31. jaanuar 2017
Liisu Krass tuleb kodulinna Sõnumit tooma
Kati S.V. Murutar
Pärnu tüdruk Liisu Krass (28) mängib oma kursuse diplomilavastust „Thil Ulenspiegel“ koos Viljandi Kultuuriakadeemia teekaaslastega ilmselt viimast korda. Kuna kevadel pudenevad uhiuued näitlejad Eestimaad pidi laiali, pole pärast Endlas etenduvat neid tõenäolist iial enam võimalik kogu komplektina rohkem kui kolm tundi laval laulmas-tantsimas ja sõnumit toomas näha.
„Meie lõpetav lend on akadeemia 11nes. See on 2013. aastal alustanud segakursus – esimene teadaolev – mille käivitas professor Komissarovi soovil rektor Anzori Barkalaja oma viimase kauni kingituse ja eeskujuna. Professor Komissarov on pikalt ajanud seda rida, et mõnedki muukeelsed noored saaksid läbi teatri-integratsiooni kultuuripilti tugevdama, aga varemalt on olnud mõnedel kursustel üksikud näitlejad. Sellisel kujul on koosloome esmakordne. Kuna Vene teatril oli noori näitlejaid vaja ja meie kool on ka varem otsest koostööd teatritega teinud – 8. lend Von Krahliga – siis sobis see mõlemale poolele igati.
Eesti-vene segakursus on toiminud tõelise integratsiooni-imena ning seda peaks kõigi koolide kõigi erialade juures reaalse lõimimise moodusena kasutama,“ kirjeldab Liisu mitmekordselt rikastavat õppetööd. „Vastu võeti 9 vene rahvusest näitekunstiõpilast, 9 eesti näitlejat ja 3 lavastajat. Venekeelsed noored tulid väga erinevate keeletasemetega – kes valdas vabalt ka eesti keelt, kes pea üldse mitte. Kuna õpe toimus eesti keeles ning meil tekkis läbi armastuse Teatri vastu soe sõprus ja ühtekuuluvus, on tänaseks kõigil sulandunutel kena eesti keel. Erialaeksameid tegid vene teekaaslased ka vene keeles. Mulle oli eriti nauditav Tšehhovi „Kajaka“ stseeni mängimine kahes keeles. Ning lõpptulemusena kinkis just ühine pind – armastus lavakunsti vastu – meile eriti küllusliku hariduse. Ei mingit rahvus- ega kultuurilist või ammugi mitte poliitilist konflikti.“
Liisu Krass lõpetas 2007. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi. Uus- ja Vana-Sauga tänavate vahelt pärinev neiu on põline pärnakas, kes ei näe põhjust meie kooli põhikooliks taandamist taga nutta – tulevikku tuleb vaadata.
„Alates neljandast klassist käisin Rein Laose näiteringis – kunstide maja juures tegutseb teatavasti legendaarne Saabastega-kassi-teatriks hellitusnimetatud väike teater, mis on midagi palju enamat kui näitering. Laos on oma õpilastele võrratu asepapa, kelle abiga minnakse läbi puberteediea kriisidest, pereprobleemidest ja identiteedi kobamistest. See pole teadlik näitlejadrill, fookus on omavahelistel suhetel ning sealt tekivad lähimad sõbrad ja sügav kokkukuuluvus,“ on Liisu tänulik. „Käisin tänu sellele rööbiti ka Enn Keerdi Endla-stuudios, et tema korraldatud näidendivõistlusele kirjutatud töö võitis ja sai seal lavastatud.“
Pärast Pärnu-lapsepõlve astus Liisu mõned korrad Tallinna lavakast… mööda. Asus õppima Tartu Ülikooli maalikunsti ning Viljandisse jõudis alles 25aastasena. Tartu-perioodil mängis neiu Kalev Kudu juhitavas Üliõpilasteatris. Viljandi kasuks aga valis ta ühest küljest „ealiste iseärasuste“ tõttu – teisalt sellepärast, et Viljandis pakutav lisaboonus kakskeelsuse kõrval oli ka koostöö nukuteatriga.
„Nukutöö eeldab spetsiifilisi oskusi – mängu nii „nähtamatuna“ kui koos nukuga laval – ning me saime kooli ajal osaleda nii Nukuteatri kui ka Ugala ja Rakvere lavastustes. Mis on ainumõeldav – kui oled midagi õppima tulnud, siis teedki seda algusest peale.
Nüüd viimast korda Pärnusse toodavas „Thil Ulenspiegelis“ saab 19 inimest ennast läbimõeldud karakteritega rollides avada ning ühtlasi taustarolle teha. Kindrali naise Anna rolli kõrvalt olen minagi külarahvas, vaim, lõbus naine – laulu ja tantsu kui palju!
Anna on õnnetu saatusega naine, flaamlanna, kes on sõjasaagina hispaanlaste juurde sattunud ning vastu tahtmist kindrali naiseks aheldatud. Kui ta armub flaamlaste poolelt saabunud Ulenspiegelisse – nagu kõik naised – aitab ta vaenlase tagalast arukalt ja osavalt neid võita.
Ta ise aga saab sellest armumisest tõuke vangistusest vabaneda.
„Kangelastegu on abielu luitunud vanamehega!“ ütleb mu kangelanna.
Ja näitab, kuidas siiras armastus päästab maailma. See Sõnum on ilmselt abiks paljudele publikus kaasa mõtlevatele ja tundvatele inimestele, kes veavad laenude-liisingute-kinnisvara ja külarahva arvamuse pärast ammu ammendunud abielusid ahelatena järel…
Mina ise olen abielus teatriga,“ naerab Liisu. „Kolisin just Kalamajja, sest otsustasin pärast koolilõppu Tallinna jääda. Kalamaja oma vaimsusega on imeline piirkond üleni kunstile elamiseks. Hetketi mõtlen küll oma vanuse peale – ent siis näen rõõmuga, et kõik loovad ja unistavad inimesed ümberringi üha noorenevad. Nii et 28aastase lapsena võin veel rõõmuga kehastada erinevaid Sõnumiga kangelannasid, kes aitavad vaatajatel ka oma asjades selgusele jõuda.“