29. jaanuar 2023
Maailmanaba monoloog
Murutar hakkab jälle mingeid komasid panema vä? Sina hakkad, musikene. Kui ei hakka, paneb Murutar sulle esimest korda hinde, mida päriselt väärt oled. Selles etteütluses kasutab õpetaja Sinu enese sõnavara ja esitleb sulle Sind, kes Sa pool aastat usaldust kuritarvitasid ja austuse ellimineerisid. Võtsid endale ainult õigused, mitte kohustused. Võimendasid erinevaid aineid pruukides nõmedust ja kurnasid oma kursuse intelligendid oimetuks ning peletasid intelligendid siit teistesse koolidesse.
Vanakooli õpetajate väljakannatamatute meetodite ühise üleelamise asemel langesid kursusekaaslaste kiusamisse. Sina ise ei mõtle kaasa ei siis, kui tegeleme kirjandusega ega sinu enese lemmiklaulude sõnu analüüsides. Kirjandite asemel paned paska, tossude kriuksudes ja toolide tärinal kuulutad kõigile: olen keset päeva justkui laksu all.
„Mina, mees, lõugan mõisa ees ja driftin parklas autode vahel – mida vittu, miks ma ei või? Kimun peldikus ja kohtlen daame nagu pihve, sest olen ju nii tore,“ römised.
Psühholoogiline staff on lihtne: kodus ja koolis varem katki tehtu lõhub nüüd teisi.
Sõprade leidmise asemel varjab oma laamendamise taga alakat. Tagajärjeks on täielik, aga seeeest süvenev üksindus – lits lugu, lilleke! Ise nii dekoratiivne isend – nagu nukuke lausa – tõmbab arenemise asemel alla ka teiste vaibi. Mast maas ja kumm tühi on poole aastaga nendel ka, kes tahtsid õppida.
Maailmanabad olnuksid ohjeldatavad kahe-kolme rühmana, eriti rämedad nartsissistid lausa väikeklassina. Nüüd käivad ka kõrgelt lennanud alla, sest madal sagedus nakkab ja tapab. Sulle ei meeldi kuulda ega kirjutada, et sina tegid koolist loomaaia ja rikkusid kaasteeliste tõusutee? Haise minema, kui ei meeldi! Nii sa ju äsja lahkunud kursusevennale ütlesid. Kõik tuleb tagasi, nii bumerang kui karma, kes on teatavasti bitch.
„Minge munni, ma ju rääkisin, et mul on kodus sitasti, põhikoolis kogesin kiusamist. Türa noh, mul on ärevushäire ja depressioon, loogiline, et igal nädalavahetusel end mällarisse joon. Mille üle ma lollakalt naeran või mida hoo ja hoobi vaheta mölisen? Ma ei mäleta, vahet pole, pappi ei ole ja käige kõik nahhui.
Kannatan kooli välja, et kusagil olla, kuni oma suure firma teen. Olen ilus ja eriline, vaadake kõik! Ütlesin ju, mind tehti lapsena katki, nüüd olen boss ja suck my dick! Ma lähen Eestist nagunii minema – sina mine üldse persse!
Tahtsid olla mu sõber, teejuht ja preester? Türa küll, me ei räägi sama keeltki ju! Anna suitsu, raisk! Savu sul gerondil nagunii pole, see on õpetajapalgaga kättesaamatu.
Ära nussi mu ajusid oma filosoofiaga – minuti pärast ei mäleta ma oma enesegi mõtteid. Ikkagi olen universumi direktor ja maailmanaba.
Mida fakki ma tänulik olema peaksin, et sina tingimatu armastuse märgiks mu puudumisi ja märkusi Tahvlisse ei märgi? Peeasi, et keegi emale ei räägi, mida ma teen siin. Sots käigu kanni, ei karda. Jätame tunni ära, lähme minema, putsi noh!“
Seal sa just oledki. Seal on põrsad ja meie rahval on väljend pärlite loopimise kohta sigade ette. Mida mõtleb Murutar, kui sina raiskad teda, iseennast ning kursusekaaslasi, kes tahaksid õppida ja areneda? Ka välja situtud pärl on pärl. Tänan tähelepanu eest, härrased!