Kuhu me kuulume?
2023. aasta 10A

Mulle isiklikult tundub, et ma ei kuulu kuhugi. Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu, NATO-sse, ÜRO-sse ja UNESCO-sse. Me kuulume sinna, kus on meie perekond. Mõnel meist võib olla esimene mõte seoses kuulumisega… täielik null. Mina tahaksin küsida: kas me peame alati kusagile kuuluma?
Valikuid on mitu, kas, miks, kuhu ja kellega koos kuuluda. Igaühel on kuhugi kuulumisel oma moodi tähendus. Ka mitte kuhugi kuulumine on kuuluvus, sest paradoksaalsel kombel moodustavad mitte kuhugi kuulujad oma grupi.
Tüdruk võib kuuluda geelküünte või ripsme- ja juuksepikenduste, huulte ja tisside suurenduse ning püsimeigi eelistajate seltskonda.
Poiss võib kuuluda autode alla, kampadesse, arvutimängudesse ja tüdruku südamesse – siis ei satu poiss politseisse ega muudesse pahandustesse.
Planeet Maa on ühendavaks koduks meile kõigile: igast rassist inimesed, kõik loomrahvad, taimeriik ja nähtamatud paralleelmaailmad. Tähistaevasse vaadates mõtiskleme sageli, kas on mitu Universumit, kus elavad samuti inimesed. Teadmine teistest olenditest kärbiks inimese upsakaid tiibu, mida tal erinevalt lindudest ei ole ninga lõpetaks iseenese illusoorse pidamise looduse krooniks.
Seda, et mina ei ole looduse kroon, vaid kahjur, tõestavad minuga juhutuvad õnnetused, mis tagantjärel vaadates osutuvad õnneks. Me pole igavesed. Meie keha ei kesta, kuid hing on ajatu.
Kuidas ma saan uskuda oma päritolu, kui mulle on räägitud Aadamast ja Eevast, põlvnemisest ahvidest, kapsalehe alt ning kure nokast – ja üldse olen ma maapealne ingel?
Võibolla peaks Universumi mitmekesisust väärtustama, mitte püüdma seda kontrollida. Oma riiki kuulumine kaitseb ja karistab nagu isa käsi. Euroopa Liit on nagu isakeste klubi. Lunastaja taastulekuni lootkem NATO-le, mitte pelgalt inglitiibadele. Ka sügava kuulumistundeta on meil põhjust tänulikult 9. mail Euroopa päeva tähistada – kõlaga Beethoveni „Ood rõõmule“ ööbikute esituses!