21. september 2012
Inna Uit – kange kalmõkitar
Tekst ja foto Kati Saara Vatmann
„Iga naine on ära teeninud kullas ujumise, ilma et ta peaks kogu aeg oma olemasolu õigustama,“ on veendunud karismaatiline atleeditar Inna (47), kes ise on kogu elu rüganud selle nimel, et lõpuks ometi kord Elama hakata. „Ometi istuvad Euroopa mehed naistele enesestmõistetavalt pähe, lasevad end ülal pidada ega vaevu isegi põhjendama, kustkohast nad võtavad õiguse sel kombel parasiteerida.“
Õrna jõu ohud
Inna, pisikest kasvu kompaktne ja helge hing, teab oma enese kogemustest, et enamus mehi siin ilmas ei jäta võimalust kasutamata, kui naine on nii tubli ja töökas, et peab üleval nii iseenese, lapsed kui mehikese. Ta on Jõhvis sündinud, medõeks koolitatud, tulest-veest-vasktorudest läbi käinud ning elab praegu itaallasest peakoka ning hulga kasside ja lindudega.
„Naine tahab oma õrna jõuga, et perel oleks kõik see hea olemas, mida maailmal pakkuda on,“ arutleb Inna. „Elu alalhoidjaks loodud naine on valmis ennast ohverdades tööd rügama. Loodab, et mees õpib sellest pingutamisest. Aga kui mees pole olemuselt pere ülalpidajaks loodud, siis tema eeskuju ei järgi. Vastupidi – avastab hoopis, et niimoodi on jube mugav. Las naine möllab, mehike laseb lahkesti ennast üleval pidada ja poputada. Kusjuures minu kogemused näitavad – ja uskuge mind, ma tunnen meessugu päris hästi… – et mehed on sageli nii rumalad, et nad ei saa ise arugi, kui nad ülalpeetavad on. Niimoodi justkui peakski. Ja kui naine ühel hetkel vastu hakkab ja sõna võtab, siis solvutakse ka veel – mis sa endale lubad, rikki läksid või!“
Ka Innal on olnud aegu, mil ta tubli ja tugeva naisena mõnd meest üleval peab. Just niimoodi „ajutiselt“, meest oma usina eeskujuga innustades – ja avastades, et too ei mõtlegi tegutsema hakata. Atleeditar kinnitab, et kord juba ära hellitatud mehe tegutsema panemine võtab kohutavalt närve ja energiat. Sõnadest ei piisa. Elu hellik, kes on võtnud tarbimise – ja sellega inetul kombel kaasneva truudusetuse – elunormiks, ei võta esialgu sedagi tõsiselt, kui peret üleval pidav naine ta tükkis asjadega ukse taha tõstab. Tühja kah, küll tõstab tagasi kah – kustkohast ta ikka parema saab, eks ole. Mitmendal väljatõstmisel hakkab siiski uskuma ja paarisaja euro kaupa peremajandusse panustama.
„Olen elu jooksul näinud, et just alkohol võtab meestel munad maha. Muidu asjalik ja andekas mees muutub viina juues agressiivseks ja egoistlikuks. Ta ei saa asjade vahelistest seostest üldse aru ja teeb naisele ainult halba. Mitte ükski naine ei pea seda välja kannatama. See on ohtlik tugevus, kui naine vägivalda ja parasiteerimist talub. Kui mees ei hinda ja kätel ei kanna, meie nimel joomisest ei loobu ja meile raha tooma ei hakka – välja!“ õpetab Inna. „Minu meelest on mehelikkuse tunnus õrnus, hellus, heldus. Minult kui kauaselt kulturistilt on loomulikult sageli küsitud, kas lihased ei võta naiselt haprust ja naiselikkust ära – nii et mees ei saagi end tema kõrval mehelikuna tunda. No ei. Lihased on meile loodusest antud jumalikult harmoonilise keha osa ning kui me sportides või tantsides need maksimumi arendame ja esile toome, oleme ikkagi naised. Ja seda enam vääriksime enda kõrvale meest, kes meid kullas ujutab. Ma ei salga üldse, et olen natukene harakas – mulle meeldivad ilusad ja hinnalised asjad nii oma kodus kui enda küljes – need teevad elu kaunimaks! – ning minu meelest on kõik naised ehteid ja pehmeid patju väärt.
Samas olen ma ise nii paljude naistega ühtses armees ligi tõmmanud mehi, kelle kõrval peab ööd ja päevad rügama – sageli valu ja haigusi, petmisi ja pettumusi varjates – selle nimel, et ükskord ometi elama hakata. Siin Euroopas pole vahet, mis rahvusest mees on – Põhjala teeb neist meie kõrval pahatihti ikka mannetud mökud – jälle ja jälle. Ma usun, et parem osa elust on ees – ehkki mõned asjad siin ilmas pole enam parandatavad.“
Loomad emaduse asemel
Inna on elu aeg suhtunud loomadesse nagu lastesse – ka siis, kui oli alles ise laps ja kui ta tänavalt hulkuvaid loomi üha koju püüdis tassida: venelannast ema oli sellega päri, kalmõkist isa vastu – ning kui sõjaväelasest isa EI lõpuks peale jäi ning Inna karvased lapsed ära metsa viidi, jäi ta neid eluks ajaks mäletama ja leinama. Aga emale seda ette heita ei raatsi, sest varakult ja traagiliselt leseks jäänud emal on olnud liiga raske saatus, et tütar talle rohkem haiget tahaks teha.
