25. juuli 2019
Mina ei ole seepi keetnud ega küünlaid valanud. Mitmed minu kallid kaasteelised on. Mõni on koos oma magistrikraadiga saanudki õnnelikult pühendunud Meistriks sel alal. Teised vahevariante otsinud kingivad eluloolise teivasjaama toodangut tänagi sõpradele. Ka ise üllatudes: kas see, kes pärast kõrgkooli-õpitud erialatööd uskumatutesse kohtadesse cv-sid saatis, olin samuti mina?
Õnneks ei uskunud ka universum neid postiljoni-naftamüüja-muuseumidire töökohtadele taotlemisi. Mängi-mängi, muigas kõigevägevam. Iga kord, kui eelmine eluetapp ammendus, sai mõnikümmend cv-d väga veidrate variantide nuusutamiseks teele saadetud. Enamasti variandid vastu ei nuusutanud. Kas ei vastatud üldse – või harvadel puhkudel vastati täname-ja-naeratame-ja-jätkame-matka. Muidugi jätkame – ja need mõne aasta tagant korduvad mängud on nunnud. Kes mängib dragonit, kes rollimänge, kes viikingite või keskaega. Kes mängib end mõneks minutiks ministeeriumitöötajaks. Ja pärast tänab taevast, et too meie tegelikke vajadusi teab ja totraid tahtmisi ei kuula.
Mina olen selles kehastuses olnud teismelisena sanitar ja aednik, ajalehetoimetuste töötajatele suve- või lapsepuhkuse pakkuja, mitmekümnesaateliste projektidena tele- ja raadiosaadete tegija nii saatejuhi kui toimetajana.
Olid ajad, mil ma-ei-mäleta-mitmendaks võimuks nimetatava ajakirjandusega oli võimalik teenida nii palju, et ehitasin oma palgaga üles kõigepealt mõned Tartu majapidamised, siis Raeküla nõiamaja, seejärel Jausa talu Liu majaka all ja Soone talu koos päikeseväravaga. Nimekaks tõusnud tegija oli iseäranis kenasti makstud kodulehekülgi luues-täites-toimetades. Ühtlasi töötasid hästi nähtused, mida nimetasin sabažurnaalideks.
Aegadel, mil raamat oli veel austatud-loetud nähtus, sai sabažurnaaliks punutud edurahva sõnumit kandvate tekstide eest kirjastada nii teose kui järgmise teoseni arved tasuda. Tühja sest logorahest, mis ilukirjanduse tagakaanetas. Toredad firmad, vajalik sõnum – kõik rahul.
Saage rüütlimõisa Altweskisse kultuurikeskust looma asudes olid prügimäe ja varemete taltsutamisel kõigepealt abiks need samad inimesed, kelle sõnum on mu raamatute sabadesse raiutud. Sõbrad.
Seejärel tuli projektimaastik. Mis on tegelikult miiniväli.
Õppisin kop-küsk-kulka-leader-archimedes-projekte küll niimoodi kirjutama, et saimegi kultuurikeskusele kliimaseadme ja sõudepaadid, õpetajate palgad ja tegelusvahendid. Ent kindlamat vaimset-vibratsioonilist sandistajat, loovuse kohitsejat ja igakülgset alandajat kui projektide muljumine pole olemas. Täpsemalt – projektid muljuvad kirjutajat.
Oma romaanide ja näidendite asemel kirjutad kantseliitlikku kaali, eluvõõra madalvibralise büroorahva meeleheaks ajad bürokraatlikku brüsseli kapsast. Annad oma kultuurikeskust kohtvaatlevatele ametnikele objekti olulisust tõestavaid etendusi – ja reptiilenergia plaksutab rõõmsalt lülisid. Mille vahel pihustud.
Vihised paremusjärjestuste karussellil, võrdlemise missivõistlustel, kus võrdlejad on võrreldavatest palju korruseid madalamal. Sa ei saagi neile meeldida. Ei pea ega tohigi. Ja lõpeks raha ka ei saa. Õnneks. Sest kui saad, pead manipuleerivate illuminaatide meeleheaks veel aastaid end sandistama – muidu küsitakse juba makstud toetused tagasi. Neid tagasi maksta sa ei saa, sest senised mustrid ei tööta, olnud skeemide orjamiseks kõlblikku sind ennast ka enam ei ole.
Kui olin loonud teistele töökohti – ja teada saanud, et kindel palk noori beebihingi tegelikult ei motiveeri, näkku panevad – ja ise üha peale maksnud, tabelites ja abikõlbulikus värdkeeles kroolinud – kuulutasin välja isikliku brexiti.
Mitte ühtki projekti enam.
Ja kui seda lubadust murdsin ja ikka veel inertssest tähtaegade-ikkest kaasa lohistatuna ühe pidemetäie kulka-taotlusi tulistasin, sain kriminaaliks. Uues heas ilmas käivad asjad kohe ja üheselt. Nagu lubasid – nii tee. Kui tahad orjastavatest matrixitest Kuldajastusse jõuda, ära kiru ega kirjuta veel ja veel orja-ahelaid.
Mismoodi ma pärast viimse, lubadust murdvalt lubamatu taotluste seeria ärasaatmise järel end kriminaaliks sõitsin ja puhusin, ei tea ega mäleta. Tore. Nüüd olen kohal.
