Veiko Õunpuu ja Pääru Oja tähelennu ristumiskoht „Viimased“ on filmi formaadis Lugu ajatu-kohatu ringi sulgumisest läbi tundra tagasi Aadamaks-Eevaks. Esimestest on saanud viimased – ja nii jäänudki.
See lõplik tühermaa võib sama hästi kui Lapis olla ka Alaskal või põualiivapööristesse ja metsatulekahjudesse mähkunud Doni kasakate maa – vahet pole, kus peale viimaste rohkem kedagi ei ole. Ega tule.
Veiko Õunpuu apokalüpsik-vesterni Eeva põlgab, mitte ei austa ega ihalda Pääru Oja kehastatavat Aadamat. Esimene Eeva ei pruukinud samas ju viimasest rohkem seda ainsat võimalikku Aadamat tahta – me ei tea (veel), mis tunne on, kui valikut üldse pole.
Võim ja loovus on seksikad – isegi autosuvila haagiste ja romulate linnaku kongis ja kasutamata kujul. Ent illusioonidel on üldine omadus hajuda. Tommi Korpela kehastatud kaevanduse juhi õpetus pealiku pojale: petersell ja külm dušš tõstab testosterooni taset – on igasuguse väljundita soovitus. Keda kepime – peale iseenese ja kitsukese lähiringi ajude? Tundra spliinis pole mune vaja ühelgi mehel.
Kui lõksus ja maa all hormoonid möllavad, tuleb neid igal õhtul alko ja teiste ainetega tasa lülitada, loomulikke heebleid maha tõmmata ning kirja- ja sõnaoskamatuteks töllideks manduda.
Ainus mentaalsete munadega mees on pealik – vaikib ja Teab. Ei anna järele meeleheitlikus kullapalavikus nõmedalt eluga riskivatele puuri-hiirtele, kes vingerdavad reptiloidide katseloomakestena pidevate paukude ja pahede käes, mis tõukavad hiinlastele sülle.
Uue Hea Ilma ootuse variant Õunpuu moodi – see on imeilu ja romulate piiril TÜHJUS. Mida muud tegema kui jooma, spiidima ja üksteist lõhkuma nad seal oma konservikarpides elades õhtuti peaksidki. Loomingu asemel karaoke. Igas mõttes. Iseenda eest peitu ja mällarisse. Igal õhtul. Kui üldse on õnne ahnusest ohtlikuks läinud kaevanduses õhtuni elada. Igaüks neist olemuselt ilus ja kena inimene – aga enda ja üksteise hakkimised sellises apokalüptilises ei-kusagil-ei-millekski-maal lihtsalt juhtuvad.
2 tundi 20minutilise rännaku asemel, mis võiks olla „Viimaste“ säästuvariant, mille pealiskaudsem publik ehk alla neelaks ja välja kannataks – on sisekosmose kaeblik kaemus – ei ole võimalik, kuis see kõik on… vägagi võimalik, mina siin ju ka…
Unistused versus enese kasutamata jätmine on kõigil ajastutel kaasa toonud meistrid mudas püherdamas. Egod sandistavad üksteist – kinnijooksnud IQ hävitab emotsionaalse intelligentsuse ning järele kõnevõimetu vitutamine – versus elegantne sõnade tulv mingigi sädemega partneri puhul. Viimastel aegadel seegi illusioon.
Edulugude lootus on jõuetum kui madala sageduse kustutuskumm, valitaksegi meelemürgid tulest-veest-vasktorudest läbi tulemise asemel.
Tean oma nabale väga lähedalt, kui lihtne on tegeliku elu asemel kujuteldavatele kaevandus-miljonitele keskenduda. Tundra võib olla ka näiliselt paradiislik Uganda… Aga seal kurvastavate mäemeeste naised-lapsed elavad ja hingavad ju samal ajal sünnimaal. Püsi kodus! Maali-vooli-musitseeri… Kasvõi püüa kala ja korile. Ela!
Püsi-kodus tulem on samas ka Kroon-viiruse kartuses tühi kinosaal. Mistõttu kinolinal näitab end selles resonantsis ka post-coronoidne globaalia. Kõik. Läinud. Viimased.
Näe, viimane laplane, indiaanipealiku patsiga tipi ees, joiu asemel rootsi-usa-musa ning rahupiibu asemel dünamiidi-salami – paki selliseid olid lahkuvad tiblad ka Altweskile peitnud, leidsima ta varemetest loovuskeskuse rajamise alguses – kutsusime päästekeskuse demineerijad ja puha.
Jaapanikeelne Sayonara! – pealiku viimane sõna – jäigi mulle seda Lugu tähistama. Sound-track ka – arvutimuusika Sven Grünbergi poolt muu müraga kokku punutuna, ortodoksi koraalid ja kosmika on võimas helipildiline panoraam.
Tõestus, et pidev helitaust võib olla orgaaniline ja ülikõva – vastupidiselt ulmeliselt kõleda teleseriaali „Reetur“ painavale psühhedeeliale, mille õnneks puldiga kinni saab. Et ei peaks nägema, kuidas mullina üles kiidetud seriaal, kuhu on kutsutud ja seatud megategijad nii produktsiooni kui näitlejate poolelt – on hirmutavamaski vaakumis kui tundra, sest et nööri ei ole ja süüde on vale.
Ja nüüd küsigem: mis siis, kui ses ajatus-kohatus tundrus käib viimne pauk, elektrit ega mobiililevi ei ole, paadiga spiidi keegi tooma ei tule – ainult 5000 hääbuvat verbaalset väeta vittu kaigub kokkuvarisenud tsivilisatsiooni rusude all?
Nagu „Tenetis“, nii ka siin on Juhan Ulfsak ja Taavi Eelmaa saanud sõnatud rollid – tänu sellele alalis-ropendamiseta, aga see-eest riistaga. Lihunikunuga ja isiklik fallistiline rakett. Kuna Eelmaa näitas seda üle-eelmises omamaises filmis eriti suures plaanis, siis tema vaktsineeris publiku juba ülisuures plaanis m…i peale ehmumise vastu ära.
Paari suve eest tehtud helge ja kirgas koostöö Tommi Korpelaga Taska-Mattila-Annila „Igitee“ loomisel neutraliseerib „Viimaste“ linaloo puhul seinasuurusena esitletava kobeda maskuliin-komplekti, millega eelviimased läbi tõmmati.
Viimased inimesed kõnnivad minema 2×2 – teineteisele lähemale ei tule, sest ei taha.
Sayonara, inimkond! Enam teid palju ei saa – seega jumalaga…