Kärt Ulman – pöördmissiooniga Koidula

Tekst Kati Murdmaa

Fotod Peter Murdmaa

Elukiri

Väga suurte asjade alustamine ja lõpetamine nõuavad ühtviisi suurt mehisust. Eesti ajaloos on võimsaimateks missioonideks olnud piisavalt küpsed ja mehised just naised.

Kärt Ulman on pärast 10 aastat elu Ameerika Ühendriikides vormimas ajaloo üheks lõpetatud peatükiks aatelist-idealistlikku väliseestlust. Ta on New Yorgis ajalehe Vaba Eesti Sõna peatoimetaja, kultuurifondi ja haridusseltsi juhtfiguure, New Yorgi Eesti päevade peakorraldaja.

Tema asumine tagasi-Eestisse-teele on alanud esiteks sellepärast, et Ameerika unelm on täidetud, teiseks sellepärast, et missioon on lõppemas ning kolmandaks sestap et tema abikaasa Arthur Clancy on üks suuremaid Eesti ja ugri entusiaste, keda ta teab.

Arhitektiharidusega Kärdi ja äriguru Arthuri 9aastane poeg käib Eesti koolis, tarkvara arhitekt, strateeg ja äri-futuroloog Arthur on oma 20aastase Wall Streeti kogemuse valmis rakendama Maarjamaa ettevõtjate teenistusse. Emand Ulmani naasmisega saab Eesti telemaastik aga loodetavasti tagasi ühe oma professionaalsema ja kvaliteetsema vana-hea-kooli tipptegija.

Eestis ootavad ema täiskasvanud lapsed abielust kirjanik Mihkel Ulmaniga – arhitekt Paco ja stsenarist-toimetaja Livia. “Mulle on äärmiselt oluline jõuda (tagasi) läheduseni oma suureks sirgunud lastega – eriti tütrega,” tunnistab naine. “Paraku on meist paljude täiskasvanud lastel meile mõndagi ette heita. Ja sageli õigustatult. Me ei saa minevikku ümber teha. Saame parema tuleviku luua. Sujugu esimesed pingutused kasvõi roomates. Ja nii on tegelikult iga eluvaldkonnaga.”

 

Olulised asjad

Meist kõigi elulugudes on mõned olulised – sageli dramaatilised – tähtpunktid, mis otsustavad kogu edasise elutee. Kärdi ema suri, kui tüdruk oli 5aastane, 31aastasena. “Vähk avastati alles siis, kui siirded olid juba lootusetult laiali,” meenutab naine. “Mu arhitektist isa Allan abiellus uuesti, sain endale tubli ja range kasuema. Ent paratamatult jääb lihase ema kaotanud tüdrukusse igavene igatsus Oma Ema järele. Pidev püüdlemine kaotatud ema poole tingib alalise enesetõestamise, mis toob sageli kaasa suure hulga vigu. Aga vigu tehes ja neid parandades me, emata tüdrukud, just kasvamegi. Meie õnn ongi just võimalus ja julgus vigu teha!”

Ameerikasse sattumine ei ole olnud viga, vaid õnn. Arhitektide dünastia võsu ihales New Yorgi järele juba enne, kui Avatud Eesti Fondi stipendiaadina 14 aastat tagasi sinna ABC uudiste-TVsse Peter Jenningsi meeskonda õppima pääses. Ta on – erinevalt paljudest neist, kelle unistuste täitumine põhjustab pettumuse – avastanud, et New York on veel inimlikum, kaunim ja sõbralikumate rütmidega kui ta lootis.

Ent endiste aegade väliseestluse ümbersaamine on sattunud resonantsi abikaasa Arthuri Eesti-unelmaga – ja nii asutakse lähiaastatel üsna ilmselt Eestisse.

