20. november 2022
Luigetruudus
Kuni surm neid lahutab – mõtlevad kõik abiellujad. Protsentuaalselt sama paljudel loovisiksustel kui kogu inimkonnal see päriselt õnnestub ka. Luigetruuduseks nimetatakse teatavasti nende kuninglike lindude tava kõrgustes tiivad sulgeda ning end vastu maad kukutada, kui paariline sureb.
Kirjanikepaaridel on aastakümneid kõrvuti õilmitsemisel kolm võimalust.
Esiteks: võrdväärsete partneritena samas suunas, mitte üksnes teineteisele otsa vaatamine.
Teiseks: mõlema suurvaimu huve arvestades kumbki omas suunas fokuseerimine, seljad vastastikku teineteist toetades koos.
Kolmandaks: üks osapool ohverdab oma eneseteostuse suuresti teisele ning lastele ja olmele – kusjuures see üks ei pruugi ilmtingimata naine olla.
Oli neid lapsi kuus või kaheksa, igatahes luuletaja Katre Ligi läheb kultuurilukku põhiliselt Hando Runneli laste emana. Runnel on isamaaline laulik, temaga võrdväärselt andekas kaasa aga on aidanud tema tausta ja tagalaturvajana oma mehele kaasa.
Selles mõttes on lasterikastel Krossidel ja Kaplinskitel palju võrdõiguslikumalt läinud. Kõrgvaimse Jaan Kaplinski naine Tiia Toomet on pühendanud oma loomingu suures osas lastele ning rajas lisaks Tartusse mänguasjamuuseumi.
Leelo Tungal on läbi kahe sajandi säranud lastelaulude ja laulupidude repertuaari sõnade maestrana ning on meie rahvuskehandit rakutasandini raputava kirjandus- ja linateose „Seltsimees laps“ autor. Tal on helilooja Lepo Sumeraga kolm mantlipärijast tütart ning käsil täisväärtuslik eluõhtu lesepõlv.
Proosakirjanik Aadu Hint ja poetess Minni Nurme oma lapsi seoses naispoole hapra hingeeluga nii harmoonilise taustaga ei kindlustanud. Nende armastuse ja loovuse lugu meenutab pigem Woolfide kõrgelennuliselt dramaatilist kooslendu. Närvikava korratustega geenius Virginia võimaldas abikaasa Leonardile naise pideva maandamise, mis tegi samas Mr Woolfi õnnelikuks ning võimendas suitsiidiga lõpetanud naise feministide emalaevaks saamise ja jäämise.
Juhan Smuulil, kelle kargel elumerel oli kolm armastusabielu, polnud poetess Debora Vaarandi ega literaat Ita Saksaga probleeme. Hoopis tema enese loodud kollektiivse fuuriaga oli jama: Smuul sai NLKP ja KGB liinidel karistada ülimenuka „Polkovniku lese“ eest, mis olevat korraga ja kordamööda solvanud nl kõrgete ohvitseride naisi.
Eno Raud ja Aino Pervik läksid ladusamat ja lollikindlamat teed. Oma poegadele ja kogu Eesti mitmete põlvkondade lastele koostatud Kalevipoja ja muistendite kokkuvõtted, Naksitrallid, Kunksmoor ja kapten Trumm, Nublu ja lood lendavate taldrikutega on kaasadel omavahel sedavõrd põimunud, et vahet õieti polegi, kumb luigepaarist millised tekstid kirjutas. Rein ja Mihkel said oma vanemate armastuse ja raamatute paistel suurmeesteks kasvatatud.
Jaan Kross ja Ellen Niit ehk Krõlli-mamma olid pigem seljad koos kumbki omas suunas seirajad, kes võimendasid nii kaasade kui kirjanikena vastavalt mees- ja naisaspekti. Produktiivsed igal tasandil, tekitasid Jaan ja Ellen Tallinnas Harju tänava kirjanike majas elades kogu loomeliidu hoonele õdusa tuvipesa fluidumi.
Näe, Lilli Promet ja Ralf Parve kudrutasid samuti seal… Küllap ülimehiste meeste ja ürgemalike naiste väge ka üksiklastest kolleegidele kiirgas.
Kõrvalseisjatena pole me pädevad arvustama, kuidas ja kui palju panustas Elo Tuglas legendaarse Friedeberdi toetamisse või Ly Unt kordumatu Mati raamatute ja lavastuste sünnisse. Kui Vladimir ja Aimé Beekman andsid mõlemad võrdväärset „toodangut“, siis Untide puhul vallandus naise enese loovus alles lesena.
