24. oktoober 2014
Kerli Kolberg – loomult loomalausuja
Kati Saara Vatmann
Kõik algab armastusest. Kerli (34) on psühholoogiharidusega taluperenaine, kellel on Tallinnas Kibuvitsa tänavas lemmikloomapood ja koerte hoolduse salong – kus ei hooldata mitte ainult keha ja mitte ainult koera, vaid ka peni ja peremehe kooslust. Ta elab koos Pipi-eas kümnese tütre Rebeka-Lisette ja kaasa Renaltiniga(37) Loo-Lagedi tee ääres unelmate oaasis – arenevas-kasvavas talus, millest teisel pool teed on Tšuletsi ja Undi hobukeskused, taamal Tallinna eeslinna häärberid ja kipsikülv. Kerli mees teeb ja müüb nende elujõuliselt pead tõstvas talus küttepuid ja jõulukuuski. Neil on kolm peni, kiisu ja unistus kodusest tallist, mida taevas kokku pandud paari ees oma kallitele rõõmuga ka rajab. Sellepärast, et väike nõid ja tema tütar – Kerli ja Rebeka – teavad, mida ja miks vajavad ning mees teeb ja loob. Sest kõik algab armastusest.
Koerte värvimine
Täna jagab sünniomasest loomalausujast Kerli, kes näeb ja tunnetab loomi nii südame kui kätega, maagilist argipäeva kolme koeraga – eaka bernhardiiniproua Muffi kõrval elab varjupaigast saabunud Kirbu ning kõige suurem ja tähtsam on väike mops Peedu.
Koertele soengute lõikamist, nende pesemist-puhastamist, tervislikku toitmist ja nahahooldust on Kerli õppinud internetist ja oma ala asjatundjatelt ning ringleb nüüd mõnuga mööda koertenäitusi ja messe, kus pakutakse uusimaid-parimaid-soodsamaid vahendeid nii pügamiseks kui puhvitamiseks, toitmiseks.
„Kõik tootjad kirjutavad oma pakkide peale, et see on lemmikule parim. Mina valin ülimalt teadlikult ja süvenenult, milliseid krõbuskeid oma poodi müüki toon. Kui inimene otsustab koera konserviga, mitte elus lihaga toita, siis peavad need ikka garanteeritult parimad olema ka,“ kõneleb naine, kes ise on tegelikult seda meelt, et koer kui kiskja peaks saama tooreid liha- ja subprodukte. „See on paratamatu, et koer elab oma peremehega analoogset elu. Seisuste vahe puudutab ka kodustatud loomi, loomulik protsess. Ent kui koer – või kass – elab kangesti tsiviliseeritud ja tehislikus maailmas, vajab tema organism linnastunud inimesega sarnaselt ka puhastamist ja toniseerimist.
Sünteetiline maailm muudab koerad sarnaselt inimestega allergiliseks. Nad ei pääse loodusesse ise ravimtaimi sööma. Seepärast peab inimene neile mustikat, kummelit ja teisi tarilikke taimi pakkuma.“
Kerli on lapsest saadik tunnetanud koerte – ja teiste loomade, inimene kaasa arvatud – tervisehädasid ning oma kätega neid vaevusi leevendanud. „Inglanna Elizabeth Whiteri juures õppimas käimine oli ääretult inspireeriv. Pärast seda olen üha kohtunud ka Eestis sisetunde järgi tervendavate inimestega – kes sageli ise ei teagi, et nad on tervendajad. Meiesugused saavad koera pestes teda üksiti ravida – ning koera aidates ka perenaist puhastada ja parandada. Sageli ei tea need, kes mõistavad piltlikult öeldes loomade keelt, ise üldse, et kassi rahustades-korrastades teda tegelikult ravivad ja seeläbi ka kassi omanikku aitavad. See on meiesuguste loomalausujate jaoks enesestmõistetav olemise viis.
