Maavalla Koja vardja Liina Meta Kuuskman kolis möödunud aastal pärast 20 aastat elu Soome ühiskonnas sügavalt sees tagasi isamaale. Kutsus nii esivanemate talu Sämi-Tagakülas kui Eestimaa hiied ja ilmad, mis üha kaitset ja eestseismist vajavad.

Soome läks Liina Meta 17aastasena lapsehoidjaks – õde oli ülemeremaal juba ees – ning temast sai seal kenasti koolitatud õpetaja, teatritegija ja tipp-grimmeerija. Selline, kes võitis igal nädalal mõne konkursi, pidas oma erakooli ja viis ridamisi ka õpilased võidule.

„Elasin lavadel, glamuuris ja üsna kenas sissetulekus, mille juures polnud probleem nädalavahetusel kuhugi lõunale lennata,“ naerab täna vööni musti patse ja pussnuga kandev Naine, kes on Soome lavadel mänginud nii glamuuritare kui üksinda metsas sünnitanud ja lapse hukanud dramaatilisi-elulisi temakesi. „Olulisim kaasavara Soome-aastatest on mu kolm last.

Aleksander müüb elektrit, töötas end poole aastaga kolme parima tegija hulka sel alal ning kuulub oma tütarlapse võrratusse perre. Joosep musitseerib-spordib-edeneb oma isaga kõrvuti. Taiga Susi Ilumeel peab koos minu ja mu emaga nüüd meie põlist rehetalu ja saab 1. detsembril 3aastaseks.

Minu tunded ja elamused Soomes erinesid ilmselt üsna olulisel määral nende eestlaste tajumistest, kes seal lihtsalt tööl käivad. Ma elasin seal. Ja kuulusin ka seal maausuliste hulka. Tänagi on mu parimad sõbrad Soome keskajameelikud, kes valdavad Ellujääjate eluviisi ning teevad põlist käsitööd. Nad hakkavad meie talus õpetamas käima.

Selles haritud inimeste oskuste ja kogemuste pagasis on just see, mida ka eestlased vajavad tagasi vaadates edasi kestmiseks. Iga oskus rikastab, kuitahes raske mõtestatud-tulemuslik füüsiline ja käsitöine sooritus õilistab.

Tundub, et minu Soome-aegade olulisemaid tulemusi on tänane võimalus sealsed tuuslarid siia kutsuda ja ellujääjate võrgustik Põhjalast tegusalt meieni punuda. Oma ihuliikmeid ja südant, mõistust ja taju appi kutsudes teen seda iga päev.“

Liina Meta – see teine on tema vanaema nimi, mille ta enesele sisetunde järgi kaitseks kaasa võttis – õpib Pirgu sepa juures ja Vigala ametikoolis sepaks.

Joonas Kiri ei anna õpilasele hõlpu, Pirgu Sepa Tommil on vardjatar kaheksas naissepp õpetada ning Sõmeru taga Kruusiaugul on sepikoda ehitamisel. Sealt tulevad nii ehedad uksehinged ja tarberiistad kui ehted. Seal hakkavad jõuliselt elurõõmsa emanda tulevikuvisioonis tööle ka teised sepad, et tuli ääsi all pidevalt hõõguks ja maailm toimuks.

Kuigi Liina Meta on õpetajana, grimmikunstnikuna ja teatritegijana pehmelt öeldes tubli olnud, ei tunne ta selles probleemi, et need alad on ära olnud. Teatrit tegi naine selle suve projektis „Mustrimuutjad – viimne eestlane“ Nõiatari mängides ning saab veel ja veel tegema, sest tema jaoks kirjutatakse „Sammalsalatarid“ ja teised lavalood.

Tuleval aastal läheb ta lisaks sepakutsele ka Olustverre kitsekasvatust õppima, sest teenekas talu täitus taassündides üsna iseeneslikul moel kitsedega. Sepaks õppimise ja kitsekarjuse elu vahel pole end keeruline jagada seetõttu, et koju jõudnud kitsed ja kanad andsid ka Liina Meta tillukesele lasterikkale emale Elbele uue hingamise.

„Minu emakene on lisaks oma 21 järglasele kasuema eest kõigile mu sõpradele. Ta ütleb inimestele reeglina väga õigeid asju. Vaikselt, enamasti küsimuse vormis. Viimastel aastatel oli ta põhiliselt laste hoidja – kui koju tagasi tulin, asus ta kindla tagalana minu õppimisi ja ehitamisi toetama – ja siis see algas.

Kõigepealt tuli Pöialliisi kui seemnekene. Halli väga intelligentse ja suhtleva kitsekese järel saabusid riburada järgmised daamid – täna on neid üheksa, aga mõnikümmend tuleb veel. Ema toetusel ja tulihingelisel osalusel. Loomad-linnud annavad talle, kes ta mulluse ränga põdemise ajal üsna otsas oli, täiesti müstilisel kombel uue väe ja hingamise,“ on Liina Meta mitmekordselt õnnelik. „Kogemusi on emal ka üksjagu. Ta oli napilt üle kümnene, kui lüpsis päevast päeva mituteist kolhoosi lehma ning rakendas seejärel hobuse ette ja läks temaga põllule lutsernit korjama.