“Me ei põgene tegelikult selle eest, mida aastaks 2012 Ameerikale ja eriti New Yorgile ennustatakse. Hollywoodi katastroofi-filmi-tööstusel pole olnud raske oma kuulsaid apokalüpsise-filme toota, sest nii tohutus metropolis nagu New York juhtub tegelikult pidevalt õnnetusi. See on paratamatu. Kus on väga palju head, seal on tasakaaluks ka ohtrasti halba,” teab ärimaastiku arhitekt Arthur. “Kurikuulsa 11. septembri sündmuste ajal olin ma keset New Yorki, üsna WTC lähedal, katastroofi epitsentris. Kärt oli beebi-Areniga kodus ja vaatas toimuvat teleri vahendusel, nagu eestlased Eestiski. Sellised asjad lihtsalt juhtuvad. Aga maailmalõppu küll ei juhtu. Ka mitte Ameerika-maailma-lõppu. Nii patune see poolkera nüüd ka pole.”

Kärt kinnitab, et Manhattan osutus suurepäraseks tita kasvatamise keskkonnaks – seal on rütmiliselt voolav ja hästi korrastatud parkide ja muuseumide, lasteringide ja kinode võrgustik, millest meil siin võiks arukalt õppida ja järele teha.

 

Big Apple

“Ma võrdleksin New Yorki metsaga. Kõige paremas mõttes. Seal on oma rütmid ja loogika, mis on metsas kulgemise ja hakkama saamisega absoluutselt võrreldav,” kirjeldab Kärt oma unistustelinna. “Täpselt samamoodi, nagu võib ära tunda metsa sattunud linnainimese, saab ka New Yorgis pea ja terve iseenda kaotanud turisti ära tunda. Metsas seisab linnavurle nõutult ringi vahtides ning üritab tundmatute loodusmärkide järgi välja mõelda, kuhu suunas miski talle eluliselt oluline jääb.

Suurlinnas voolab rahvamass ühtse rütmiga jõena endale valitud suundades, mis ristuvad ja külgnevad sujuvalt. Turist seisab ses jões kaardiga, nagu kivi kärestikus ning takistab liiklust ja satub elusasse tsentrifuugi.”

Kärt kirjeldab elu hellitavalt Big Apple’iks kutsutud unelmatelinnas ei rohkem ega vähem kui absoluutselt kõigi võimaluste kosena. Saad valida nii lihtsa lusti ja rahvahulga kui kõrgkultuuri ja elitaarse elulaadi, nii perekondliku omaetteolemise kui erakliku missioonile pühendumise.

Kuna hiidlinna sisemine korrastatus on suisa üleloomulik, on iga eluala viljelemiseks ja inimkonna hüvedest osa saamiseks tema sõnul tõepoolest just seal nüüdis-tsivilisatsiooni ristteel parim paik.

“Mina olen tänaseks loonud endale oma mulli. Õieti on mul olnud järjestikku mitmeid erinevaid mulle. Beebiga-kodus-mull. Ja nüüd ajalehetoimetaja mull. Ma veedan tööpäevad omaette olemises. Teiste inimestega sukeldun suhtlema ja sünergiasse siis, kui on vaja kultuuri- või kooliasju ajada. Argipäevad veedan eraklikult töises mullis,” väidab Kärt.

 

Pöörd-Koidula

Oma vaikses ja töises olemises teeb pr. Ulman 12leheküljelist ajalehte Vaba Eesti Sõna. Ta on ühtaegu nii toimetaja kui kujundaja. Valib kaastööd nii välis-eesti autoritelt kui Eesti meediast. Vanadele põlis-põlvkonna väliseestlastele on omakeelne-traditsiooniline-nostalgiline ajaleht põhiline allikas, kust nad saavad kätte nii Eesti kui kogu maailma sündmused.

“Oma eakatest, traditsiooniliste vajadustega lugejatest lähtudes on mul eriti teravat ja kriitilist silma koduse meedia kolletamise suhtes. Just pealkirjad on rusuvalt kõmulised – isegi kui tegemist on kvaliteetväljaandeks pretendeeriva väljaande uuriva looga. Ikka püütakse müüa läbi kollaste suurte tähtede,” laidab Kärt. “Mulle õpetavad sellised sisu ja vormi vahelised käärid valikute tegemist, analüüsi – ja ise samasugusest kiusatusest hoidumist.”

Üldisemalt võttes on naisel käsil lepliku ja lõpliku otste kokku tõmbamise õppetund.