Kui minu mehe, sõprade seas tuntud kui Tini missioon on talu ja maastiku puhastamine ja ravimine, siis minu stiihia on loomad ning loomade ja inimeste vahelise ühtsuse loomine kõrgemal ja puhtamal tasandil.“
Kerli vestlused lõpetab enamasti refrään – „lähen nüüd yorkie’t föönitama!“ Ehk siis järjekordset klient-koerakest onduleerima. Selle väliselt edeva, ent tegelikult palju mitmekihilisema ja tänuväärsema töö järele on üha suurem nõudlus. Eks sellepärast ka, et inimesed soetavad aina üldisemalt endale puhve-sonkse eeldavaid penisid või isegi patse ja palsamit pruukivaid hobuseid. Loomalausuja on rõõmus, et inimesed elavad ka linnastunud ja ebaloomulikul ajastul ikkagi võimalikult koos loomadega. Ja ta õpetab loomade eest võimalikult looduslikul viisil hoolitsema.
„Paradoks on, et me ise oleme väga ehedad ja looduslikud – toidame oma enese penisid täiesti tavalise lihaliku koeratoiduga – aga klientidele müün ja tutvustan samas krõbusid-toidulisandeid koos õpetamisega, milliseid krõbusid-lisandeid valida ning mis sobivad nende elu- ja meelelaadiga.
Minule meeldib oma koeri toita lihakombinaatide subprodukteidega – loomuomane naturaalne toit on koerale maitsvaim, kergeim seedida ega sisalda kunstlikke aineid, mis muudavad loomatoidu tegelikult atraktiivseks ja apetiitseks… inimesele kui otsustajale, mida osta,“ naerab Kerli. „Inimese jaoks hirmutavat liha pole vaja keetagi muide – koer on kiskja, kelle tarvis pole vaja liha, rupskeid ega konte jumala pärast ära keeta. Muidugi meeldib talle keetmise ja keedetud lihakraami lõhn – kui proteiini keetmisel lagundada, on tal seda tegelikult raskem seedida, soolestik muutub nõrgaks ja algavadki probleemid – tervisele on ehe kraam parim. See puhastab ja hooldab üksiti ka hambad ja annab kiskjale loomuliku elu,“ arutleb Kerli. „Väärislemmikust linnaloom on paratamatult keegi väga teine olend. Näiliselt. Olemuselt on koer ikka koer. Ja ka krõbinatoiduline korterikass läheb liha ja kala lõhna peale ju kõige loomulikumalt loomalikul moel pöördesse.“
Loomalausujast Kerli sõnul on eetilise inimese ülesanne kohelda iga teist liiki tema endana – mitte püüda ka küülikutest ja tuhkrutest inimesi teha. Nii loomade keele mõistmiseks, nendega ühenduse saamiseks kui nende abistamiseks ja vahendamiseks tuleb neid austada ja kohelda nendena, kes nad on.
Märgimärkaja
Kerli näeb ja teab, et praegu on väga paljude hulgas meist ühine ülesanne – põhjalik, nii teadlik kui alateadlik Puhastamine. Eestimaa tuleb puhastada olnud aegade okupatsioonide mentaliteetidest. Ja samas koer-hobune-inimene-haaval meid ka praeguste nuri-suundumuste eest kaitsta.
Tõusiklikkuse ja noobeldamise kõrval peab keegi tark ja teadlik meelde tuletama – nii inimlikult kui professionaalselt – et koer on ikka koer ja siga on endiselt siga. Õnneks.
Hetkel on loomult loomalausujal kõvasti mõtlemisainet, miks lahkus tema salongis elanud küülik – ja miks mopsi-Peedu end alailma ohtu seab. Kui hobuseid näeb, lausa norib muhku – ning naabri-hunduga käis seni laiamas, kuni sai korraliku pika haava, mis küll õmblemist ei vajanud, aga pererahvast ilmekalt kõnetas. Londoni metroos on perrooni ääres hoiatuskiri: mind the cap – jälgi piiri. Sama peame tegema meiegi – piirijälgimisel abiks märgid, mida on mõistlik märgata ja tõlgendada.
