Kas vana arm ka roostetab…

…ei ta roosteta – tema parkub, tal tekivad ealised iseärasused ja erivajadused ning ta kasvab perenaisega kokku nagu kehaosa.
Kolm aastat tagasi tõi Makita Christopher proovida suurema ja väiksema kaheakulise trimmeri – valisin väiksema, ent pikavarrelise, et koplilintide all pokude vahel võimalikult ulatuslikult slaalomit harrastada.
Mašal oli – on praegugi – kaasas lisaks tamiili pooliga otsikule „kilpkonn“, lõikenugade lahendus ning võsalõikaja. Kilpkonn on putkede ohjeldamisel küll tugev ja tubli, ent paratamatult ikkagi kopliposte kohates puruneb kergesti. Võsaketta vajadust pole, kui oled järjepidev – esimesel varasuvel lõikasin lepa-haava-noorendiku sobivaks ning kui suve jooksul 5-7 korda loodusega läbirääkimisi pidada, tuleb tamiiliga toime.
Maša küsib suhteliselt peenikest, ent teravate servadega tamiili – liiga ümmargune-libe variant läheb putkede-pokude-postide ümber menetledes kiiresti otsast karvaseks ja tõmbab hoo maha. Mis hoo valimisse puutub, siis põhimõtteliselt on mu kaheakulisel kehaosal automaatne käiguvahetus ka, ent see sööb kiiresti akud tühjaks. Sõidan teise käiguga. Teatud kleepjas-takerduvate taimede või niitjate põuakõrte ümber kaela takerdudes saab ühe sõrmeliigutusega tagasikäigu anda ja pusa võssa lennutada.
Esimesel aastal lendas mõnel korral võssa ka pool ja kapsel – algaja asi. Algaja sai teada ka elektrilise koduabilise ja ilmastikuolude-stiihiate vahekorrad. Bensiinitrimmeriga naaber võib küll koidu ajal oma rada trallata, aga elekter niiskust ei taha – aurav trimmer ei ole tore. Leitsaku puhul säästab masin arulagedat inimest, kes ennast ilmselt kuumusele ja parmudele ohverdaks – ülekuumenemise eel lülitub tark aparaat lihtsalt välja.
Teisel aastal ma enam mõlema akupaarita kopli kaugeimasse otsa ei tatsanud, et sealt siis teise paari järele tulla. Üks paar akusid kestab tund aega – kaks „varretäit“ ehk kaks tundi ongi täpselt paras füüsiline uhamine kirjatöö ja kontoriminutitega vaheldumisi.
Kuna Südamesalu maadel külvavad üheksavägised end, kuhu ise valivad, omandasin nende vahel laveerimise virtuoossuse, hobusekopli elektrilindi alustele pokudele soengu tegemise mõne sekundiga ning konnadega koostöö oskuse. Kui liigud järjepidevas rütmis, oskavad igat liiki konnad jalga lasta. Rohukonnade liikumist taimede vahel on kõige kaugemale näha ja nad on eest ära minekul kõige asjalikum liik. Kärnkonnad püüavad esmalt lehtede alla lömitada – kui põrr tuleb ikkagi peale, loivavad minema. Libe punakas konnaliik on kõige suitsidaalsem – volksab ootamatult otse lõikuri eest õhku – ent varvast visates on kõige kõrgemate hüpetega ja väledam.
Kolmandaks suveks olen omandanud just konnakõrguse niidukõrguse – see säästab sisalikke ja ühtlustab visuaalselt maastiku konarused. Lisaks on kenas kooskõlas Sadhguru vaimsuses liikumisega Save The Soil. Iga aastaga levib mõistlik säästlik niitmine ning taimerahva mullani maha küpsetamine stiilis „Kadugu elurikkus!“ ega päikeses pruunistuv millimeetriline grill-grass pole enam moes.
Trimmerdamine on minu, kobedas vormis koolipreili absoluutne lemmiktöö.
