15. november 2022
Elasid kord Platon ja Sapho, kes ei tulnud selle pealegi, et nendega on midagi valesti. Armastus on ju soost olenemata armastus ning ilu on siltidele vaatamata ilus.
21. sajandi inimestele püütakse õpetada antiikkultuuri hõrku vajalikkust. Paraku on inimkonna valikulisel mälul ja eelistustel oma ettekujutus vajalikust. Meelde on jäänud ja olulisena püsinud, et poetess Sapho elas Lesbose saarel. Omasooiharaid daame nimetame lesbideks. Lesbilised kalduvused on ka heteronaistel – siis on valikus sildid bi- ja panseksuaalne.
Meeste kohta eestikeelne hinnanguteta silt puudub. Sõnad „homoseksuaal“, „gei“ ja rämeda kõlaga „pederast“ pole sugugi kooskõlas nende kaunishingeliste õrnade esteetide hapra olemusega. „Homo“ tähendab ladina keeles lihtsalt inimest või samasust.
Oletatavasti jääb mulje LGBT-inimeste sulnist vaimsusest sellepärast, et nende seas on arvukalt maailma säravamaid loovisiksusi.
On üks inetu anekdoot. Satub omasooihar härrasmees vangi ning temalt küsitakse, millise kunstialaga ta tegeleb.
„Puusepp olen,“ vastab poistemees.
„Näh, siis oled sa ju lihtsalt pede, mitte gei!“ põlastavad kaasvangid.
Biokeemia seisukohast väidetakse, et seksuaalsete soodumuste eripära on tingitud peaaju ensüümide iseärasusest. Kuna see on kaasasündinud ning ühtlasi ka pärilik, pole põhjust selle eest karistada ega põlastada – aga samuti pole lootust seda välja ravida.
Pigem on vaja ravida hingehaavu, mis tulenevad varjamisest, häbenemisest ja tublidest fassaadabieludest. Ühtlasi peab tegelema korralikult vastassoo esindajatega abiellunud homode laste traumade ja probleemidega.
Veel pole kuulda olnud, kuidas on asjalood homopaaride peredesse lapsendatud inimestega. Tõenäoliselt on nad väga hoitud, hästi kasvatatud ja korralikult eluks ette valmistatud – nagu ka katseklaasilapsed, kelle saamist on väga oodatud ning kunstlikku viljastamisse mehiselt investeeritud.
Iseasi, kui kaunis siiski altari ees kaht armunud ülikonda või kiindunud pruutkleiti näha on. Jumal lõi pühakirja kohaseltki inimese naiseks ja meheks ning ütles: „Saagu teid palju!“
Poliitikud vaidlevad tänini, kas perekonnaametis või notaris tohivad samasoolised abielluda. Seni käivad nad teistes riikides abiellumas. Veel üks absurdne turismi vorm abordi- ja eutanaasiaturismi kõrval.
Uues heas ilmas kõlab õigupoolest uskumatult, et me õigustame kedagi tema omaduste asjus. Kellegi asi ei peaks olema, mida ja millises seltskonnas inimene oma kodus teeb. Paraku on LGBT-rahvas ise oma paraadidega kenad kodanlased turri ajanud ning nende poolkinniste baaride ülevoolava meeleolu tõttu peetakse homosid ka keskmisest oluliselt liiderlikumaks. Võimalik, et biokeemilised eripärad tingivad ka kõrgema libiido ja-või edevuse.
Kui mitmed psüühikahäired on kujunenud nii massiliseks, et on pigem norm kui kõrvalekalle, on tegemist uue normaalsusega – andkem ja jätkem see võimalus ka homoseksuaalidele.
Jessenin, Djagilev ja Nižinski võitlesid 1917. aastal barrikaadidel, ent õiglase vaba muinasmaa loomise asemel sattusid uude ühiskonda, kus nad sunniti vaikima ja pandi vangi.
Tänagi võitlevad Ukrainas ka kunstnikud, balletiartistid ja muusikud rindel…
Pärnu boheemlane, melomaan ja mitmete kuulsuste varustaja uusima-parima muusikaga kõndis umbes sama palju aega stiilselt paljajalu tänavail kui vangis istus.
Diktatuurist ära hirmutatuna eelistas Tõnu Õnnepalu peitust mängida ja kirjutas geiromaani „Piiririik“ Emil Tode varjunime all. Ometi oleme haritud inimestena harjunud aktsepteerima „Dorian Grey portree“ loonud Oscar Wilde’i todamoodi eelistusi. Vananemise hirmust kirjutas ta ju nii hõrgult, nagu ei keegi teine.
Kui Tšaikovski puhul võtame enesestmõistetavalt, et luiki tantsitab todamoodi mees, siis Selma Lagerlöfi suundumusest teadasaamine ei lase Nils Holgerssoni seiklust hanedega enam sugugi nii armsaks pidada.
Geeniused tohivad olla geid, pikantsed finessid on üliinimestele lubatud. Leonardo da Vinci, Michelangelo, Marlow, Lord Byron, Walt Whitman, Honore de Balzac, David Herbert Lawrence, Emily Dickinson jpt tohivad olla isemoodi. Shakespeare ka – kui ta üldse olemas oli. Aga Hans Christian Andersen – no kuulge!
Muinasjutuvestjate voodielu nüanssidest kuulmine on ehmatav. Samas mõistavad Jean Cocteau, Maugham ja Truman Capote naisi paremini kui naised ise.
Ehkki Freudi homoseksuaalsusest kuulmine muudab tema seksiteemalised psühhoanalüütilised teadmised küsitavaks on ta ometi ületamatu oma ala meister.
Töötavatel naistel, rahateenimise masinatel, edu poole rühkivatel temakestel on kombeks feministlikult sookvootidest kõnelda ja meestega võrdseid õigusi nõuda. Tegelikult on mõistlik õppida naiselikelt meestelt – keegi pole nii elegantne, graatsiline ega šarmantne kui naiselik mees.
Mis puutub palkade suurusse, siis rikas on see, kes armastab tööd, mida ta teeb. Tehes seda, mida tahame, kellega tahame ning saades oma armastatuimate tegevuste eest hästi makstud, olemegi õnnelikud.
Õnnelik inimene ei näita hilisööl näpuga halvustavalt televiisori poole, kui „Vallalise kaunitari“ kosilaste hulga on ka tüdrukuid. Iseenesega rahul olev inimene ei fuhhita „Alasti ahvatluse“ saates kapist poisse valivate meeste peale. Veel enam, meil on täielik õigus olla ka üldse mitte abielus – iseendana terviklik isiksus.