Meis kõigis on kõik ning kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Vaadates või lugedes Andrus Kiviräha ja Rain Rannu stuudio Tallifornia kratte ja rehepappe me ühtaegu naerame ja sügeleme. Tunneme ära selle kellegi iseendas, kes oleme kunagi olnud või oleme täna kena inimese fassaadi all salaja.
Kratt on pärimuskultuuris see, kelle rehepapp teeb. Ta on ahne hingeosa, mis ära antakse. See ohverdus – enamasti kolme veretilgana südaöisel ristteel täiskuu all – annab hinge saatanale ära. Kivirähk kirjeldab oma raamatutes kõigile mõistetavas keeles meie ürgolemuse väikseid räpaseid saladusi, mille peegeldamise tõttu ta ongi rahvakirjanik. Ei ole mugav oma igasugustele olemuse tahkudele otsa vaadata, ent õnneks on kinosaalis pime ning raamatuid lugedes oleme üldse üksinda.
Tänases maailmas kogeme igal tasandil kriise, mis viivad nii viiruste, elektrikrahhi kui sõja tõttu majanduse rohujuure tasandini maatasa, et uus maailmakord ehitada. Kui palju vaesuses vindumist ja puuduses piinlemist oleme valmis enne Kuldajastu külluse puhkemist välja kannatama? Seda küsivad meilt nii Kivirähk, Rannu kui Leelo Tungal oma suurteosega „Seltsimees laps“. Röövimiseks ja tapmiseks loodud kratt, saatanale ohverdatud hingeosa nõuab pidevalt tööd. Ühest küljest on tal piiritu vägi, teisalt peab seda aina rakendama või raamistama. Tegevusetu vägi pöörab anarhiaks ja keerab peremehe vastu.
Omaloodud koletis võib rakenduseta oma looja tappa ning kohatu dinosaurusena süütute inimeste seas laamendama jääda. Kirjanikud Kristiina Ehin, Kerttu Rakke ja Kadri Kõusaar sõnastavad märatsevat monsterit määratledes meie ühise ahastuse: sõgeda isanda või sootuks suunajata kratt tapab lapsi, naisi ja vanureid. Sõnastamisest jääb kultuurilooline dokument. Sildistades ja sõnastades seirame siiski vaid nähtuste pealispinda: praegu hukkuvate ja piinlevate näiliselt süütute hingede pikka eludelugu me ju ei hinda.
Meie ei tea, kui mitmes elus täna tapetud lapsed toonaseid beebisid tapsid, vägistamise ohvrid vägistasid ning timukatena inimkonna rappijad leiavad ise timuka käe läbi otsa.
Kunstnik Ervin Õunapuu oma raamatutes, aga ka Jan Kaus, Anzori Barkalaja ning teised kaugele pealispinna taha nägijad on sõnastanud igavesti ringleva nõiaringi. Sinna lisandub üha uusi planeedile saabuvaid hingi, kes küpsevad maapealses rollimängude põrgus. Meenutagem „Hukkunud Alpinisti hotelli“ filmi üht repliiki: „Mina mind – mina ise tulin iseendale peale!“
Ka rahvajuttudes kurdab vigasaanu: kesse tegi? – ise tegi!
Pärimust nimetatakse ennemuistseks. Ka praegused õppetunnid saavad ja jäävad ennemuistseteks lugudeks. Algallikaga ühenduses teadmise vahendajad – Hando Runnel ees ja Artur Alliksaar taga – ei mõtle luues oma isiklikule aegadeülesele kuulsusele. Nad on rahvavalgustajad, kes näiliselt lihtsalt ütlevad: „Ei ole paremaid helgemaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu.“
Siin ja praegu hingates ja ärgates ning igal viivul taibates saame teada: mina olen kratt. Olen rehepapp ja paharet, kes seda teadvustades on nendest rollidest välja kasvamas. Sai Tammsaare härra Maurust portreteerides tuttavaks oma enese rehepapliku aspektiga, saab lugeja ka.
Võtame omaks ja kasvame välja. Ent kusagil teevad kellegi järgmise loodud kratid ikkagi ahnelt ja halastamatult oma tööd. Tunneme nad ära – iseendas ka, taas ja taas. Täname, andestame – ja laseme neil minna. Mine sinna, kust tulid! Loits selline.