Alpimaja – võitle nendega, aga ära pühi…

Kati Saara Vatmann

Eesti Rahvusringhäälingus eetriõiguse pälvinud viieosaline omamaine seriaal „Alpimaja” on ülimalt suurejooneline projekt. Esiteks teema aktuaalsuse tõttu – dopinguskandaal ühe Pärnumaalt pärit mehe ümber jäi nii eetilises, faktilises kui emotsionaalses mõttes üsna õhku ning stuudio Kalevipojad vastne produkt püüab need otsad sõlmida. Teiseks on vägevat tööd saanud Eesti lavade raskekahurvägi. Mis teha, et näod korduvad seriaalist seriaali – näe, jälle õnnetu Kalevipoeg Ivo Uukkivi, seekord ülitegija emigrant-suhtekorraldaja rollis; oi, Liina Vahtrik ei räägigi meile seekord säästumarketimatest hindadest; Raivo Rüütel on Õnne 13st ja M-klubist välja pääsenud; Margus Prangel tegutseb täna Getter Jaanita; Elina Pähklimägi sulges enda taga selleks korraks Kättemaksukontori ukse; Rein Pakk pole seekord mitte Jan Uuspõld, vaid Mihkel Raud (või Kärmas) ning kui kohal oleksid ka Merilyn Jürman, Maarika Vaarik ja Jaan Rekkor nii Saare sosinatest kui Kättemaksukontorist, oleks suisa täismäng.

Kolmandaks peaks spordist ja karmidest mängudest kõnelev seriaal tasakaalustama ühiskondlikult-kõlbeliselt-filosoofiliselt lõputuid naistekaid – Kodu keset linna, Pilvede all, nüüd ka Kinniste uste taga jne – mis oma kiunuva kõneviisi ja  ersats-küünte-ripsmete-käitumismustritega (eriti sügelemaajav on ses mõttes Kälimehed) – lausa karjuvad mõne raudse meesteka järele.

Ent kõigi eelduste kiuste – hea stsenaarium, lavastaja ja helilooja ju ka – on saavutatud uskumatult kõle mull. Nii külm ja nii formaalne, et tahaks tekki ümber, tahaks helistada mõnele sõbrale, kellel on ehedad tunded ja inimlikud mured-rõõmud – las nutab-naerab-arutleb ja kasvõi vannub telefonis, peaasi, et on ELUS, erinevalt sellesinase teletaiese tegelastest ja tegevusest.

Tegijad on nii keskendunud ränga korruptsiooni, erinevate elualade perversse põimumise ja kalgi kalkuleerimise motiividele, et inimesed on puha ära kadunud. Jah, valitsevate – ja ka opositsioonis olevate – parteide pumba-juures-laamendamine on räige. Muidugi on manipuleeritud meedia üks õnnetu hädakägar. Kahtlemata on kahju mitmete põlvkondade mürgitatud organismide ja eludega tippsportlastest. Aga kuhu jäi „inimfaktor”? Miks meile näidatakse tüüp-karaktereid, stereotüüpseid plakat-inimesi, luukeresid, keda pole isegi kappi vaja peita – mingit liha ega hingamist neil nagunii pole ja kondiklõbin ei huvita televaatajat, kes tahab samastuda, ära tunda, edasi mõelda ja arutleda.

Ma tean, miks. Armastust ei ole, sellepärast. Mu laste vanaisa, filosoofiaguru Asser Murutar on nii filme kui raamatuid analüüsides alati öelnud, et ilma armastuseta ei ole midagi. Ükskõik kui Bond või Südameasi on see asi, mida endale ligi laseme – kui pole armastuslugu(sid) ega tõelisi usutavaid tundeid, siis me seda ei söö. Me tahame lisaks armastusele spordi, medalite ja raha vastu midagi inimlikku.

 Seda ei paku Uukkivi-Etti tuim ja frustreeritud paarilugu. Ka Laine Mägi valusast ja veenvast rollist ei piisa – ta on manipuleeritud märter, kelle medikamentoossed pisarad lähevad küll üle inimlikuks nutuks, ent üks kaasa elama panev võimas roll kogu panoraami kohta on tiba vähe.

Muidugi on huvitav näha, kuidas Kärt Tomingas üle pika aja näitlejatööd tehes peaminstri pressibroilerit mängib ja Prantsusmaale suursaadikuks katapulteeritakse. Aga…

Sama aga on Jaanus Rohumaale pakutud nimekas, ent õõnsavõitu pomoroll, mis tekitab nostalgilist igatsust millegi intelligentselt koomilise ja õhuliselt sisuka järele nagu M-klubi Magister.