Tema missioon meenutab Lydia Koidula pürgimusi peegelpildis. Koidulaulik kirjutas samuti üksipäini ajalehte kokku, luuletas ja teenis teatrit, ajas kooliasja ning oli oma isa käepikendus eestikeelse loomingu, hariduse ja avalikkuse üles ehitamisel. Tulvil alguse aatelisust ja lokkavate värvidega idealismi.

Kärt töötab praegu põhiliselt neile, kes läbi sõjapõgenike laagri 1940ndatel USAsse jõudsid. Ja nende lastele. Lapselapsed pahatihti enam eesti keelt ei valda ega vaja. Ning praegu võõrsile minevad eestlased on juba maailmakodanikud, kes lähevad ajama töö- ja eneseteostuse asja, mitte eestlust võõrsil alal hoidma.

“Kunagiste sõjapõgenike ülesanne on täidetud – eestlus on säilitatud ja oma riik taastatud. See epohh koos legendaarsete meeskoori ballidega on saamas ajalooks,” arutleb Kärt. “Aastakümneid olid New Yorgi Eesti meeskoori ballid kohad, kuhu kogunes kogu siinse poolkera eestlaskond, kus esitleti debütantidena oma lapsi ning milleks valmistuti terve aasta.

Nüüd on minu jaoks iga-aastased tähtsündmused Eesti kultuuripäevad, mida olen 7 aastat korraldanud. Kutsume siia teatreid, muusikuid ja muid kultuuritegelasi. Näitlejad ja kirjanikud saavad siin tagasisideme, millesugusega nad Eestis harjunud pole – publik läheb pärast etendust-loengut-kontserti vahetult patsutama, tunnustust ja arvamust avaldama.

Minule endale on see olnud võimalus isamaisest kultuurist osa saada.”

Paratamatu fakt on, et vananenud väliseestlaskonnal pole enam kuigi palju raha ei teatrite-muusikute kutsumiseks ega ka ajalehe välja andmiseks. Kärt oletab, et kui see fakt valjusti välja öelda, et nüüd jäävad kultuuripäevad seisma ja ajaleht suletakse, siis ilmselt tuleb kusagilt veel viimseid rahasid. Aga üldiselt on ta valmis lõpetama.

“Sedalaadi missiooni täitmine annab elule erilise võlu,” on ajakirjanik avastanud. “Kuni sul on lõpmatuse illusioon, ei oska iga päeva ja lehekülge nautida. Suurlinnas väikese vapra rahva ajaloo üht peatükki finišisse juhatades saad ka iseendaga sügavamalt ja tõelisemalt tuttavaks kui üheski muus olukorras. Aga lõpmatus on õigupoolest ju alati illusoorne. Ainus, mis ühiskonnakordade ja riigipiiride, põlvkondade vahetumise ja maailma avardumise kiuste näib olevat tõepoolest lõpmatu, on eestluse elujõud.”

 

Ugri impeerium

Ameerika rannikul maabunud iirlaste järeltulija Arthur Clancy on käinud Iirimaal vaid ühe korra – ja sedagi töö pärast. Eestimaal on ta naise ja pojaga igal suvel – ja üha kasvava vaimustusega.

“Kui meie planeedil üldse veel midagi tõeliselt ja elujõulist on, siis need on eestlased,” väidab kogenud haritlane ja praktik Arthur. “Soomlased enam nii ehedad pole. Eestlased on oma rahvuse ja riigi säilitanud totaalselt võimatutes tingimustes ja erakordses geograafilises paigas. Eestlastes kätkev Põhjala vägi on sedavõrd tugev, et nad miksivad ja kasvatavad eestlasteks iga rahvuse, kes nende tõugu parandama satub.”

Poetess Kauksi Ülle ja tema sõpruskond on kõnelenud utoopiast moodustada sajavägine ülemaailmne ugri impeerium – kuivõrd eestlane jääb kus iganes millal iganes ikka eestlaseks. Õpib ja kogeb muud ilma – ja väljub elukoolist ning ajaloost ikka iseendana.