F. S. Ja Zelda Fitzgerald olid võrdsed boheemlased, aga Hemingway kõrval koosloonud Martha Gellhorn on meile teada Nicole Kidmani rollitööna kaheosalises filmis.
Sylvia Plathi teoseid teavad lugevad eestlased enam kui tema kaasat Ted Hughesi. Margaret Atwood on Greeme Gibsonist ja Henry Miller Anais Ninist rohkem tõlgitud ja tuntud. Martin Amise kõrval kulgev Isabel Fonseca on tuttav vaid mustlas… pardon! – romade kultuurist huvitatud ringkonnale võrratu dokumentaali „Matke mind seistes“ autorina.
Vabaarmastuse, hedonismi ning liiderlikkuse kui filosoofia käivitaja pooldajatele sobib edukaks õigustuseks Jean-Paul Sartre´i ja Simone de Beavoire´i polügaamne kärgarmastus. Pigem on siin tegemist siiski erandina. Nii antiigis kui hipsterite puhul mõnda aega moes olnud polügaamia taandub lõpeks alati turvalisse monogaamiasse tagasi.
Mida on Eesti boheemlastel välja pakkuda? Nojah, püüdis Kalmer Tennosaan ennast kirjanik Heino Kiige ja tantsijatar Helmi Puuri vahele laulda. Baleriin jäi „Mind armastas jaapanlanna“ seksika romaani autorile truuks. Ja tühja kah, küll patune e siga pori leiab ning iga naistekütt ulukid püüab.
Seevastu Vladimir ja Vera Nabokovi enam kui 50 aastane abielu räägib vastu oletusele, et kirjanikud kirjutavad ainult iseendast. Traditsiooniliste-konservatiivsete Nabokovite abielu andis mehele väljundi enese kui tasase ja tubli pereisa väljaelamiseks, fantaseerimiseks ja kujundlikuks mänguks rubriigist „Mida näen, sellest laulan“. Eks selleks pidanuks eriti kõva mees ka olema, et „Lolita“ iseenese seikluste pealt kirjutada.
Tõenäoliselt oli võimalik vaid kahekesi loovalt elujõuliseks jääda eksiilide käigus, millega kaasnes dissidendi või paaria staatus okupeeritud isamaal. Selgi sajandil loovalt aktiivsed väliseesti kirjanikud on Helga ja Enn Nõu. Pagulusse läksid Marie Under ja Artur Adson ning August Gailit oma Elviga.
Viimases suhtes kehtib prantslaste väljend „cherchez la Femme“ – otsige naist produktiivse eduka jõulise mehe tagalast! „Toomas Nipernaadi“ kui vaba mehe tähtteose kangelanna Inriid näitab isikliku eeskujuga, millised naised peavad nipernaadide kõrval olema. Liivlane Gailit, kelle ristiisa oli Sangaste krahv von Berg, tõusis operetinäitlejannaga abielus olles ajakirjanikust Vanemuise teatri direktoriks ja rühmitusest Siuru Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.
Ehkki Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm pole kirjanikud, vaid ühiskonnateadlased ja -tegelased, meenutavad ka Krati ja Kolumatsi hüüdnime kandvad, kahest sajandist koos läbi tulnud utopistid-idealistid muinasjututegelasi ning toekat luigepaari. Nad on unistanud Kuldajastust täpselt sama lootusrikkalt kui Kristiina Ehin ja Silver Sepp täna. See, mis nende visioonist veripunaste võõraste kätega tehti, pole nende viga.
Kuivõrd hingedel pole sugu ega rassi, pole ka hõrkude paaride Paul Verlaine-Arthur Rimbaut ning Truman Capote-Jack Dunphy süü, et teineteist inspireerivate tandemite mõlemad osapooled olid mehed.
Oluline on teenete pakett, mida luigepaarid teineteise eludes on pakkunud. Loovpaarid on üksteist seltskonda ja suurele pildile viinud, turundanud ja tsirkuleerinud. Teineteist on maandatud ja võimendatud, aga ka teineteisega konkureeritud või oma karjäär ohverdatud. Koos on olnud kergem nii eksiilis kui Siberis, nii dissidentideks sildistatutel kui koostöö eest kommunistidega pahakspandutel.
Erinevalt kirglikumatest, kiusatustele hõlpsamini järele andvatest näitlejatest elavad sõnameistrid kõigil ajastutel oma fantaasiad läbi ja välja kirjasõnas. Nad ise on alalhoidlikud vagurab abieluinimesed. Mitte pelgalt sellepärast, et nii peab, vaid seetõttu, et nad tahavad – kuni surm neid lahutab.