05. aprill 2013
Vastus ja vastutus
Head kolleegid, kallid sõbrad!
Avaldan siirast kahetsust, et minu tööga seoses on teile probleeme tekkinud – mulle endale kahtlemata ka. Minu süü seisneb selles, et Tallinnast – aga ka Rakverest – kaugel olles ei suutnud ma jälgida oma lugude ilmumise järjekorda ega tagada Armastuse maaletoojate mitu nädalat lubatud täienduste jõudmist toimetuseni. Kuna mõned lood olid veel ees, ei oletanud ma, et see lugu naistepäeval ilmub. Samas pole ma oma sooja ja toetava tekstiga ei Kelli Tõnsingut ega tema elukaaslast Kristo Kiviorgu kahjustanud. Pigem kohtasin nii loo sündimise ajal kui järel armastuse maaletoojate poolt üllatavat üleolekut ja vaimset vägivalda. Peab tunnistama, et siinkohal kipub vaimsus ja vaimsed korratused oma hapra vahejoone kaotama ning tervendajad näivad ise tungivalt abi vajavat. Tänaseks olen teada saanud, et asi polegi minus ega loos, vaid paari omavahelistes suhetes, millega on vahepeal kataklüsmid toimunud. Kui mul õnnestus Kristo Kiviorg 21.märtsi õhtul telefonile saada, teatas ta ekstaatilises toonis, et tahab nüüd samas mahus pinda, et oma asjadest ajakirjas Naised ise kirjutada. Iseasi, kas see mõranema hakanud suhet parandab. Minult aga ei soovinud noorhärra Kiviorg midagi – ka mitte seda kirja siin. Inga palvel selle siiski koostan, ehkki olen kõrges palavikus – kõige viimane, mida ma põhjustada tahan, on probleemid seoses minu tööga, mida teen äärmise pühendumise, kogu südame ja suure süvenemisega. Jah, ma ei kasuta diktofoni – pole kunagi kasutanud – salvestan südamega ja saadan teksti pärast asjaosalistele. Antud juhul on noorsand Kivioru pretensioon osaliselt kohatu, kuna enam kui poolte minu ja Kelli vestluste juures ta ei olnud.
Loo kirjutamist alustasin novembris Rakveres. Mind juhatas Kellini Inge Soosaar, kes viibis ka esimese intervjuu juures ning kellest olen samuti Eriliste elude rubriigis kirjutanud. Meie vestlusega ühines Kristo alles siis, kui noorte toonasest korterist juba lahkuma asutasin. Kuna tookord oli mul toimetuses hulk lugusid varuks ees, jätkasin kirjutamiseks valmistumist tänavu jaanuaris-veebruaris. Külastasin Paides nende vabastava hingamise seanssi, vanematekodu ning pärast teksti Kellile saatmist kohtusime temaga Tallinnas Avaja keskuses, kus ta ütles, et kontseptuaalsed rõhud on vahepeal muutunud, energeetiliselt oleks teksti vaja ümber seadistada, aga seoses eraeluliste kataklüsmidega pole tal energiat seda teha.
Saatsin teksti tutvumiseks meie ühisele sõbrale Jaanika Grossile ning Inge Soosaarele. Mõlemad julgustasid Kellit loo avaldamisega lõpule minema, et edastada sõnumit, kui võimsale tasandile on võimalik väga valuliku lapsepõlve pealt areneda ning sellega paljudele lugejatele äratundmisrõõmu pakkuda. Seda enam, et olin juba investeerinud sellesse töösse mitu kulukat sõitu ja päevi. Enne kui Kelli energiat kogus ja tekstiga tegelema hakkas, võeti see aga järjekorras ette.
Kui teemaks on olnud naiste suhtes julmad ja ebaõiglased mehed, on nende protest olnud prognoositav ning nende juhtumite puhul oleme olnud meie õigust tõestavate dokumentide patareiga. Antud juhul on armastuse maaletoojate sõjakus mitmekordselt šokeeriv ja mina isiklikult selle ees üsna abitu. Ma ei ole kunagi tahtlikult ebaeetiliselt käitunud – iga intervjueeritav on minu jaoks ime kordumatu väärtus. Kuna ma ei kasuta diktofoni, kujunevad mu vestlused intervjueeritavatega ääretult pihtimuslikeks – ent ma pole enda arvates kunagi usaldust kuritarvitanud. Ei armastuse maaletoojate ega teiste inimeste puhul pole ma kirja pannud neid isiklikke asju, mis avalikkusele ei kuulu.
Palun veel kord vabandust, et ei kontrollinud, kuidas antud teema puhul vaimsuse ja vaimse nihke vahelise piiriga lood on. Ja palun kergemat karistust – oma sünnipäeva, lapselapse sündimise ja igapäevased tallede sünnid olen juba sellesse vapustusse matnud, nii et viirused said muidu väga vastupidavast minust jagu. Loodan, et mingile muule tuleriidale mind enam ei saadeta. Aitäh.