See hoiab vaimselt keskmes – pilved-vihmad vaatad enne üle ega volksuta vaadet siia-sinna, et mitte mõnd üheksavägist või orhideed maha lõigata. Postide ümber ja mätaste vahel viiveldes oled muide kenasti välja lülitunud. Pärdik peas peatub – oled siin ja praegu.
Saades mõnusa jõusaali seansi, kus töötavad kõik lihasgrupid ning su pilatesel on ka maastikuhoolduslik tulemus, oled liikuvas meditatsioonis. Ühenduses loodusega ammugi: jätad magusaid-värvilisi klumpe-saarekesi mesilastele, angervaks-põdrakanep-pune jääb siin-seal rästikutele varjumiseks – kus nad mujal kui looduses olema peaksid?
Kus on konn, seal on rästik – ja kurg, kes lakkab kiiresti su trimmerit kartmast ning kõnnib konni ja rästikuid – ! – noppides toimekalt niitja kannul. Ma pole konn-valutab-ja-porgand-protesteerib tüüpi tädi, ent kui kurg või kass täpse kuklanaksuga rästiku räsib, olen kurb – nad on siinsed asukad. Nagu ka kolmikutega metskitseema, kes Südamesalus hobuste ligi end jahimeeste ja rekkade eest peidab.
Niitja ei leota ega riivi suve lõpuni peopesadesse tekkivat tõhusat elevandinahka maha – töötekkeline polster asendab kindaid ning maniküüri saab intelligendiks tagasi kätte ära minnes üsna sujuvalt korda. Seilasime, teame!
Korda ei saa – ilma teeninduse abita, mida ma Maša puhul kordagi kasutanud pole – loogiliselt kuluvaid vidinaid.
Esimesena andis saba tamiili pealeandmise mehhanism – ammu juba avan kapsli ja annan sõrmitsi peale. Kui varre ja käepidemete vaheline ühendus lõnkuma hakkab, keeran tunde järgi vinklisse ja saan meistrita paika.
Teisena hakkas loksuma kattekübara sees olev tamiililõiketera – mul on käärid ning katte õnaruste puhastamiseks kinnas alati taskus. Kokkuharjumise tõttu jäävad silma ja tunde järgi enamasti õige pikkusega vuntsid, nii et lõigata pole vajagi.
Kolmandaks vajab teenekas trimmer rohkem puhastamist, kuna nii metallvars kui plastiksüsteemid on parkunud. Lohakus pole elatanud teekaaslase puhul võimalik – õnarustest välja puhastamata taimepudi ei lase topsikut päriselt sulgeda, minema lendab.
Akud on muide kolme koosteeaasta järel täiesti endised – ikka tund töökorda ühel paaril. Nipp selles, et alati tuleb lõpuni laadida ning kui tühjaks – siis lõpuni tühjaks töötada. Kui trimmerist jääb tsimarukene üle, sobib sama aku trelli, varstolmuimeja ning väikese sae taha – ring majas, õunaaias ja autos – ja laadimiseks küpse ta ongi.
Telefoni laadimisega on ju sama – poole pealt pole vaja.
Inimene iseennast lõpuni känni trööbeldama ei pea: kui arvuti taga või roolis, koosolekutel või raamatutes jooksevad kuulid kokku – siuhviuh õue midagi üldfüüsilist tegema!
Läbi hingamisteede ja naha saad lisaks orasheina-ristiku-teelehe-kummeli-selleri-angervaksa-põdrakanepi-tarna-vesiheina-madara-pune-marana-ohaka-takja-metsrõika-nõgese-naadi-maltsa-vabarna-humala-kassitapu-lepavõrse spaa. Terviseks!
Ja veel üks ealine või uusajastuline iseärasus. Nii autodel kui kodumasinatel, tööriistadel kui kärudel on üha tuntavalt ja ilmsemalt hing. Hingedevaheline ühendus tingib truuduse. Tunnen end kõlvatuna isegi teiste brändide reklaame nähes – mis lidlrioobi – minul on Maša Makita ju!?!
Armas Maša, iga vidina ja vajadusega nii viimseni oma – palun kesta veel kaua!!!