Iha – 60aastane tuttavlik tramm

Ingomar Vihmari lavastatud „Tramm nimega Iha“ võinuks Tennessee Williamsi „A streetcar named Desire“ eestikeelseks tõlkida pigem ihaluseks-püüdluseks-unistuseks – selles pürgimuses just publik kolm märkamatut tundi koos Endlaga veedabki. Kes püüab liblikaid – kes on ise liblikas…

Inimlik on väikelinna teatrisse kaasa võtta vähemalt kolm eelarvamust: nooh – mida uus loominguline juht siis oma prouale lavasta – nüüd kus eelmine kolis oma prouaga Tartusse? Ega nad ju saa latti ületada, kui seda lugu on mänginud nii Marlon Brando kui legendaarne Koidula-nimeline? Mida saab olla 1947.aasta New-Orleansi juhtumil ühist 2015.aasta Pärnuga?

Ingomar on koos kaasa Kleer Maibaumiga – uuslavastuse Blanche – toonud Endlasse tagasi KODU tunde. Ilmselt süvendas seda sooja, ühtehoidvat ja üksteisest hoolivat tunnet ka tõsiasi, et esietendusel oli ka Koidula-nimelise pürgimus-trammi koosseis, mitmete põlvkondade lavarahvast kogu Eestist – ning eriti helgelt ja hingestatult häälestatud nn koorekiht, kes premjääride juurde ikka kuulub. Mis sellesse koorekihi-asjasse puutub, siis oleme siin Eestis omavahel nii tihedalt põimunud ühisväljas ja ühendkehandis, et me kõik oleme koorekiht – või poleks meie rahvast juba ammu enam üldse.

Nii on ka Vihmaril õnnestunud maailma musta jazzi pealinna New-Orleansi klassikalisest liblikate ja nende püüdjate loost lavastada lihtne ja lummav tervik, millesse neeldudes samastud eranditult iga tegelasega. Jah – me kõik teame, mida tunneb taevariigi seaduste järgi elav Blanche, kes sildistatakse armastuse-ihaluse eest surnuks. Jaa – iga naine ja mees! – on kogenud õnne elamisest näiliselt väljakannatamatus kommuunis, kus pesitseb Armastus. Sest Stella (Kati Ong) mitte lihtsalt elab – ta Elab. Just – ka sina oled sama julm ja salaja õrn, nagu ambaal-poolakas (Priit Loog) – toimid parimat tahtes ja sisimas valutades, nagu elevant portselanipoes. Nii mõnigi meist hoiab kogu maailma süles, nagu hipileedi teiselt korruselt (Karin Tammearu) ja keeb tükati üle ning karjub täiesti valede olendite peale, nagu õlle-pokkeri-patareidel funkav mehepäss (Ago Anderson). Ja kuidas teisiti, et me kõik vaikime ja salgame ega sekku – nagu päikeseprillide taha varjuv latiino (Ahti Puudersell). Rääkimata aristokraadipoosi tagant perioodiliselt ilmuvast mölaklusest, mida ilmutab nö positiivne kaunishing (Märt Avandi).

Seoses New-Orleansiga meenub meile, kuidas linn uppus pärast orkaani Kathrina nädalaid – kui meie linnake 2005.aasta orkaani järel lainetas, aitasime üksteist kummipaatidega teisele kaldale, ent maailma võimsaim linn lasi tuhandetel inimestel üleujutusse surra. Pärnu linnapead Romek Kosenkranius ja Toomas Kivimägi püüdsid aga publikus viibides Tennessee Williamsi loo samastumiste-panoraamist kinni veel ühe paralleeli ja temaatika, millest intelligentselt ja tundlikult kõnelda – pagulased.

Aga palun, härrased! Pagulasteema ning võimatult erinevate – ja sarnaste! – kultuuride rööprähklus tiksub ka Ingomari ja tema trupi kukla taga. Kavalehel peetakse vajalikuks selgitada, mis on maika ja kes on liblikas. Militaar-proletaar-ihuvari vastandub õhulisele-spirituaalsele-transformeeruvale liblikamaailmale – ent samas võib liblikale vabalt maika selga tõmmata ilma, et kumbki neist oleks seetõttu vähem see, mis või kes ta on.

