Jõulumuinasjutt 2022

Elasid kord põlvkonnad ja rahvad, kes pidasid talviseid pühi teist moodi. Teistmoodi talvistepühade ajal ei tormatud ostuhulluses mööda kaubanduskeskusi ega olenetud lumesahkadest, elektrist ega autode talverehvidest. Läbi talve tuldi koos, kogukonnana – jalgsi, ent päriselt hoolides, kuidas ligimesel läheb. Vanamoodne?
Kui keegi nende aegade tagant plastikust armastust ostvate inimeste sekka satuks, ei mõistaks ta tänaseid tähtsusjärjekordi. Nood inimesed omakorda ei teaks, et see ajarändur on näiteks näärisokk.
Viisakad 21. sajandi inimesed teretaksid näärisokku vaatamata sellele, et tal on saba ja sarved ning kasukas tagurpidi seljas. Kontvõõra saabudes oletatakse, et vaeseke on kellegi pooletoobine sugulane.
Näärisokk va pahalane ägestub tervitamise peale: „Miks te mulle tere ütlete? Teate üldse, kes ma olen? Ei tea? Kas sina ütlesid mulle tere?“
Vitsaga nähvab, et ullikestele edaspidi meelde jääks – ei tohi huupi iga paharetti tervitada! Õpetab ajarändur moodsalt pealiskaudsetele, et tema ei ole joulupukki – näärisokk on!
Näärisokk ei ole sukk, sokk ega suss – ei panda tema sisse mingit nänni. Uusaegsetele teadmatutele vitsanähvakaid jagades küsib masendunud nääriskokk, kas keegi ostuusulistest maausust on midagi kuulnud.
Sokk oigab: „Taara, avita – seda sõna ikka teate ju?“
Ta selgitab, et taarausulistel on novembris hingede aeg ja 21. detsembril Toomapäev – pärast seda on päike 3 päeva pesas ja parandab pead. Edasi hakkab järjest paremini tõusma. Päike. Mis teie siis arvasite?
Jõulud sobitati rahvakalendriga, nii et vana hea oma on oluliselt olulisem kui joulupukki. Kes julgeb vastu vaielda?
Ja siis juhtub kohtumine ajastute ja kultuuride ristmikul. Kenasse kombekasse seltskonda lendab kaunis Lumivalgeke, juuksed sahmis ja ise ähmis.
Lumivalgeke ähmitseb: „Täitsa pekkis, kus jõuluvana on? Jälle… Ütle või ise houhouhou.“
Näärisokk rõõmustab teise muinasjututegelasega kohtumise üle: „Oi, Snegurotška!“
Kui hämmeldunud pererahvas mõistab, et muistne näärisokk ei tea uuemaid seoseid, selgitatakse talle, et Snegurotška oli nõukogude Lumivalgeke. Näärivana tüdruksõber.
Mis näärivana? Lumivalgekesel pole aega uusi teadmisi vastu võtta, ta mõtleb ja ütleb: „Rahu, jõulutaat on teel!“
Piiripääri – kus on pääsukese näärid? Oli kord selline luuletus. Seejärel tuli inimestele uuesti meelde, et pääsukese nääridest olulisemad on hoopis jõulud, sest Jeesuslapsuke sündis 2022 aastat tagasi.
Näärisoku kohatu itsitamise peale, et see jõulu on siis ju päris vana, tuleb paharetile nagu teismelisele seletada, et Jeesus sündis Petlemmas loomalaudas ja neitsi Maarja pani ta heinasõime.
Kindlasti küsivad pubed seepeale, kas see neitsi oli ka ilus pihv? Piiblilugu ei lase end segada, vaid jätkub sedasi, et karjased said seda teada ja rääkisid tema sünnist kõigile.
Samal ajal, kui näärisokk itsitab, et karjased panid kitse, kaotab Lumivalgeke närvid.
Jõulud on püha aeg, aga pagana jõuluvana on jälle teisel haltuural. Pagana? Näärisokk on paganlik, jõuluvärk peaks olema püha ja kristlik ju ometi.
Lumivalgeke teeb ettepaneku hakata kingitusi jagama, siis ei panda tähele, et jõuluvana pole. Inimestel on igal ajastul ikka küüned enda poole.
Ka siis, kui kostub traditsiooniline houhouhou, mõtlevad igas eas lapsed kingitustele.
Kui näärisokk õpib kiiresti uue maailma mentaliteedi ära, taipab ta varmasti konkurenti tõrjuda, juhib tähelepanu, et temal töö juba käib ning tasu selle töö eest tulgu lahkesti tema kontole.
Mispeale silitab jõuluvana isalikult näärisoku sarved lömmi teatades, et siiski on asendamatuid, kingitused on ju tema käes. Lumivalgeke oleks jaksanud vaevalt pooled kingitused kohale tirida, sest plastik kaalub päris palju.
Päkapikke ei raatsi keegi praeguse majanduskriisi ajal palgata. Seda enam, et päkapikkude ametiühing nõudis neile jõulupuhkust. Elektrihinnad ja inflatsioon, teate ju küll. Ahjaa, need pole ju pühadeaja teemad.
Jõuluvana küsib: „Mida te küll ilma minuta oleksite teinud? Houhouhou!“
Lumivalgeke vastab: „Sedasama, mida koos sinuga. Houhouhou!“
Esimesel võimalusel hüüab jõuluvana: „Hakkame lõpetama, hakkame lõpetama – koristaja on ka inimene!“
Lumivalgeke turtsub: „Mis sa mähid, sina ise kiirustad lihtsalt järgmisele haltuurale.“
Jõuluvana ei nõustu, et see on haltuura, tema teeb absoluutselt ametlikku ja auväärset tööd. Ja näärisokk ärgu tulgu põlastama, et tal on väga hooajaline ja ajutine amet. Lisaks veel eriti ekstreemne: kurjad koerad, kitsad korstnad, üksikemad. Nende tõttu poleks Lumivalgeke sel mõistlik jõuluvanal üldse silma pealt lasta.
Järgmises kohas, kuhu jõuluvana juba edasi kiirustab, ootavad õpetajad kommi, nii et mis haltuurast me räägime. Näärisokk võib ju jaurata, et kommidest ilma jäämine oleks pedagoogidele suisa hea – hambad jäävad terveks ja nende palkade juures on juba see tõsiasi kingitus.
Lumivalgeke meenutab: „Kas me neile suuremaid palkasid ei pidanud uueks aastaks tooma?“
Uue aasta märtsikuu toob valimised, küll siis selgub, kas ikka Jüri rattas ja Kaja kallas ja vana karu lõi trummi. Hea mees, kes lubabki. Houhouhou, teate ju küll.