„Ilmselt oleks minust saanud väga hea ema. Minu loomadel igatahes on minuga väga hea. Ma suhtun neisse austuse ja usaldusega – ja nende kooslus on muidugi ka pehmelt öeldes eksootiline. Elan koos kuue kassi ja nelja suure linnuga – neist üks on aara ja kolm hakki. Hakid valisid ebaõnnestunult lendama õppides väga õnnestunud koha kus puu otsast alla kukkuda – sisuliselt mulle pähe,“ naeratab Inna. „Nii kassid kui linnud moodustava mu kodus omaette ühiskonna. Kokku lasen need „rahvad“ vaid siis, kui ise kodus olen – kui tahes nunnu mõni kass ka tundub, ta on ikkagi kiskja. Ja pätt ka. See on kirjeldamatu, milliseid pahandusi nad mõni päev teevad – kes teab mis tsüklon neile pähe läheb, igatahes ühe korraga lõhutakse hinnalised maalide raamid, tõmmatakse alla kardinad ja hukatakse portselan. Aga… teate, need on kõigest asjad. Need saab uued osta.
Elu ei saa tagasi keerata. Ja see on nüüd juba muudetamatu, et selles elus ma päris oma laste emaks ei saa – ja meeste süü selles pole just… väike…“
Inna ütleb näiliselt rahulikult, et on kaotanud kuus last. Tavaliselt naised sellest ei räägi, sest peavad selliseid tragöödiaid oma häbiks ja süüks. Inna esimesed lapsed ohverdati tippspordile – kui treeningperioodi oli nii palju panustatud ja suurvõistlused tulemas, pidid beebid taanduma.
„Kaks last kaotasin selle pärast, et mees tõi raseduse õrnas alguses haigused koju ja tollased ravimid garanteerisid lootee sügavad kahjustused,“ kirjeldab Inna silmagi pilgutamata, pilgu põhjas terved tundmatud maailmad… „Viimane kaotus oli kõige valusam. See oli planeeritud ja oodatud laps – ent organism oli nii räsitud, et platsenta purunes. Kui kohutavalt õudse aimusega haiglasse läksin, näidati mulle ultrahelis, et laps sipleb – öeldi, et tugev ja reibas titt on. Mina teadsin, et ta rabeleb sellepärast, et tal on halb.
Kogesin täpselt sama, mida siis, kui mu armastatud ja lapsena hoitud koer mu käte vahel, süda vastu südant suri. Kattusin üleni külma higiga, hingata ei saanud – olin üleni üks valutav ja ahastav Teadmine.
Ent nüüd ma siis tean ka seda, et inimesed – õigemini küll naised… elavad kõik üle.
Saan ja tahan siiski õnnelik olla.
Ja minu õnne üks ainumõeldav osis on loomad. Minu unistustes elab poni. Päris väike – mini-šetland on vist see tõug – niisugune, kes võib mõnikord tuppa jalutada ja päris pereliige olla. Tahaksin terved päevad hommikust õhtuni loomadele pühendada. Oleme selles mõttes lauljatar Airi Ojametsaga hingesugulased, et temagi elaks vaid loomadega ja loomadele – ja on end nüüd Indias leidnud.
Mulle meeldib Eesti. Kui saatus mu vanemad siia määras, ju see siis niimoodi pidi olema, et mina hakkasin 16aastaselt eesti keelt õppima ja nüüd räägin sageli eesti keelt rohkem ja õigemini kui vene keelt ning mõtlen sageli eesti keeles. Ma tean omal nahal, et üks maa, keskkond, kultuur ja keelekümblus kujundab rahvuse. Mul on jah eestlase identiteet.
Kulturisti identiteeti paraku enam pole – ja teatud mõttes on see kahtlemata raiskamine. Loomulikult võiks minu kogemuste ja teadmiste juures olla treener – aga Eestis ei vajata seda. Mis siis, et inimesed on vormist ära ja haiged. Treeneri töö ei too midagi sisse. Ja eks see ala ja eluperiood ole vist minu jaoks ennast ammendanud ka.
Üks asi, mida ma aga ei oska – see on kibestumine. Ükskõik, kui raske on olnud. Kui palju mehed ja saatus haiget on teinud. Ma ei kibestu. Ei kiru ega süüdista, ei haletse ennast ega lakka elamast. Ikka tahan õnnelikuks saada, ikka unistan ja naeratan – ma ju tean, et maailmas on kõike piisavalt, kui ma õigesti mõtlen ja käitun, jõuab küllus, rahu ja tasakaal ka minuni – kindlasti! – ja ma näen kujutlusis oma enese kaunist kodu väikese poniga, kelle kaelast hoides ma ei muretse ega kurvasta, sest kõik on edaspidi ainult hästi.“
- 1990–1991 Kahekordne Eesti absoluutne meister
- Kahekordne NSVL meister
- 1990 IFBB Euroopa meistrivõistlustel 4. koht
- 1990 IFBB maailmameistrivõistlustel 10. koht
- 1991 IFBB Euroopa meistrivõistlustel 4. koht
- 1991 ILBB EM-võistluste absoluutne võitja
- 1995 IFBB Euroopa meistrivõistluste 1. koht
- 1996 IFBB maailmameistrivõistluste 1. koht