Meile maitseb naerda koomiksi üle, kus Donald Trump teatab, et okupandid-immigrandid peavad kiiremas korras koju minema ja… indiaanipealik rõõmustab: tore, millal minema hakkate? Samas piisab vilkspilgust püüdluse-trammi reisijatele – ja aina siitnurgast ja sealtnurgast migra-ühiskonda näemegi. Õekesed DuBois’d on prantsuse hugenotid. Immigrandid. Pablo Gonzales on Columbuse hõimlastest keegi, kellesuguseid Euroopast pahategude eest kolooniaid asustama saadeti. Mis puutub Mitchelli perrekonnanimesse, siis seeesugust kannab mäletatavasti ka „Tuulest viidud“ autor Margaret – kelle vanaema oli Scarlett O’Hara prototüüp. Seega kehastab Avandi sajandite eest Iirimaalt deporteeritud vitaalse klanni järeltulijat, kelle lõuna-osariiklikust väärikusest on järele jäänud nudi emaarmastus ja uje tublidus.

Ühel päeval arutles siitkandi lihunik: kui naiivne Rõivas toob sulle siia pagulased, ei saa too vaene laps arugi, et jutt ei käi omal jõul Rootsi-USAsse emigreerunud ja end üles töötanud paadipõgenikest, vaid islami-afjooradest, kes end siia susserdavad, samal ajal, kui vägistatud naised-lapsed surevad ikkagi süüriatesse – kogenematud ja lihtsalt rumalad poliit-poisikesed ei mõista seda, mida Vooglaid ja Mang sõnastasid: me tassime palmi vägisi Põhjalasse, kastame ja väetame ja tahame parimat – ega saa aru, miks palm on kevadeks surnud, mitte männiks muutunud. Aga sina ei tea ühelgi hommikul, mitu lammast sul laudas on, kes su hobusega minema ratsutas või kas su tütrekene üldse koolist koju tuleb.

Õigus. Aga kes tavaline eestlane ise enamasti on? Nomaad, tänan küsimast. Ema poolt näiteks viikingi-rannarootsi rändristand. Isa poolt kasvõi juudi-mustlase rändrahvaste tuletis. Nagu ka seesama lihunik – üsna üksikud niiöelda põlis-eestlase tilgad vereringes – needki teatavasti üle Uuralite ja Aafrika-kandist tulnud – samal ajal, kui indiaani põlisrahvad kandusid mäletatavasti üle jää ja ookeani saamide-tšuktšide aladelt ning tegid Ameerikast oma põlisalad küll paljude aastatuhandete ja jõulise juurdumisega. Ent tegelikult on indiaanipealik täpselt samasugune nomaad nagu Donald Trump.

Oluline on, et hetkil, mil ses üldises liikumises ja kulgemises mõnikord kõik mäest alla veereb, on sul kuristikuäärel vastas sõber, mitte killer-puu või vaba langemine. Sellest räägivad näitlejatar Kati nakkavad pisarad, millega ta lõpukummardusele tuleb – lavastus lõpeb sellega, et äsja emaks saanud, oma kandilist meest üleni armastav õde hüüab meeleheitlikult õekest, kes hullarisse kuuditi.

Vereside ja geneetiline kokkukuuluvus kaaluvad üles pisiasja, et koos pärlipüüdjast sõsara pika visiidiga kadus privaatsus ja tasakaal – me kõik talume sageli talumatut, sest nii on vaja ning kõrgem mina teab ja tahab nii.

Kui vahepeal pole teisiti, puudub võrdlusvõimalus ja oskus südamest rõõmustada, et nüüd on jälle asjad õigesti. 60aastase trammiloo finaalis on teatridirektor Roland Leesment Kleeri ees põlvili. Aruka ja manipuleeriva austusega. Ja see on vägagi sümboolne: Ingomar ja Kleer on Endlasse tagasi toonud sooja ja siira loomisrõõmu ja avatuse – tulge ja tehke koos meiega! Tuleme ja teeme.