Et 1000ruutmeetrine 300aastane vesiveski, mille ühes tiivas hetkel ka ise elan ja mille juures oleval tosinal hektaril oma hobuseid pean, end ka ise pisutki majandaks, ühinesime airbnb.com-iga. Ancient-natural-spiritual happy-nest oleme seal 🙂
Teiste seas saabus oma tuttavaid majutama Edu Tehase ja Blessix-ilutööstuse juht Sigrid Keskküla.
Selge, et juba esimesel kohtumisel rääkisime uue ajastu krüptomajandamisest ja kiirelt kogunevate nullidega uue ajastu finantsvärgist. Mul oli Sigridi enese vussis valleti loole lisada ühe oma kosilase juhtum. Sell oli pärast edukat iti-tööd juba päris õnnelikul bitcoini kasvu teel – soetas 13 protsessorit, kaevandas ja hõiskas ja… kaotas kõik. Oli see kuulus ülelaskmise juhtum, mis paljud meist asjatult krüpto-skeptikuteks koinis.
Krüptokaevur-kosilane tahtis mu tallu paar protsessorit tuua – maja kütteks – sest ta enese maja uksed-aknad olid keset talve ööd-päevad pärani. Et mitte urisevas häärberis higistada, uisutas ja tantsis rahvatantsu. Päriselt ka.
Tänu sellele koom-keissile oli mul huvitav Sigridi selgitusi kuulata ja üles kirjutada. Teen seda ka edaspidi. Endal huvitav. Teil ka.
Meie perekonna vesiveski saab kujuneda rahvusvaheliseks loovpansionaadiks. Majutuse ja muu ja määga. Seda siis, kui endal on pisut eemal hobukarjamaa veerel privaatne majakene ning koerte ja põtrade asjus turvaline tara kogu Kodu ümber.
Et arendusteks raha teenida, võttis peremees kümnendi jooksul katse-eksituse meetodil omandatud geoloogiaoskused Aafrika mägedes uuesti üles. Ent ka arenduse teenindamise arendus eeldab aega ja raha.
Minu kirjutatud tekstid maksavad tänased arved. Aga päikese- ja hüdro-elektrijaam? Ning turvatunne ja kodurahu, kus enam tõestamatut ei tõestata, tehakse, milleks sünniti – mida kõrgem mina ei taha, seda ei tohi. Lammutab.
Et kõik minu arendused poleks toetatud kulutamise ja ei-tea-mille-ootuse-lootuse peale, ühinesin Edu Tehasega. Mitte minu OÜ ega MTÜ – mina ise.
Nojaa, mitte päris.
Tegime seda Sigridiga koos. Kasutades www.successfactory.com kampaaniat.
Kuna praegune ülijõuliste puhangutena toimuv transformatsioon – vibratsiooni tõus – mõjub nii intellektile kui füüsisele, nii (inim)loomadele kui elektroonikale, oli see liitumine tõeline kobistamine jah.
Unustasin oma e-posti parooli, et mitte-oma-arvutis kinnitus-link vastu võtta – mispeale Sigrid unustas ka enda oma ega pääsenud iseenese postkasti tagasi kah 😀 Kodus jooksis läpakas kokku. Paari päeva pärast kohtusime – päikeseplahvaatuste-kuuvarjutuse-mega-transformatsiooni uus energia oli kinnistunud ja me saime täitsa hakkama – kinnituskoodide-sünnikuupäevade-postiindeksitega ja puha 😀
Liitusin Keskkülade meeskonnaga. Läbipaistvad-teada-isikute-juhitud dagcoinid kogunevad kontol ka siis, kui ma midagi ei tee. Et ei plahvataks 😀 Harjun ja kohanen. Ja üsna tõenäoliselt hakkan pärast kohanemise aega ka ise rahvast juurde kutsuma. Mida rohkem dage, seda enam coine – loog!
See pole keeruline – minu jaoks on raha alati olnud virtuaalne. Ja kunagi pole tal olnud nii palju tarvilisi nulle kui krüpto-tulevikulisel pildil.
See on keeruline – iga päev tund või paar tutvuskonnas edutehnilist juttu tuututada… Pigem toetan Sikit oma oskustega. Kirjutan.
Minu tulevane krüpto-loominguline pansionaat, kus loodav on nähtav-müüdav keskkondades www.digitally.com ja www.media.productions ei ole Kirby tolmuimeja ega Zinzino kohvimasin. Ma ei pea inimestele selleks mingit kodutehnikat ega amway-olmekraami pähe tõmbama, et ise külluses kümmelda. Tõsi, mitmed mu kauased kaasteelised on selles hämmastavalt edukad.
Meenutan: mida ei taha, seda ei tohi!
Mina tahan koos oma hobustega Altweski taga Saage Saaratooriumis turvalise tara embuses luua ja harmoonias pulseerida.
Mina tahan koos meeskonnaga käitada rahvusvahelist loovpansionaati – produkt internetis, päikese- ja hüdroenergia katusel ja põranda all.
Mina tahan mõelda ja tunda külluses – mida ma selles kehastuses veel ei ole kogenud. On aeg!