11. oktoober 2022
Jumalaga, relvad!
Vere hinnaga sõjavastasteks sõdivad ennast need, kes on ise sõdurid olnud. Romaani „Jumalaga, relvad!“ autor Ernest Hemingway ning tema saatusekaaslased Erich Maria Remarque ja Leo Kunnas teosega „Sõdurjumala teener“ on tapnud, et mitte tapetud saada. Nende võitluskaaslane Marlene Dietrich laulis rindel ja hospitalides ning pühendas sarnaselt meestega kogu sõjajärgse elu rahuvõitlusele.
Loovisiksused kirjutavad riiulitäite kaupa raamatuid ja on Dean Reediga eesotsas andnud sadu tuhandeid kontserte lootuses, et sõjad lõpevad igaveseks. Lahinguväljadeks muudetud riikide naiste ja laste käekäigule pühendasid oma elu Ema Theresa ja Mahatma Gandhi. Neru tütresse Indira Gandhisse, India peaministrisse oli armunud isegi Leonid Brežnev.
Paraku ei suutnud ei Hemingway, Remarque ega Šolohhov pärast maailmasõdu enam elusse armunud olla. Nõukogude propagandistid-kirjanikud varjasid seda, mida vaba sõna käivitajad salgama ei pidanud: sa ei saa sellest iialgi üle. Mitte kunagi enam pole relva käes hoidnu endine, sest vere lõhn, kuuma raua kogemus ja valukarjed talletuvad temasse igaveseks.
Inimkond pole seni õppinud ei leinast ega sundtapmisest. Lisandunud on Vietnam, Afganistan, Tšetšenia, Serbia ja Ukraina. Iga korraga on relvad vägevamad, lahingud ägedamad ja surmasaanuid enam ja enam. Maa ohverdab maagid sõjatehnikaks, saab vastu miljonid ühishauad ning maagid ennustavad, kuidas edasi.
Kirjanikeks teisenenud sõdurid petsid ennast sõnateraapia vahel kohvikutes peeni napse nautides. Hemingway nimetas end hullumiseni süngeks kujuks ja nii jäigi – tempel mällu igaveseks.
Remarque’i elutahe kustus varakult. Papa-nimeline Ernest lõpetas Key Westis. Isegi Florida ei aidanud väljakannatamatu süütunde vastu.
Täna meist 1000 kilomeetri läheduses toimuv massimõrv paneb küsima: kas mina oleksin see, kes tulistab Altaist maaalusest punkrist korraks välja imbunud rotti? Oleksin mina see miljardite tahte täitja, kes lennutab Stingeri staadionile, mis mahutab 80 tuhat inimest?
Ei. Ajupestud massid on niigi diktaatori ohvrid. Mina õmblen Singeriga lippe ja lasteriideid. Mina palun lapsemeelselt: sulgege taevas!
Näe, vallandus Hiinas uus SARS-i viirustüvi. Pangem planeet kaheks nädalaks karantiini ometigi! Pandeemia esimene laine tõestas, et ainsagi lennukita taevas on täiesti olemas.
Mis siis, et ülemaailmne majandus jääb hetkeks leinaseisakusse ja servi seisma. Iga rahvas tehku seni omal maal mõtte-, vaimu-, loov- ja käsitööd.
Taome mõõgad atradeks – see on garantii armastuse, mitte sõja teenimiseks.
See jalg on ikka õigel teel, mis adra järel käib. Jumalaga, relvad! Nüüd ja alati.