Kreutzwald, Kristjan ja Eno Raud, Lennart Meri ja Juhan Peegel teadsid seniarvatust palju täpsemalt, mida nad müüte, muistendeid ja regivärsilist pärimusluulet jäädvustades tegid.
Nad paigutasid eestlase süvaolemuse maailmakaardile, kus on teiste rahvaste müütilised sugulased.
Nad kuuletusid oma südame kutsele tuua legendid tulevaste põlvedeni, põlistada kaunilt kujundlik emakeel, rännata võõrsile iseennast avastama ning saada sõnaväe abil üle isiklikust hingevalust.
Tulevane president Meri sai just Siberisse küüditatuna aimu meie soomeugri päritolu hõbevalgest vägevusest. Tulevane Tartu Ülikooli professor, ajakirjandusosakonna rajaja Juhan Peegel sai regivärsi kujundeisse sukeldudes üle ahastusest oma pere ja küla hävimise pärast samal ajal, mil ta ise oli võõra sõja sõdur.
Kreutzwald täitis meie soovi olla tegelikult 5 meetrit pikk ja elada mitmesaja aastaseks. Kuivõrd üsna kõigil rahvastel on oma pooljumalad, hiiud ja vägilased, on neis eepostes mingi tõde, mille mäletamine on kohustuslik.
Kristjan Raud aitab mäletada pildis ning Eno Raud ümberjutustusena nende jaoks, kes end värssidest läbi ei suuda sundida. Täiuslikult ebatäiuslik ja inimlik Kalevipoeg pärisnimega Sohni võiks olla eestlaste massiivne kaubamärk.
Enam kui poolsada Maarjamaa kohta Varbolast Saadjärveni on seotud Kalevipoja kangelastegudega. Siin tema ehitas, seal kündis, kolmandas paigas viskas võidu kivi, et kuningaks saada, neljandas prassis, viiendas tassis laevu ja laudu, kuuendas kaotas taevase soosingu, seitsmendas jalad ja elu.
Kui me püstitaksime igasse eepost meenutavasse kohta 15 meetrit kõrge skulptuuri, oleks meil üle-eestiline monumentide võrgustik, mida vaatama sõita või kuhu end distantsilt zoomida. Iga kuju juures saaks pidada koolitusi ja perepiknikke.
Üks seesugune monument maksab veerand miljonit eurot. Võimalik, et edevad rahamehed lasknuks oma näo ja nime mõne Kalevipojana jäädvustada, et ainulaadses üleriigilises skulptuuripargis olla. Kriiside jada tõstis materjalide hinda, pandeemias käis idee algatajate kuraas maha ning lõpeks tuli sõda peale.
Enne 2022. aasta 24. veebruari tundusid tähtsad ja teostatavad nii mõnedki algatused, mis täna pole enam olulised. Keda huvitavad praegu uued armastusseriaalid või pehmete väärtuste filmid. Praegu palvetame kõigi jumalate poole, et sõda meie maale ei veereks. Vägev on muinasaegade hiidusid või tänase Ukraina presidenti eemalt imetleda. Ise rasket mõõka kätte võtta ja elu eest sõdima söösta oleks hirmus.
Veel hirmsam oleks uue aja Lindana oma poegi ja meest matta ja leinata. Venemaa asemel Soomest tarviliku toomisega saame vast hakkama. Ometi on turgutav mäletada, kui paljud parimad kirjanikud, kunstnikud, filosoofid, seiklejad ja rahvajuhid on müstiliselt inimliku heerose juhtumistele pühendunud.
Ingrid Rüütel, Jüri Arrak ja Tauno Kangro on ennast koos Kalevipojaga põlistanud. Kiidetud olgu Jumal, meie mehed on naabrite Gediminase, Lacplesise, Edda ja Kalevala kõrval Olympose pooljumalatega võrdväärsed.
Kui maailm pärast praeguseid sündmusi alles jääb, küsivad ka meie lapselapselapsed naljatades: kes oli Kalevipoja, Olevipoja ja Sulevipoja ema. Või siis: keda loetles arstist lauluisa Kreutzwald: üks oli Irmi, teine Armi, kolmas murdja Mustukene.
Valik on sinu, kas ootad Kristuse taassündi, Kalevi imelist kojujõudmist või tulnukaid teistest tsivilisatsioonidest. Kuldajastu looja oled ikkagi sina, Kalevite kange rahva laps ja pärija.