Tänu ema teadmistele ja oskustele pole mul ka hirmu, et suur tükk ajab suu lõhki. Lähiajal saabub meie tallu paar hobust, kellega just tänu mu tillukese tragi ema oskustele hakkame tegelikke talutöid tegema. Väärikas hobumees Evald Piirmaa tuleb juba ette vaimustunult meid õpetama. Ühes vanas kõrvalhoones sepikoda, laut kitserahvast täis – ja paar tegijat hobust rehe all – mis sa hing veel igatsed!“

Liina Meta on just oma uude isamaisesse ellu täie teadlikkuse ja veendumusega sukeldudes kogenud, kuidas universum meie soovid täidab, kui endas kindlad ja tellimustes täpsed oleme. Tal on veel aastakene aega pretendeerida noortaluniku toetusele – väiketaluniku toetuse rakursist abikõlbulikuks areneb ta paari aastaga – aga kitselüpsimasinat on vaja kohe. Daamid hakkavad detsembris riburada tallekesi tooma, infrapunalamp ja igaks-juhuks-lutipudelid on juba varutud ja laudalagi soojustatud.

„Olen küll siin viimase aastaga õppinud senise glämmi järel kenasti sente lugema ja kasinat majandamist isegi nautima, kuivõrd see on ajutine – aga lüpsimasina soetamine tundus mulle siiski ristsõnamõistatusena. Igaks juhuks helistasime metsataat Jaak Volgale, kellest Vigala kooli sepikotta keskenduma-arenema-meelisklema sõites ikka möödun – ja küsisime, ega ta tea kedagi, kes on lehmapeo lõpetanud ja… Loomulikult teadis. Üks tema enese kokku ehitatud lüpsimasin jäi vabaks, on hetkel just korrastamisel ja tuleb umbes homme koju!

Imed kinnitavad, et oleme õigel teel.“

Liina Meta kinnitab, et pole ei ohtu ega kiusatust end killustada – ehkki kutsutud on, ei lähe ta enam ei grimeerijaks ega õpetajaks, et talu arendamise raha teenida – sedasi ei teenita õieti kedagi ega midagi, ära-olnud-ametitesse tagasipöördumise tulemuseks oleks tagajärg ehk siis enese ribastamine ja rebestamine.

„Uhtna kooli läheb mõne aasta pärast hoopis mu tütreke Susi. Ta on mul teadlikult ise ja endale kutsutud tütar, ülimalt arukas ja eriline piiga, kes ütleb sarnaselt mu emale väga täpselt pilti klaariks löövaid elude-tarkasid lauseid: kui vanaema jääb vanemaks ja väiksemaks, olen mina suurem ja lüpsan ise kitsesid – vanaema saab siis mängida ja kommi süüa.

Niipea, kui kipun mõnd rabedat otsust tegema, annab tütretiba tervis märku – nii ei tehta! – mis on muide ka Taiga Susi sagedasti öeldud lause mulle,“ trillerdab Liina Meta mitmekihiliselt-tooniliselt naerda. „Ülimalt oluline on iga otsust tehes nii oma laste kui Eestimaa ja planeedi tervise jälgimine.

Sellepärast kipun üsna eranditult enamasti ikka naiste peale lootma.

Minu emakene on läbi aegade rääkinud, et enesele lootmine on kindlaim moodus omal Teel püsida – mehed hajutavad-pudistavad nii meid, ressursse kui sihte. Meie talu peab ja veab kolm põlvkonda naisi. Minu kasutütar Kim Karell – kaunis ja eriline nagu printsess – on Eesti tegijaim… rekkanaine.

Maavalla Kojas on minu põhiline usk ja lootus naiste peal – kelle selja taga on vanad targad mehed. Nii hiisi kaitstes kui ürgturgu või muid kogunemisi korraldades näen suures pildis nii seda, et naised peavad täies veendumuses talusid kui pürgivad poliitikasse sõna otseses mõttes selleks, et maailm päästa.

Minu õel Elenil on siinsamas metsatuka taga mahemunade talu – naisvägisel pulsil toimib seegi. Nii tema kui meie emaga majandame sel põhimõttel, et absoluutselt kõik kasutatakse ära. Kitsede puhul piim ja lihad-nahad, luud ja isegi sisikonnad – kanadele! Kole küll, aga sündide ja toitja-rollide elukaarega kaasneb paratamatult see teine pool.

Lähiajal teen endale ka jahinaise paberid. Mitte tapakire legaliseerimiseks – selleks, et aukartus elu ees veel jõulisemalt ka küttide sekka viia.“

Mis puutub Kruusiaugu kitsede piima turustamisse, siis selleks on Liina Meta, Elbe ja Taiga Susi välja mõelnud lihtsa ja leidliku toote, mille abil ravimi väärtuses kitsepiima sujuvalt lastele manustada.

Nii kitsede kui hobuste, kanade kui laste lähi- ja kaugtuleviku peale mõeldes laseb Elbe-emakene Sämi-Tagaküla ahjutaguses sängis silmadel ka öösel elujanus särada ja helistab kell kolm tütre voodisse: „Ma vaatasin eile, et meil Eha-kitsekene indleb, peab ikka Hiiumaalt soku ära tooma…“

Igaüks meist küsib aegajalt – näiteks iga päev – milline on mu elu 5 või 50 aasta pärast.

Inimeste eluiga pikeneb. Õppimine ja kannapöörded on loomulik nähtus igas eas. Kui sepikoda ja piimaköök, töötavate hobuste majandamine ja Soome sõpradest õpetajate ning töökäte palkamise mõõt ja määr püsti ja paigas, tulevad Kruusiaugu naiste eludes päris kindlasti uued ja uued õppimised ja õpetamised – saagu-saagu…

Kati S.V. Murutar