. Mis siis veel rääkida koosloomes ellu kutsutud olenditest,“ arutleb Kaljujärv. „Loome paralleelmaailmasid – ma ei tea täpselt, kus ja millised need on. Aga ma tean, et ei näitleja, kirjanik ega publik ei tohiks nendesse kõrval-reaalsustesse elama kolida. Siinpoolsed inimesed, kellele me kallid oleme, tunnevad sel juhul meist puudust. Armastus kohustab elama siin ja praegu – võimalikult kibestumata, mõistvalt. Ja armastust olen mina 59 aasta jooksul kogenud küll ja veel.“
Inimesed televiisorist
„Teater annab nii näitlejale kui vaatajale võimaluse suhteliselt turvaliselt teistes ilmades ära käia. Ilma millegagi riskimata ja suuri kulutusi tegemata saame samastuda, kaasa elada, võimalikke variante tunnistada – ja kergendusega oma ellu tagasi pöörduda. Teater on vahetum, siin ja praegu sündiv tegelikkus kui televiisoris või kinos näidatav. Teatrisseminek tuleb ekstra ette võtta, me ei käi puldiga!“ naerab Hannes teleseriaali „Õnne 13“ vaatajatele juba aastakümnetepikkuselt tuttavat naeru.
Näitleja ise nendib, et seriaali taluperemees Riksu naeru tahaks ta isiklikult rohkem näidata kui karmi põikpäisust. Ehkki mees ise telerit eriti ei vaata – ka oma töid seal mitte – soovitab ta aegajalt stsenaristidel-režissööril tümikapoolset talunikku leebemaks ja armulisemaks luua.
„Ma ise olen suutnud aastate sujudes kibestumist vältida. Arusaamine jätab pehmeks ja sallivaks. Lähisuhted hoiavad mahedana. Sõpru, tõsi küll, mul väga palju pole. Kunagised lähisõbrad on kaugenenud – väike, aga kindel tuumik on jäänud.
Kaunimate vennaskond on see tuumik – ühist elegantset ja stiilset asja ajav sõprade kogum, mitte sekt ega kultusklann. Koguneme selleks, et ühist asja teha – ja oleme rõõmsad, et hoiame juba teist sajandit kokku. Aastate jooksul on Rain Simmul, Andres Dvinjaninov ja Toomas Lunge küll minust rohkem rännanud – aga põhijõud hoiavad ikka Tartu kui tõmbsoone ümber,“ kirjeldab Hannes rõõmu šikis ülikonnas lavale astumisest midagi head ja ilusat ihaldavatest daamidest tulvil saalides. „Mu teiseks tõmbsooneks on kujunenud Rakvere teater. Sinna mind ikka kutsutakse – ja ma lähen tänuliku meelega, sest Rakvere meeldib mulle väga. „Musta printsi“ kutsus mind mängima Gerda Kordemets, kes on telerikesksele inimesele tuttav seriaali „Viimane võmm“ lavastajana. Käekiri on seega teatrissetulijale tuttav. Ja printsi-loo materjal – Iris Murdoch on selle ise nii kirjutanud kui dramatiseerinud – eluliselt puudutav.
Vana edutu kirjanik kohtub noore ja eduka kirjanikuga, et Hamletist vestelda – ning armub südamepõhjani. Nii tuttavlikult ilus ja valus.“
Hamlet on õhus
Kaljujärve ennast on Hamleti-teema läbi elu saatnud. Ta on mänginud seda Taani printsi, kelle elu ja õnne hävitasid suurejoonelised intriigid. Ta on mänginud lavastuses „Williamile“ näitlejat, kes mängib Hamletit kui ümbritseva pahelisuse ohvrit. Ja mängib Hamleti-fluidumis Saara Kadaku kehastatava kirjanikupreili vastu kiindumust kogevat eakaaslasest härrasmeest paralleelmaailmast.
„Mu kehastatav tegelane saaks ilmselt oma õhtuse armastusega õnnelikuks, kui kõrvalised suskijad-sekkujad seda tunnet ära ei mürgitaks. Samuti oleks teise lavastuse, Martin McDonaghi „Üks pealuu Connemaras“ minu-kehastatava leskmehe kannatustega. Tema kannatused oleksid tema isiklik probleem, mitte kõigi teiste hakitav asi, kui iga inimene tegeleks iseendaga.
Lugu on sellest, kuidas külasurnuaialt tuleb varasemad kondid selleks üles kaevata, et uusi peale matta – minu paralleelmaailma-mehe puhul aga tuleb uuesti uurimisele tema naise surm. Teda on kahtlustatud sellele surmale kaasa aitamises. Ta on selle eest kinni istunud. Ja kontide üleskaevamisega algab kõik otsast peale. Taas tuleb tal – ja mul! – tõestada, et ta pole koletis. Kusjuures ta ise ei tea ega mäleta, kas ta põhjustas oma kalli kaasa surma või mitte. Purjus oli. Ja seda sisepõlemist tuleb mul nüüd lähiajal veel kaheksa korda kaasa teha. Sügavas lootuses, et publik ei peaks mu tegelast koletiseks.
Jah, mulle on oluline, et minu tegelasi ei mõistetaks hukka. Kui me õpime teatris lavakujudega samastudes neid mõistma ja teistel inimestel olla laskma, suudame seda ehk ka tavaelus. See, kas keegi oma armastatu tappis, on tema probleem. Ja nii Connemara-materjal kui lavastus üks ütlemata vägev ja võimas värk.“
Jaanuaris 60aastaseks saav Kaljujärv ütleb, et olles elus küll ja veel armastust tema erinevates varjundites kogenud, on ta veendunud, et puhas ja värske armastus oma teisenemistes on võimalik ka 80. ja 100. sünnipäeval.
„Noorematele, kes veel ei tea, mis seal õhtu pool ees ootab, kinnitan – inimese armastusvõimet jätkub, kuni on elu. Kuna armastus üha teiseneb ja küpseb, jääb värskus. Kogenud inimeste armastus on isegi puhtam ja isetum kui noorematel – seniorid ei kasuta oma kire subjekte ära ega ammenda. See on kaunis,“ teab Hannes. „Nii printsi- kui Connemara-loo mehed, kelle paralleelmaailmast mõistes ja austades publiku ette toon, armastavad. Selle kaasakogemine väärib kodudest teatrisse tulemist. Külastades teisi elusid ja võimalusi kohtume… iseendaga.“