Arthur Clancey lisab, et läbi ajastute oma põhiolemuse säilitanud eestlased on väärt kõigile maailma väikerahvastele õpetama, kuidas igal juhul ja alati ellu jääda ja tulevikku kesta. Selles tulevikulises küsimuses on ta nõu, hau ja jõuga valmis peatselt üleni eestlastele pühenduma – ta kavatseb siis, kui Kärt Ameerikas oma pöörd-Koidula eha-missiooni lõpetab, Eestisse nõustajaks-õppejõuks tulla.

“Noores Eesti riigis oli ärirahvas veel veidi rumalalt upsakas – nad ei tahtnud kogenuma nõu kuulata, oli vaja endal jalgratas leiutada – isegi kui välja kippus tulema supipott või kirves,” muigab 20 aastat Wall Streetil ärimaastiku arhitekti-strateegina töötanud Maa tuleviku projekteerija. “Tahan Eesti ettevõtjatele õpetada, kuidas prognoosida Hiina liblika tiivalöögi mõju Tuhala nõiakaevule või Hiiumaa lambakasvatajale.”

Eestlased on piisavalt küpsenud, et Arthuri teadmisi tarvitada. Kärt on piisavalt näinud, teinud ja küpsenud, et koju tulla. Piisavalt palju hullusi on tehtud, et vaevama jäänud vigu nüüd parandama asuda.

 

Emad ja tütred

Kärt tunnistab, et suurem osa tema elust on olnud Oma Ema poole püüdlemine – sealpoolsele emmele tõestamine, et ta on tubli tüdruk. Range ja raudne kasuema kasvatas temasse distsipliiniga paratamatult kaasneva protesti, mistõttu neiu läks väga vara mehele.

“Mu esimene abikaasa, Paco ja Livia isa Mihkel Ulman on olnud suurema osa elust mu parimaid sõpru. Oleme olnud hingesugulased, kestvaks kireks liigagi hingesugulased. Et meie liit oli taevas määratud, seda näitab tublide laste sigitamine ja üles kasvatamine – Paco on mu isapoolse dünastia traditsioone jätkates arhitekt-fotograaf, Livia aga kirjanik-toimetaja-tõlk, nagu tema isa. Me julgesime Mihkliga koos suureks saada ja vigu teha,” on Kärt tänulik mehele, kelle perega praegu soojalt ja lähedalt läbi käiakse. “Mihkel kirjutas juba nooruses kuramuse hästi. Vahepeal tuli tema ellu hipi- ja püksibüroo periood – aga tema come-back kirjanikuna on mu meelest Eesti rahvale tõeline kingitus.

Ta on elegantselt eluline ja tundlikult läbinägelik, maitsekalt humoorikas ja mu meelest oma tekstidega kindlal teel Eesti klassikasse. Olen õnnelik, et Livia on samal teel.

Ja ma ise olen – kohati, mis seal salata, roomates – teel läheduse poole oma tütrega, sest tal on õigus mulle nii mõndagi ette heita. Samas pole vist olemas lähisuhteid, mille puhul osapooltel pole teineteisele midagi ette heita. Oleme üksteise ehitusmaterjal, õppevahendid ja vigade parandajad.”

Kogu Kärdi isiku – nii välimuse, olemuse kui pühendumuse võib kokku võtta nimetusega Kaunis Küpsus. Jaheda ja esindusliku fassaadi taga on hell hing ja soe süda. Tema põhjamaiselt karge välimuse on järjestikku vastuse leidnud eksistentsiaalsed küsimused vorminud kirkaks ja klaariks. Tema kahe-jalaga-maapeal olemus on valmis rahulikult ja väärikalt Koidula alustatut võõrsil ehaga kulmineerima.

Kuna naine on olnud pidevalt meie meediaga põhjalikult kursis, nii teles kui kirjutavas ajakirjanduses kapitaalselt vilunud, siis võib prognoosida: kadunud tütre tagasitulek saab olema meile tõeline kingitus – unikaalne professionaal uues kvaliteedis.

Ja kui Sa oma raamatu kirjutad, Kärt, siis mulle oleks suur au seda toimetada.