„Jänksi ootamatu lahkumine rääkis ilmselt ajast. Aeg saab otsa. Aeg antud kive koguda, aeg antud… Aeg antud elada, aeg antud… Ent samas on aega sel juhul küll, kui teda õigeteks ettevõtmisteks kasutada ja ennast õigetele tegemistele pühendada,“ arutleb Kerli. „See aeg on õigesti kasutada, mil hoidistan koertele talviseks turgutuseks mustikaid ja kummelit sügavkülma. Juba lapsena andsin koertele sisetunde järgi ravimtaimi. Vabalt maastikul liikuv koer saab ise endale vajalikke taimi valida – kodustatud-tubastatud peni puhul peab peremees sisetunnet kuulama ja valimises osalema – aitan ja nõustan meeleldi loomaomanikke loomale loomulikema ja omasema menüü valimisel.
Loomadega koos elamine õpetab sisetunnet usaldama. Mõistes teiste liikide keelt loome ühenduse nii nende teiste „rahvastega“ kui ka iseendaga. Aukartus elu ees ning austus teiste liikide – ning ka inimese ja iseenda vastu – õpetab lepinguid sõlmima.
Mul on nii pügatava puudli kui kodumaja seinas sibliva hiirega diil. Iga looma ja tema peremehega, kellega tee kokku viib, sõlmub kokkulepe – kellega hetkeks, kellega eluks ajaks. Eks nende diili-kaaslaste lahkudes on muidugi valus – hobuse surres olin nii vapustatud, et nuttagi ei suutnud – aga me õpime oma ülesannet täites, ravides ja puhastades selliste valudega toime tulema…“
Litsentseeritud koerte massöör Kerli kohtleb oma tervendatavaid täpselt samal moel, nagu arstid räägivad inimestega: täislausetega, nende iga näoilmet ja varbaliigutust jälgides, austavalt ja mõistvalt.
Seepärast pole tema käte all ei pestes, pügades ega massaažis ükski koer oma iseloomu tumedamat poolt näidanud – ka need, kelle ootamatu ägeduse eest peremees hoiatab, leiavad Kerlis mõistva ärakuulaja, saavad südamesõpradeks ning jäävad aastateks tema juures käima.
Kuna tervendamise taustaks mängib klassikaline muusika ning kõlab Kerli mahe-soe hääl, leiavad tröösti ja maanduse, rahu ja tasakaalu ka koerte omanikud.
Kerli ja Tini kinnitavad, et nii taimede kui loomadega suheldes ja suhestudes on kokkulepe üks müstiliselt toimiv ja kindel nähtus. Nii loomad kui taimed võivad end vabatahtlikult inimeste eest ohverdada. Annavad inimesi ja nende ümbrust puhastades kasvõi elu.
„Ka jõulukuuskede kasvatamine on kokkuleppe küsimus,“ teavad taluarendajad kindlalt. „Noorele kuusele saab aegsasti teatavaks teha, et temast tuleb jõulupuu. Ta on sellega nõus. Pered saavad meie metsas ise käia oma tänavust ja tulevaste aastate kuuski kasvatamas ja kohtlemas käia. Kusjuures jõulupuu koju viimine ei tähenda tingimata tema läbiraiumist.
Jõulukuuse võib panna potti ja pärast seda, kui ta on toas peret rõõmustanud, kevadel õue maha istutada. Sõbrale saab säärase jõulukingituse teha. Loovaid ja uudseid lahendusi on lõpmatuseni. Peaasi on teada – kui puu või kariloom õilsa eesmärgi nimel ohverdatakse, on ta rõõmuga nõus ja valmis end annetama. Kõik algab armastusest. Armastus õpetab aukartust ja mõistmist.“