Millal teie ennast häälestada lasite?
Mina sain mihklipäeval teada, et tundlik ja tunnetuslik klaverihäälestaja Tiiu Kiik häälestab koos pianinoga ka ruumid, pererahva, koduloomad ja isegi majapidamise lähiümbruse. Ise nii tilluke-tasane – ja nõnda võimas Meistritar!
Samal ajal, kui pisike Paide haldjas meie kirju ja teadmata Looga pianinot hooldas ja haldas, liikusin lummatuna mööda kodu ja häälestasin ta Pühakojaks sedamööda, kuidas Tiiu klahv-haamrike-haaval helid paika pingutas.
Kogu maailma kõik usundid ning meelte ja ruumi tuunimise ja triitimise tavad ühinesid Altweski noorte toas kirjaga LOODUS KUTSUB. Minu papa Harri Vasar ning väikevend Lauri Vasar, kes saab 17. oktoobril 50aastaseks olid fotodena – ent päriselt ka Kohal. See oli tõeline rituaal. Rännak. Luualend.
Helikosmos kutsus mind ruume-pidi ringi heljudes ühendama feng shui ja inglaste my-home-is-my-castle. Kuulasin vana-eesti käsku: kui astud, siis anna, kui kõnnid, siis kanna – ning tulemuseks oli 3 tundi mandala loomist, mille käigus sai meie 400aastasest väga erilisest elamisest altarite ja natüürmortide kogum.
Sattusin Tiiu „klaverhäälde“ Helikosmose energiasse õigupoolest juba enne tema saabumist, nagu tagantjärele aru sain. Olen toda Estonia pianinot 4 aastat põrnitsenud, nagu kriimustatud mööblikolakat, mille pealt tuleb tolmu pühkida ning mida mu lapsed ja lapselapsed mängivad. Õieti plõnnivad, sest häälest ära pill taandab iga loodetud meloodia sepapoisid-sepapoisid-laadseks tooteks.
Mõisahärra Isotam oleks teise äärepealt ära ostnud – aga ei viitsinud – neid hoolt ja häälestust eeldavaid instrumente antakse praegu tasuta ära. Elektroonilised klaverid ja süntesaatorid ei vaja midagi peale voolu, olles kaasas kantavad, kuhu iganes. Iseasi, kuhu iganes me Kroon-viiruse rõõmuks ikka kandume…
Rännakem nii, et keha püsib siin, vaim ja hing las lennata!
Minu FB-kutsungile vastas Tiiu – esimese ja ainsana! Ning oli teisehomme tulemas.
Mis puutub kandmisse ja andmisse, siis meenutas Tiiuga koos lähenev korrastamise ja puhastamise tõusulaine paari aasta tagust sünkrooni ja Nähtamatutega koos loomist, mida kogesin eelmisest talust Altweskile kolides.
See on ehe ühenduses olemise kogemus, kus oledki päriselt tegemas õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega õigeid asju kõigi osapoolte hüvanguks.
Ei ühtki tühikäiku – mõlemas käes midagi, jalad maast lahti, pilk selge, mõtlemine karge, väga eriline keskendumine. Kindlasti proovige kodus järele!
Jõudsin kõigi tubade puhastusega täpselt Tiiu saabudes pianino juurde ning asetasin tolmuimeja otsekui juhuslikult mängeldes klaveri kõrvale. Tehtud.
Et tegelik tegemine saaks õieti alata.
Lõunale saabunud kaasa küsis minult tasa, kui palju selline teenus maksab – habras naisenääps tõstis samal ajal pianino nagu nukumaja siuhviuh laiali – vastasin kuklataguse hääle sosistatud 70 – ja hiljem täpselt selle summaga diilisimegi.
See oli esimene nägemine. Helikosmose haldjat oleksin otsekui tuhandeid aastaid tundnud. Pianino sisemust nägin elus esimest korda. Kehitas end valjude valede nootide pärast häbelikult – kohe saab kõik korda.
Kõik sai kõrgeks.
Loomrahvad mõnnatasid häälestamise läheduses. Mina libisesin meditatiivsesse loitsu seisundisse. Kükitasin maikuu-laadsete kummeli-kortslehe-üheksavägiste-ristiku-beebide vahel ning üle taeva lendas lõunasse esimene häälekas haneparv.
Mida iganes pilgu või peopesaga puudutasin – kõigest said ikebanad-natüürmordid-draperiid. Kolmetunnise katarsise tulemuseks altarite kogum, pühakodajas mandala-majapidamine, igast anumast Püha Graal.
Ammu tuttavad esemed ühildusid üha tõusvas sageduses uuteks kompositsioonideks – samal ajal kostus Loodus-kutsub-toast piu-piu-piu-plõnn! Kujunes kooskõla, et iga mu uue altari valmimisel kõrvaltoas võttis Tiiu järgmiste ja järgmiste klahvide hääles-olekut kontrolliva akordi. Tadtadadaa!
Aina äratundmise tibutagi üll – igal Jääral oma mihklipäev.
Aiman, et osav pöialliisi ise ei teagi, mida ta tegelikult valdab.
Tiiu isa, papa Kiik on organist, kes teostab end samuti pillide häälestajana. Kui meistritar oli Otsa-kooli lõpetamas, soovitas isa proovida – äkki hakkab meeldima. Misssasssja – nii tuim ja igav töö ja… hasart tekkis. Kas nüüd – või nüüd saab mikromillimeetrilise nõksakuga häälde… Saab.
„Igal pillil on oma hing ja Lugu,“ kinnitab muinasjututegelast meenutav piiga.
Tema Lugu on Paides – lapsed, lisaks pillide häälestamisele muusikaõpetajaks õppimine ning ilutoodete müügitöö. Kinnitab, et pekki pole kordagi saadetud, kui helistab ja pakub – kui mõnel päeval tunneb, et ei taha, ei helista. Kui ei taha, siis ei tohi – järgmisel päeval teeb ja müüb topelt.
Kui meie paralleelne töö lõppes, istusin ammuli-silmi trepil ja podisesin juhmilt, nagu meie Südamesalu kõrval Vigala jõe ürgorus elav pikaldane ema-mäger: järgmise korrani… Seda niikuinii – elus pille soovitataksegi häälestada 2 korda aastas – ülestõusmispühad tõstku üles ka klaverite kaaned. Aga mul oli talle pakkumiseks keedetud punane rooibos-tee, mõtlesin paisult koske ja siinset tõotatud maad ja mida kõike näidata ja… Oeh.
Coopi kaupluse juures küsisid mõni tund hiljem kohatud teekaaslannad Marje ja Merike hämmeldunult: Mis sinuga juhtus?
Mind häälestati.
Sest lihtsalt klaverist sai Pianino. The Pianino.
Hakka või õppima – peatelg-pühendumisena on Lady Kiik ju klaveriõpetaja…