Iga tegija jätab tervikule oma pitseri. Tilluke, aga tuline telekahjur Ken Saan on produtsendina erakordselt ambitsioonikas ja tulemuslik – süüdimatult üle laipade, aga jahmatavalt kõrgele hüppab. Vaatamata puudulikule haridusele, vaieldavale maitsele ja olematule kutse-eetikale saab nii rahastajad kui nimed, tipud kui välismaa. Kui senised saavutused on olnud lühidalt öeldes ekraaniläbu, siis seekord on kõik nii õigesti, et on oma liiga-õigesti-kõrguses suisa steriilne.

Tipus ongi külm, võib mõistagi öelda. Sealses kõleduses polegi inimlikkusele õhku, saab seda steriilsust selgitada. Ja samas on võimalik, et dopingu-draama viiendaks osaks on meie vaataja-veri hakanud ise enesekaitseks rohkem hapnikku omastama ja kannatab selle emotsionaalse nälja vapralt välja.

Aga tegelik alpimaja on muuseas midagi hoopis muud kui Alpimaja. See on näiteks Tehvandi suusakeskuses üks tavaline tuba, milles eritehnika abil õhurõhku ja –tihedust muudetakse nii, et ta meenutab kõrgmäestiku õhku, mis täidab lihtsat ühikatoa laadset poissmeestepesa. Tegin seal Jaak Maega intervjuu kadunud prof. Mart Kulli raamatu jaoks ja nägin, et sportlased – eraelus ju üliõpilased, olevased-tulevased treenerid, professionaalid, oma koolide pidajad või avajad – ei lebota alpilikku õhku ahmides sugugi tegevusetult, vaid peavad telefonikõnesid, meilivestlusi, loevad, askeldavad internetis ja saadavad õnnelikult õhetades armsamatele sms-e. Seriaalid õnnestuvad siis, kui suudavad päris elust ka endale trumbiks laenata ELU.

INFOKAST

Loo tegevus käivitub Eesti naisujujate olümpiavõidu tühistamisest – sportlased olid kasutanud dopingut ja medalid tuleb tagasi anda. Kriisi hajutamiseks kutsutakse Eestisse Martin Kütt – eestlane, kes pole kodumaal olnud kuusteist aastat. Martin on rahvusvahelise mainega konsultant, suhetekorraldaja, külm ja karm professionaal, kes tegeleb poliitiliste kriiside summutamise ja meedia manipuleerimisega.
Saabudes vallandab Martin Kütt kogu meeskonna, kes seni on kriisiga tegelenud. Tal on oma meetodid, ta töötab üksi ja ta saavutab alati tulemuse. Martin saab teada, et dopinguteemasse on segatud riiklik olümpiarahastu ja valitseva parteiga tihedalt seotud pank. Kriis, mis on alanud dopinguskandaalist, ähvardab paisuda suuremaks, ja võib ohustada kogu valitsuse püsimist. Kaevudes rohkem selle loo tausta, näib Martin aga sattuvat veelgi suurema vandenõu jälile, kus panused on väga suured. See surmav mäng toimub sfäärides, kus segunevad sport, suur äri, teadus ja poliitika.

Osades
Martin Kütt – Ivo Uukkivi
Evelin Erikson – Kärt Tomingas
Robert Raadik – Jaanus Rohumaa
Lauri Raudsepp – Uku Uusberg
Eha Köster – Laine Mägi
Merike Raja – Helena Merzin
Kädi Kaarelson – Laura Peterson
Siiri Mets – Liina Vahtrik
Kersti Kotkas – Anu Lamp
Mihkel Kull – Rein Pakk
Toomas Lainvee – Raivo Rüütel
Triinu Lindpere – Kadri Lepp
Paul Lindpere – Margus Prangel
Carmen – Eva Klemets
Dr Ivask – Andres Lepik
Angela Salu – Elina Pähklimägi
Annely – Eda-Ines Etti
jt

Stsenaarium
Indrek Hargla
Lavastaja
Gerda Kordemets
Režissöör
Margus Sikk
Muusika
Sten Šeripov
Produtsendid
Ivo Uukkivi
Ken Saan
Idee
Ken Saan
Tootja
filmistuudio
Kalevipojad