Mina su sünnitasin, mina su ka…

Mängufilm „Ema“ (Aet Laigu, Kadri Kõusaar) on sedavõrd tegelik, et näib oma naturaalse kaameratöö ja ilustamata nagu-päris-reaaliaga pigem dokfilmina. Kuni puändini, kus mitte miski pole olnud nii, nagu tundus. Mistõttu painavalt hall ja koll tõelisuselaadne toode on mitu korda vaatamise film. Painav ja kohutav on muide komplimendid – see ongi taotlus. Pooles vinnas poleks mõtet luubi, lausa mikroskoobi all näidata, kui inetud ja pahelised on õnnetud inimesed. Viimne kui üks. Ja seda rõhutab 1001 pisiasja ja kujundit, mida märkadki alles teisel-kolmandal vaatamisel. Siis, kui tead juba algusest, kuidas asjad tegelikult on. Seda, kuidas asjad on, ei saa me ka košmaarset elamust korrates siiski päriselt teada – näiteks kes oli koomas poisiga kodus võimlemas käinud füsioteraapia-õe auto roolis? Vaatamata sellele, et tegelased nuhivad üksteise järel, ei tea ka nemad tõde. Ei teiste ega enda kohta.

Kadri Kõusaare jõulise stsenaariumi puhul töötab sama võti, mis skandaalse „Magnuse“ juures – nii, nagu Magnuse enesetapu taga oli tema isa, kehtib ka „Ema“ juures reegel „mina su sünnitasin, mina su ka tapan“. Kumb ja kuidas, ei kuulu siinkohal paljastamisele – võtab vaatamislusti ära. Ja vaadata tasub seda masendavat teost tingimata – kinost pääsedes vallandub totaalne kergendus: küll mul on kõik hästi…

Järge tahaks sellele hallile trillerile ka – lõpukaleidoskoobi eel teeb koomas maailmarändur-kooliõpetaja käeliigutuse, mis tõotab peatset koomast väljumist. Sellest saab kujuteldamatu maapealne põrgu ja klaarimine. Veniva värvitu õõvaliniku lõpp pakub kiire selginemise – kõik on olnud kokkumäng ning selle taga omakorda kokkumäng. Kogu koletislik situatsioon on ise tehtud, hästi tehtud karmalaks.

„Naabriplika“ seriaalist tuntud hurmur Siim Maaten, kes kellegi Kusti-laadsena end ka „Padjaklubi“ kruiisiosas ilmutas, on nüüd koomas Jeesukesena Tiina Mälbergi käte vahel küljelt küljele pööritatuna üks Eesti kino ja teleseriaalide maastiku kohtumispersoone. Teine on Pehk-politseinik. Üsna samasugune, nagu „Varjudemaa“ või „Naabriplika“ äpu – kõik teised seriaalide mendid-võmmid ka – ent saab ainsa õnnelikult lõpetava tegelasena oma lahendatud mõrvaloo, palju õnne!

Ilmarändur-õpetaja saab kuuli Nipernaadi-moodi elulaadi eest, mis ei tee mitte kedagi õnnelikuks. Ühe neiuga kogub ta kodu ostmiseks raha – teine on tõenäoliselt tema pärast hullumajas ja kolmas… Ent rahakogumine käib ema arvelt. Laseb end ülal pidada nii massiivselt, et emal jääb oma elu elamata. Naine on 17aastaselt kogemata emaks saanud, depressiivse Eesti väikelinna silikaatkivist-viilkatusega tüüperamusse vangi jäänud ning kultuuritöötajana Ott Leplandi sinna ei-kuskisse korraldades läbinud karjääri tähetunni – endal salaelu ja tragöödiate sigrimigri maad jalge all põletamas.

Kõusaar üha visandab tegelastele võimalikke põgenemisteid – ja lõikab need samas läbi. Ema lootis koos koolidirektoriga põgeneda – ja too põgeneb pärast kõigitist fiaskot hoopis tema eest. Isa põgeneb jahile. Mis on mõistetav kasvõi sellepärast, et Andres Tabuni mängitud papal on metsas sedavõrd värvikas ja võrratu kamraad nagu Margus Mikomägi. Suurepärane sõber on ka Jaak Prints kinnisvara-luuserina. Oskuslikku salapära loori mähitud ebatäiuslikud karismaatilised karakterid. Kellest kõigist on koomas märter tegelikult kõige pahelisem. Selge, milliste pattude pärast ta nüüd omas mahlas ja pampersites praeb – koolitüdruku süütus ja murtud südamete seeria. Salapärased küsimused on stsenaristil-režissööril targu meelega õhku jäetudki – kuivõrd ka õnneks võetud koolitüdruku isal oli sama kaliibriga relv nagu see, millest hurmurit tulistati, siis kas see oligi joogise sõbra käest ohvri ema tahtel direktori kätte sattunud relv – ning armunud koolitüdruk järelikult siis direktori tütar või kuidas?

Ainus näitleja, kes mängib, näitleb – nii professionaalses kui rollilises mõttes – on Andres Noormets. Kõik teised on nii naturaalsed ja elulised, et sellest tuleneb ka mängufilmi dokilikkus. Eriti vähe mängib – heas mõttes! – Tiina Mälberg, kelle kehastatav ema on end ise määranud range režiimiga sunnitööle. Poja hooldamine ja koristamine, tulbisibulad ja koristamine, marjapõõsaste väetamine ja koristamine, kiire salaseks ja koristamine. Ning teretulematute, aga selle eest pidevate külastajate lakkamatu voorimine. Arst, füsioterapeut, konstaabel, poja sõber, koolilapsed, üks pruut, teine pruut… Kõigi nende lahkudes taas ja taas puhastamine. Eriti jõuline, võõrastavast vastikustundest laetud puhastamine poja isa tagant. Kusjuures kõigi võimalike moraalinormide vastu eksinud naisel pole mitte ainsatki sõpra. Selline üksikvangistus siis…

Jätkufilmis võiks niisiis järgneda kõike pealt kuulnud poja koomast väljumine. See oleks topeltelude halli vine lõplik lõpp. See võimaldaks pojal isaga sõbraks saada ning tšiilide-argentiinade asemel papaga kalale minna. Ehkki kalal olles ei saa palju kõnelda, oleks võimalik vähemasti sosistada, miks ta on olnud nii õnnetu, et on ses meeleheites nii palju halba teinud ja põhjustanud.